Püüan mitte kritiseerida, aga... Sinu kirjast õhkub kadedust ja vimmakust. Juba see lause: "Võib-olla ise olen süüdi, et igapäev lasin külas käia, ja nüüd tulemus käes." Süüdi??? Kas lapse tädi tegi midagi halba, et ennast süüdistad? See on umbes niisugune arvamine, et kui laps poleks oma tädi piisavalt näinud, siis ta lihtsalt peab sinuga "leppima", sest ei oska paremat tahta?
Kas sa ei arva, et selline negatiivsus ja vimm võiks olla lapsele tajutav? Äkki püüad oma sellistest hoiakutest vabaneda, last tingimusteta armastada?
Võib-olla väsitad last liigselt, püüdes teda meeleheitlikult lõbustada?
Siis veel (ja see ehk tõstab su enesetunnet :)) Lapsel on vaja oma emotsioonid välja elada - ka negatiivsed. Näiteks lasteaialaste puhul on see üsna tavaline, et kasvatajad kiidavad last taevani, et on lasteaias alati rõõmsameelne ja sõnakuulelik, aga emaga kodus õhtul jonnib - nii elab ta oma pingeid välja seal, kus kõige turvalisem. Samas võib olla jonn ka vale kasvatuse vili. Kui ta näeb, et sa virina peale alati kohale ruttad, siis ta hakkabki sind sedasi enda juurde kutsuma. Tädiga tal sellist tingitud refleksi ei ole - tädi ei ole tema jonni peale kohale tõtanud.
Siin on ehk analüüsimiseks mõned mõtted. Palun ära solvu!