Rasedus
vastumeelsus
| kiisuke auh 14. mai 2003, kl 14.23 |
tunnen kohutavat vastumeelsust raseduse ja sünnituse vastu. mõtlen küll, et tore oleks last saada, aga KUIDAS see käib, tundub täiesti vastuvõetamatu.keisrilõige veel kuidagi.ja siis veel see, et sünnituse juures on nii palju võõraid inimesi, nagu kusagilt netist naiste sünnituslugudest lugesin.miks peavad mulle võõrad inimesed nägema, kui valus mul on ja miks nad peaks mind alasti või peaaegu alasti nägema(mina ka ei tea,mis sünnituse ajal seljas on).ja see naistearsti juures käimine, mul on väga-väga kena arst, aga peale läbivaatust tunnen end ikka nii kohutavalt halvasti, sest ma tõesti ei saa aru, miks keegi võõras inimene mu tupes sorgib. minu meelest on see mu nii intiimne koht, et ...mul lihtsalt hakkab paha, kui selle peale mõtlen.ja väga alandavana tundub juba arstil lasta endale läbivaatust teha, sünnitusest siis rääkimata..mõtlen, et kui peaksin tavalisel teel sünnitama, siis vist hakkaksin küll peale seda oma last ja meest vihkama kõige selle valu ja alanduse pärast:( ma saan aru küll, et ilmselt ei ole see õige suhtumine, aga ma lihtsalt tunnen nii.oskate ehk seda tunnet ära ajada?
| nipi 14. mai 2003, kl 16.09 |
| vastrik 14. mai 2003, kl 16.37 |
Tegelikult rasedusel pole midagi viga, minule naiteks meeldis vaga rase olla. Enesetunne oli vaga hea, nahk ja juuksed laksid ka kohe paremaks, isegi iiveldama ei ajanud yldse.:))
Synnitamisega on jalle selline lugu, et mina ise motlesin ka, et kuidas ma ikka synnitama lahen (23 olin siis), voorad inimesed vaatavad mulle jalgadevahele, ise vaevlen valuga, kas mull hakkab oudsalt habi jne. Tegelikult kui ma synnitusmajja joudsin siis oli ausalt oeldes ykskoik mitu inimest mind vaatab ja kust koha pealt, peaasi et laps juba ykskord valja tuleks. Ja kui tibu sull juba kase, siis on see maailma parim tunne. Ikkagi said ise sellise raske tooga hakkama, ega synnitamine ilmaasjata inglis keeles "labour" (too) ei ole. :)) Valude koha pealt nii palju, kuna mina isiklikult valu eriti ei talu, kysisin endale epiduraali (ei tea kuidas tapselt eesti keeles on), siis ei ole mingit valu tunda. Jutt tuli kyll veidi pikk ja segane, aga voib olla aitab sind veidike.
Synnitamisega on jalle selline lugu, et mina ise motlesin ka, et kuidas ma ikka synnitama lahen (23 olin siis), voorad inimesed vaatavad mulle jalgadevahele, ise vaevlen valuga, kas mull hakkab oudsalt habi jne. Tegelikult kui ma synnitusmajja joudsin siis oli ausalt oeldes ykskoik mitu inimest mind vaatab ja kust koha pealt, peaasi et laps juba ykskord valja tuleks. Ja kui tibu sull juba kase, siis on see maailma parim tunne. Ikkagi said ise sellise raske tooga hakkama, ega synnitamine ilmaasjata inglis keeles "labour" (too) ei ole. :)) Valude koha pealt nii palju, kuna mina isiklikult valu eriti ei talu, kysisin endale epiduraali (ei tea kuidas tapselt eesti keeles on), siis ei ole mingit valu tunda. Jutt tuli kyll veidi pikk ja segane, aga voib olla aitab sind veidike.
| kiisuke auh 14. mai 2003, kl 18.05 |
| kiisuke auh 14. mai 2003, kl 18.05 |
| kiisuke auh 14. mai 2003, kl 18.06 |
| kiisuke auh 14. mai 2003, kl 18.06 |
| kiisuke auh 14. mai 2003, kl 18.07 |
| kutsuke näu 14. mai 2003, kl 18.39 |
| nipi 14. mai 2003, kl 19.31 |
ok, fair enough, olen vabanduse võlgu et selline nähvits olin. Võin sulle öelda et vaevalt kellelegi jalgevahel sorimine meeldib. Kuid samas oli äärmiselt meeliülendav näha monitoril oma kümnenädalast inimese kujuga last ja teada et temaga on kõik korras. Protseduur oli ebameeldiv, sest ultraheli saab nii varajases staadiumis ainult tupe kaudu teostada. Kuid kuulda arstilt, et sa oled terve ja rasedus kulgeb normaalselt on äärmiselt vajalik sellisel ajal.
| minake 15. mai 2003, kl 15.36 |
Mina sünnitasin esimest korda 18 aastaselt, alguses mõtlesin ka, et kuidas ma seal võõraste inimeste juures niimoodi olen aga... kui aeg oli käes siis selle peale nagu ei mõelnudki, kusjuures minu sünnituse juures viibis veel mitu praktikanti, kes kõik aknalaual pealt vaatasin nagu kanad õrrel, see tundus siis tegelt naljakas isegi.Ja veel nende valude juures ei ole aega sul mõelda, et kes mida vaatab. Nii, et võtta ikka asi käsile ja tee see ära :o)
| zzz 15. mai 2003, kl 17.20 |
| Titabeebi tulevane ema 16. mai 2003, kl 12.22 |
Minul on juba üks poeg ja ootan just teist titat. Praegult on 6 nädal alles.
Mina ütleks, et ma sünnitan 10 korda ennem suure valuga altkaudu kui valu kartuses laseksin oma kõhu narkoosi all lõhki lõigata.
Oma poega sünnitasin 24 tundi, sünnitus pandi käima, aravati, et on üleaegne natukene. Seega olid tuhud nii 24 tundi 1 min ja vähem vahedega. Mingitest 10 min pold juttugi. 50 minutit sellest ma siis punnitasin. Ämmaemanda meelest oli viga minu treenitud kõhulihastes ja loomulikult selles, et tema meelest oleks laps sündinud paari päeva pärast ise. Niisiis ei old üleaegne.
Minu meelest on just kõik see mis toimub vahetult peale sünnitust seda väärt, et need valud välja kannatada. Kui sulle su vastsündinud laps rinnale pannakse siis on sellel valul olnud MÕTE.
Muide kui sa vajad abi ja sul on kõvad valud siis on sul apsoluudselt kama palju seal ümber neid arste on. Olgu kasvõi nii kobedaid noori mehi, et normaalselt võtaks jalust nõrgaks. See hetk on ainult sinu ja su tulevase lapse jaoks.
No ja ma siiski kaldun arvama, et päris perverdid ikkagi näiteks ämmaemandaks ei õpi, ilmselt on neil kutsumus ja neid jalgevahesid on nad näinud oma elus niipalju, et kui see sinu oma just risti ei ole siis mingit eufooriat neis ei tekita.
Rasedusest üldiselt. Esimese lapsega nädalajagu oli selline olemine , et ma ei kannatanud kui mu mees hommikuti all korrusel kohvi keetis. Siis kadusin vetsu öökima. ülejäänud aja olin väga heas vormis, kui kõht poleks lõpuks ette jäänud siis poleks arugi saanud , et rase olen.
Praegune rasedus on selline, et ultras pole veel käinud aga ma ei tunne end üldse rasedana. Süda ka pole paha. Rinnad on valusapoolsed aga enne päevi on tavaliselt ka.
No ja siis on neid kes on raseduse ajal väga haiged või arvavad, et peab olema haige.
Mina ütleks, et ma sünnitan 10 korda ennem suure valuga altkaudu kui valu kartuses laseksin oma kõhu narkoosi all lõhki lõigata.
Oma poega sünnitasin 24 tundi, sünnitus pandi käima, aravati, et on üleaegne natukene. Seega olid tuhud nii 24 tundi 1 min ja vähem vahedega. Mingitest 10 min pold juttugi. 50 minutit sellest ma siis punnitasin. Ämmaemanda meelest oli viga minu treenitud kõhulihastes ja loomulikult selles, et tema meelest oleks laps sündinud paari päeva pärast ise. Niisiis ei old üleaegne.
Minu meelest on just kõik see mis toimub vahetult peale sünnitust seda väärt, et need valud välja kannatada. Kui sulle su vastsündinud laps rinnale pannakse siis on sellel valul olnud MÕTE.
Muide kui sa vajad abi ja sul on kõvad valud siis on sul apsoluudselt kama palju seal ümber neid arste on. Olgu kasvõi nii kobedaid noori mehi, et normaalselt võtaks jalust nõrgaks. See hetk on ainult sinu ja su tulevase lapse jaoks.
No ja ma siiski kaldun arvama, et päris perverdid ikkagi näiteks ämmaemandaks ei õpi, ilmselt on neil kutsumus ja neid jalgevahesid on nad näinud oma elus niipalju, et kui see sinu oma just risti ei ole siis mingit eufooriat neis ei tekita.
Rasedusest üldiselt. Esimese lapsega nädalajagu oli selline olemine , et ma ei kannatanud kui mu mees hommikuti all korrusel kohvi keetis. Siis kadusin vetsu öökima. ülejäänud aja olin väga heas vormis, kui kõht poleks lõpuks ette jäänud siis poleks arugi saanud , et rase olen.
Praegune rasedus on selline, et ultras pole veel käinud aga ma ei tunne end üldse rasedana. Süda ka pole paha. Rinnad on valusapoolsed aga enne päevi on tavaliselt ka.
No ja siis on neid kes on raseduse ajal väga haiged või arvavad, et peab olema haige.
| liisuke 16. mai 2003, kl 14.38 |
Ei saa ausalt öeldes aru sellest mõtteviisist, et oi, arst näeb mu intiimseid kehaosi läbivaatusel ja kõiksugu inimesed sünnitusel, või et küll on häbi ja jälk, kui sünnitusel lisaks lapsele ka muud sooled ja teed tühjaks pressid...
Inimeseks olemine ongi selline. Mõelda näiteks, kui ropp on mälumine ja seedimine - kas kõigil ärilõunatel tuleks silmad peast häbeneda? Me kõik käime regulaarselt kempsus ja ka ministrid kepivad öösiti jne. Mõelda, kui palju häbenemist...! Ei saa nii elada, et sellistest asjadest omale numbri teed. Inimene olla ongi just täpselt nii häbiväärne kõigi nende jälkide toimingutega, sünnitamine kaasa arvatud. Sellega tuleb leppida ja võtta neid asju normaalsetena.
Inimeseks olemine ongi selline. Mõelda näiteks, kui ropp on mälumine ja seedimine - kas kõigil ärilõunatel tuleks silmad peast häbeneda? Me kõik käime regulaarselt kempsus ja ka ministrid kepivad öösiti jne. Mõelda, kui palju häbenemist...! Ei saa nii elada, et sellistest asjadest omale numbri teed. Inimene olla ongi just täpselt nii häbiväärne kõigi nende jälkide toimingutega, sünnitamine kaasa arvatud. Sellega tuleb leppida ja võtta neid asju normaalsetena.
| P 16. mai 2003, kl 23.10 |
| priit19 18. mai 2003, kl 18.16 |
:))))))))))))))))))))))))))))))))))))))))))))))))))))))))))))))))))))))))))))))))))))))))))))))))))))))))))))))))))))))))))))))))))))))))))))))))))))))))))))))))))))))))))))))))))))))))))))))))))))))))))))))))))))))))))))))))))))))))))))))))))))))))))))))))))))))))))))))))))))))))))))))))))))))))))))))))))))))))))))))))))))
mul polnud aimugi, et keegi võiks sünnituse ajal.....ehehehe....kakada
mul polnud aimugi, et keegi võiks sünnituse ajal.....ehehehe....kakada
Lisa postitus