Üks kirjutas siin mulle vastu, et mis tunne mul endal oleks rannas käia teiste ees, kõht arme täis :)
see tähendab ju ikkagi, et siin ei ole jutt mitte enda heaolust vaid teistele meeldimise vajadusest.
Tesest küljes (kui mõeldakse enda enesetundele, iseenda jaoks) saan ma aru, sest minu kena kõhuke on ka nüüdseks peale sünnitust kenasti kriimuline, nagu kasside kätte oleks jäänud, kintsud ka... Aga ma sain lapse ja ma pean seda palju olulisemaks, kui neid kriime - need on uhkusekriimud!
Neid naisi on ääretult vähe, kellel nii rinnad kui kõht samasuguseks jäävada nagu õndsas teismeliseeas.
Need armid KÄIVAD asjaga kaasas. Täpselt nii nagu üldeskasvamisega käib ka rindade kasvamine teismelise eas - sinna pole mitte midagi parata, pääsevad vaid üksikud.
Kreemidega saab asja varjata ja veidi parandada, kuid täielikult ära võtab sellised asjad ilukirurgia.
Kasvage suureks, te olete naised ja nüüd nutate kriimude pärast. Mis on olulisem - laps või paar armi? Kas te vahetaksite lapse oma endse keha vastu? Kui ei vahetaks - no mis te siis vingute. Kui vahetaks, siis ise teate ju kes te olete...