Tean, et teema ,millest hakkan rääkima pahandab paljusid. Seepärast, palun ärge mind kohe hukka mõistke, lugege ennem ja mõelge, mis teie teeksite minu olukorras.
Olen 24 aastane. ikka veel üliõpilane, kuid studeerin välismaal. Mul on tore suhe ja siiani tundnud, et asjad lähevad päris kenasti. Nüüd siis avastasin, et olen rase, 3nädalat. Hirmus, kuid ma tunnen, et last ma ei taha! Õpingud pooleli, kindlat elukohta pole, kindlat töökohta pole ja mis veel hirmsam, olen hakanud kahtlema isegi oma armastuses. Nüüdseks olen lugenud ja vaadanud materjala abordi kohta..... ma ei taha last, aga abort on ju tapmine? Ma sooviksin, et keegi, kes on ise teinud aborti, äkki oskab öelda , äkki oskab aidata...
palju tänu ette!

Sa oled juba küllalt vana ja haritud ka ,et tööd leida edaspidi. Ära tee aborti, palun ! Ära anda, adopteerida lasta saab ju alati. Sünnita ära köigepealt............ei usu muidugi, et sa suudaks oma lihast last ära anda siis.

Hakkama saad kindlasti, kas selle mehega, meheta või uue mehega. Töö leiad ka. Oled väga tubli ju !!!

Hoia oma tibukest ! Anna teada, mis otsustasid.

Mina olin sinu olukorras. Ainult üliõpilane olin Tartus, mitte väljamaal, ning sinust veidi noorem. Mulle soovitati väga tungivalt aborti, sest majanduslikult sõltusin vanematest, suhe lapse isaga oli ebakindel, oma kodu ja töö samuti puudus. Nutsin väga palju, kuid olin samas väga veendunud, et aborti ei tee, sest undo enam siis teha ei saa, kogu elu aga sellise teoga oma südames ja mälestustes elada ma ei tahtnud. Terve rasedus möödus nagu mingis udus. Aga siis kui laps sündis, selgus, et ta oli kõige-kõige jne, ja mina osutusin päris toredaks nooreks emaks. Lisaks andis emakssaamine mulle mingi seniolematu energia, lõpetasin ülikooli, leidsin väga huvitava ja perspektiivika töökoha. Mehega läksid suhted paika, nüüdseks oleme juba 7 aastat koos, on olemas teinegi laps ja planeerime kolmandat.
Ja olen aru saanud, et see, mis tundub käesoleval hetkel traagiline ja mõttetu, võib edaspidi tagasivaates osutuda parimaks, mis elus juhtunud.

jube lihtne vabandus on, et "pole õige aeg" või "mul pole veel seda-teist-ja-komandat". aga kas kunagi üldse on õige aeg? kas kunagi üldse on nii, et sa oled oma eluga tip-top rahul ja millestki pole puudus ja ühtegi muret ka pole? :(
ma arvan alatui, et kui kuidagi ei saa, siis kuidagi ikka saab ja kui laps oleks juba olemas, küllap siis asjad ikka ni ehk naa paika loksuks.

On ikka küll nii, et lihtsalt ei ole jõudu, seda last siia ilma tuua. Tegin kah kunagi aastaid tagasi abordi. Tulin just elama Tallinna, elasin sõbranna armust tema pool, sain tööle müüjaks ja palk selle eest oli väga närune. Aga kuskilt tuli ju alustada. Tekkis suhe ühe kutiga, kes hiljem osutus absoluutseks närakaks minu silmis. Jäin rasedaks, muidugi võin õelda, et ka oma süül, sest suurt kaitsmist selle vastu ei kasutanud. Mõtlesin, et räägin sellele kutile kah, et koos siis otsustame. Tema aga selle jutu peale ütles vaid, et sa ju veel noor ja vaata ise mis teed, et kas ikka tahad oma elu rikkuda. Kergitas kaabut ja kadunud ta oligi.
Sel hetkel sünnitamine oleks tähendanud minu jaoks absoluutset tagasikäiku, oleksin pidanud tagasi minema sinna, kust ma tulin ja mu elu oleks välja näinud töötu noore naise eluna, kes käib mööda vallamaja ja nurub toetust, et ära elada. Sorry, kui kedagi sellega riivan aga sellist elu ma ei tahtnud ja sealt kolkast veel mõni normaalne mees leida oleks juba ilmne luksuse taga ajamine. Lihtsalt tunnen sealseid mehi ja neid ma ei võtaks ka siis kui oleks peale makstud. Muidugi, elatud oleks saanud aga mis hinnaga, nii minu kui ka slle lapse jaoks. Mida oleks ma suutnud talle pakkuda? Mitte midagi!!
Loomulikult kahetsen siiani, et tegin selle abordi, see on ränk üleelamine ühe normaalse naise jaoks. Aga kui lihtsalt ei ole teist lahendust?
Praeguseks see hinge kriipimine hakkab veidike järgi andma, möödas 6 aastat. Ja suuresti ka tänu sellele, et ootan oma nn. esimest last, peagi peaksin temaga kohtuma. Olen oma mõtetes palunud andeks sellelt lapselt, kelle ma "ohverdasin" enda ja oma tulevaste laste pärast. Elan nüüd tõesti täisväärtuslikku elu koos mehega, kellest paremat ei tea, ja meie tulevane beebi on igati siia oodatud ja ette juba miljonikordselt armastatud. Ja ma suudan talle pakkuda inimlikku ja elamisväärset elu, mis kõige tähtsam, täis armastust. Ja ta ei jää viimaseks, vähemalt minu vabal tahtel.
Ma ei taha siin oma tehtut õigustada aga lihtsalt elus on hetki, kuhu ei "sobi" soovimatud lapsed.

Loodan, et sa leiad enda jaoks parima lahenduse, olgu see milline tahes. Kumbki neist ei ole sinu jaoks ilmselt kerge.
Jõudu ja kainet mõistust sulle...

Just nii, aborti ei kannata ühe normaalse naise ajud välja, jääb väga sügav jälg. Kuigi olin siis 17,5 a vana kui seda tegin...ikkagi on väga valus ka praegu...kuidagi oleks ikka hakkama saanud ma arvan..aga nüüd on juba hilja mõelda, sest see õnnetu hing on surnud ja ma mõtlen alati, et mina - tema ema - tapsin tema...see on väga kahetsusväärne

abort on tapmine, mis võib olla pöördumatute tagajärgedega sinu kehale ja vaimule, mõistad? Loomulikult oled segaduses ja kahtled kõiges, hetkel, ent kui prooviksid kujutleda (ühel hommikul ärgates näiteks) et sul oleks see laps, milline ta oleks ja milline oleks sinu elu koos temaga ja proovi kujutleda, milline oleks sinu elu ilma temata. Ja valik on sinu, nagu ka tagajärjed.

Sinu olukord pole sugugi nii kole ju. Kuna studeerid välismaal on sul kõik samad õigused kui kohalikel ja sul on ka õigus samadele tugedele jne.
Kuna ma ei tea maad kus studeerid siis rohkem sellest ei räägi aga võta selgust neist asjust.Saadav raha võib olla isegi pisut suurem kui su õppetoetused või mida iganes saadki.Pea aasta paar vahet ja jatka õpinguid.

Seda õiget aega ei tule iial, usu mind, alati on midagi ees ja midagi veel teha või miski tegemata.
Ise olen oma esimese lapse sünnitanud 23 aastaselt ja pärast seda käinud väga palju koole ja tööd otsinud ja ka leidnud. Teist last aga pole senini leidnud võimalust hankkida. Küll on kool pooleli küll on töökoht kehva jne ,jne. Põhjuseid leiab kuhjaga kui otsida.
Tänaseks olen 37 aastane ja tegin lõpuks otsuse, et olgu kõikkide teiste asjadega kuidas on hangin oma teise lapse nüüd või mitte iial enam.
Momendil olen 4 kuud beebiootel ja ei kahetse.

Ka mina olen välismaal koolis käinud ja oma lapse põhimõoteliselt üksi kasvatanud. Mees oli pikad päevad tööl ja sugulaste abile pold mõtet loota. Ema oli oma arust liiga noor vanaemaks ja käitus ka sellele vastavalt.
Nii, et mõtle hästi.
Minu meelest on hullem kui abort siiski oma lapse ära andmine. Siis elad eluaeg mõttega , et kuskil ta on aga ei tea kus.
Oma soovitus sulle .Sünnita.

eelkirjutajatega nõus. kui saad, sünnita. aga kui ei saa, on Sul siiski 3 ndl rasedust vaid, pildid rebitud kätest ja jalgadest ja lömastatud koljudest on siiski raseduse II faasi alguse rasedused.
ok. õudne muidugi. aga on tehtud ja tehakse edaspidi. maailmaparandamine algavat aga iseendast.
järgmine kord ehk.
lihtne on pead liiva alla panna.
olen isegi teinud, olin 17. rasedust oli samuti 2 - 3 ndl. tegin testi juba enne päevade algust.
elus olen. küll aga haavaga. aeg ajalt mõtlen ja arvutan sündimata lapsukese sünnipaeva, kui vana praegu oleks jne. masendav...
praegu olen kahe lapse ema - loodan, et ehk mu tütres ta elab.
lootus.

tere
kui sul tõesti ei ole kindlat kodu ja töö kohta...ja oled üliõpilane...see olex üks lahendus aga sa pole mõelnud sellele et ta ilmale tuua ja kellegi hoolde anda nii kauaks kui sa endale kindla elamise leiad ja sa suudad tema eest hoolitsema hakata ...pärast on sul endal halb et sa aborti tagid , äkki hakkad hiljem kahetsema....

mina arvan nii....

mina seisan sama küsimuse ees, et kas teha või mitte.....
mul on aega täpselt nädal aega otsustamiseks
rasedust mul natuke rohkem kui sinul....
aga olen alles 19 ja koolgi lõpetamata...
alguses ei kavatsenudki aborti teha aga nüüd ei tea enam ise ka mida tahan.....
kardan vist kõige rohkem seda, et enda elu saab n.ö otsa...
samas on mu sõbrannal juba 5-kuune poisu ja teinegi tita juba tulekul.... ja ta saab hakkama aga samas on temal ema kodune ja hoiab kogu aeg last. minul seda luksust kunagi olema ei saa...
lapse isa on aga kindel, et tahab seda last (kuigi alguses lõi küll põdema)....ei taha tema last ka tappa.......
esmaspäeval lähen psühhiaatri juurde, ehk jõuan endas selgusele.....kõik on nii segane.....
arst ja ema sovitasid paberile panna + ja - sed aga mina ei oska ühtegi plussi leida enam....jube raske....

tee seda mis õigesk pead ja lähtu vaid iseendast ning mõtle sellele, et loota pole sul edaspidi kellegile. olen sinuvanune ja teinud 3 aborti ja ei kahetse - mul polnuks võimalik last/lapsi kasvatada, kaitse on korduvalt(!) alt vedanud ja ei jäänud muud üle.
muidugi oleksin hakkama saandu, kuid mis hinnaga? ma ei vihka oma lapsi nii palju,et panna nad end soovimatutena ning liigsetena tundma ja vireledes elama.

kui sulle tundub abort õigem lahendus siis tee süda külmaks ja täid apea kainete kaalutlustega ning tee ära

mina ei kahetse

Aitäh teile, oli abiks! Kõige rohkem kartsin, et algab üks suur manitsemine.Olen nõus, et tegelikult ei ole minu olukord nii jube, terve maailm ju täis üksikemasid, tehtud karjääri, kasvatatud lapsi üheaegselt.Pealegi unustasin , et mul on palju sõpru, kes kindlasti mind toetavad. Veelkord aitäh teile!

to mina:
sünnita kindlasti, kui mees tahab siis see on väga hea! mina ei lugenud su jutust küll ühtegi miinust välja, pigem plusse: mehe toetus, lapsele hea noor ema etc.. Ja kui see tibu lõpuks sünnib, siis sa saad aru, et sellises inglikeses ei ole küll mitte ühtegi miinust!

to minna:
ka sulle ütlen, et sünnita kindlasti, sest jah kohalikud toetused noorele ja õppivale emale on välismaal suht kopsakad (olen kuulnud), seega materiaalseid probleeme ei tohiks tekkida.
Sul on lapsele palju pakkuda, ja temal sulle nii palju anda, et see ei mahu sõnadesse: jällegi, kui ära sünnib, siis näed ;)


Edu ja Päikest teie päevadesse tulevased emmed! :)

veidi mõtlemisainet

MINU ELU




5. SEPTEMBRIL

TÄNA ALGAS MINU ELU. MU VANEMAD EI TEA VEEL SELLEST. OLEN VÄIKE, NAGU ÕIETOLMU KÜBE, KUID MA OLEN JUBA MINA. MINUST SAAB TÜDRUK. MUL SAAVAD OLEMA HELEDAD JUUKSED JA SINISED SILMAD. ÜLDSE – KÕIK ON JUBA KINDLAKS MÄÄRATUD, ISEGI SEE, ET MA SAAN ARMASTAMA LILLI.

19. SEPTEMBRIL

MA OLEN JUBA VEIDI KASVANUD, KUID MA EI SUUDA ISE VEEL PEAAEGU MIDAGI. KÕIKE TEEB MINU EEST EMA NING KUI IMELIK – TA EI TEA SIIAMAANI, ET KANNAB MIND OMA SÜDAME ALL, KUID SELLEGIPOOLEST AITAB MIND, MILLEGA SUUDAB! KUI HEA TA ON! JA SEE POLE ÕIGE, ET MA EI OLE VEEL INIMENE. MUL ON EMA, JA MINA OLEN TÕELINE INIMENE. NII, NAGU LEIVATÜKIKE ON TÕELINE LEIB. TEMA ON MINU EMA. JA MINA OLEN MINA.

23. SEPTEMBRIL

MA SUUDAN JUBA SUUD LAHTI TEHA. AASTA PÄRAST OSKAN NAERATADA. JA HILJEM HAKKAN RÄÄKIMA. MINU ESIMENE SÕNA SAAB OLEMA: “EMA!”

25. SEPTEMBRIL

TÄNA HAKKAS TÖÖLE MINU SÜDA. NÜÜDSEST HAKKAB TA LÖÖMA HETKEKSKI PUHKAMATA, KUNI TA AASTATE PÄRAST VANADUSENÕRKUSES VÄSIB.

2. NOVEMBRIL

MA KASVAN ÜHA. JUBA HAKKAVAD MU KÄED JA JALAD KUJU VÕTMA. MU KÄTEL ON SÕRMED, NALJAKALT VÄIKESED. NENDE SÕRMEDEGA SAAN MA PUUDUTAMA OMA EMA JUUKSEID.

20. NOVEMBRIL

ALLES TÄNA ÜTLES ARST EMALE, ET TA KANNAB MIND OMA SÜDAME ALL. EMA, KAS SEE TEEB SULLE RÕÕMU?

13. DETSEMBRIL

MA NÄEN JUBA, AGA PRAEGU ON MU ÜMBER ÖÖ. EMA TOOB MIND ILMALE JA ILM ON TÄIS PÄIKEST JA LILLI. MA POLE VEEL LILLI KUNAGI NÄINUD. KUID KÕIGE ROHKEM TAHAKSIN MA NÄHA OMA EMA! MILLINE SA OLED, EMA?

24. DETSEMBRIL

KAS MU EMA KUULEB JUBA MU SÜDAMELÖÖKE? ON PALJU LAPSI, KES TULEVAD ILMALE HAIGE SÜDAMEGA. SIIS PEAVAD ARSTID TEGEMA IMET, ET PÄÄSTA NENDE ELU. MINU SÜDA ON TERVE! TA LÖÖB ÜHTLASELT. EMA, SUL SAAB OLEMA TERVE LAPS!

28. DETSEMBRIL

TÄNA LASI MU EMA MIND TAPPA.


abort on mõrv. aga vahel pole lihtsalt teist võimalust...

kylaline, selline shokiteraapia ei ole hea lähenemine ! :(

arvan, et vahel võib abort olla siiski parem lahendus. kui vanemad last ei taha, kui isa ei hooli ja ema kardab (kõhkleb) ja on veel nt. keeruline majanduslik olukord. siis lõpuks muutub hoopis 3 inimese elu selle lapsukese ilmaletoomisega põrguks. mingit tagasipöördumist siis enam pole.
laps peaks olema ikkagi vägagi soovitud ja juba positiivsete mõtetega viljastatud.

ei olnud minu soov kedagi hirmutada. tean ka ise, et vahel lihtsalt ei jää muud võimalust üle... KUID kui tahad seksida, ole ka selleks valmis, et võid jääda rasedaks!

kallis teema autor! ma loodan, et sa oled juba oma lapse isale rääkinud, et sa rase oled. kui ei, siis tee seda kindlasti. tal on õigus teada ja koos saate juba otsustada mis edasi saab. kui sa siiski leiad, et praegu on veel liiga vara emaks saada või see pole hetkel lihtsalt võimalik, siis tee nii nagu leiad olevat õige. sest see ju nagunii ei loe, mis meie siin ütleme, lõpuks teed sa ikka ise SELLE otsuse. olgu ta missugune tahes.

päikest sulle :)

millist kaitset sa kasutanud oled? see oleks praegu väga hea antireklaam selele firmale.

* sellele, sry

loe lähemalt enne kui otsustad http://www.hosianna.ee/abort/

Olen teinud aborti kui olin 17. Olen alati lapsi armastanud ja neid tahtnud ja tahtsin ka seda last kuid olin alles 11 klassis ja vanematele ei julgenud öelda. Samuti noormehega oli kyll armastav suhe kuid temalgi ei olnud materiaalset p6hja all mis lubanuks last saada. Nii ma tegingi aborti. See oli kohutav, sest olin oma lapsega harjunud juba koos magama ja temaga arvestama. Kui mind sealt narkoosi all operatsiooni toast voodisse toodi ja kurja häälega tädi mul keerata käskis ärkasin yles ja sain aru mida olin just teinud ja millest ilma jäänud. ma nutsin ja kahetsesin väga. Sisimas oli tyhi tunne ning alak6ht valutas kohutavalt. Lubasin endale et iialgi ei tee seda. Nyyd olen jälle rase ja v6tsin julguse kokku ning rääkisin vanematega. Vanemate suhtumine yllatas mind, nad on väga toetavad ja samuti 6nnelikud kui minagi. Tahtsin öelda et esimest aborti poleks teinud kui keskkoolgi läbi oleks olnud aga Sina juba palju j6udnud ning muretum seda last saada, sinu asemel jätaksin laps alles ja sa ei kahetse seda, sest rasedus toob välja sellised imelised tunded, millest sul varem aimugi pole olnud. M6te sellest et armastusest sirgub tilluke inimene Sinu sees, kes Sind tingimusteta armastab juba seal emaysas on imeline ja maailma ilusaim tunne. M6tle hoolikalt enne kui oma last tapad. Sest see jääbv eluaeg Sind kummitama. Pealegi teist last saada on raskendatud hiljem. Veel m6tle sellele et on palju naisi, kes aastaid yritavad lapsi saada ja kui palju nuttu ja vaeva nad selle eest näevad ja Sina kellel rasedus kergesti tuli selle nii kergekäeliselt eemaldab. Abort ei ole probleemi lahendamine vaid abort näitab isekust ning probleemi eemaldamine kergekäeliselt. Alati on kerge valida lihtsaim viis kuid kas see on alati 6igeim viis!!!!