kui olite äsja sünnitanud, kuna olite valmis kutsuma koju tuttavaid-sugulasi? Esimese lapsega mäletan, et taheti külla tulla, helistati tihti. Ise ei olnud küll valmis veel kedagi kutsuma, u 1 kuu hiljem oleks neid oodanud. Haiglas nagunii käidi ja seda ka umbes nii, et vaevu sain lapsega maha öösel ja järgmisel õhtul oldi juba platsis haiglas. Ka pärast oma kodu ei tundunud enam kindlusena. Miks inimesed ei tee oma tegemisi? Ei suuda oodata 3-4 nädalat kui neid ise kutsutakse külla? Kirjutage oma kogemustest.

vastsündinu on midagi nii imelist ja erilist, et igaüks tahaks teda näha. see aeg saab väga ruttu otsa. ehk selle eriliselt ilusa aja tunnistajaks olla tahtmine ajabki inimesi värskeid emasid "ahistama".

aga otsustad ju ikkagi sina, kuidas sinule ja su lapsele parem on.

Õige on ikka esimesel kuul mitte kutsuda külalisi.

minule meeldis väga, et külalised juba haiglasse tulid - thatsid ikka uhkuse ja armastusega oma lapsi näidata! Käisid sugulased, lähimad sõbrad jne. Mingit piirangut ei teinud - nagunii oli lapsega kodune, ainult esimese lapsega imetsasin alati magamistoas - aga teisega juba seltskonnas, rätik rinna peal.

ei tahtnud kedagi haiglasse ega kohe koju. lapse vanavanemad ja minu õde tulid esimesel nädalal, mõned muud sugulased ja lähimad sõbrad kolmandal kuul.
ju on teada, et ma olen selline inimvihkaja, sest õnneks keegi ka ei pressinud.

Sünnitasin äsja ise ning inimesed, kes soovi avaldasid kutsusin ka haiglasse vaatama. Selle otsuse tegin muidugi alles pärast sünnitust kui sain kindel olla, et ise ennast hästi tunnen ja ka lapsuke.
Koju ei plaani küll lähiajal kedagi kutsuda, tahaks enne ise uue eluoluga ära harjuda. Sugulased, kellel mu lapseke eel nägemata, neid ootan ikka külla ja ka kutsun.
Õnneks ei ole keegi väga pealetükkiv veel olnud koju külla tulemisega.

Mul tungisid ka kohe haiglasse ja siis koju. Arusaadav neist, mul palju sõpru ja see oli mu esimene ja kauaoodatud laps, loomulikult ihkasid kõik seda imet näha. Aga ma ei jaksanud peale umbes viiendat külaliste seltskonda enam neid teenindada, mehel sai isapuhkus läbi, ma pidin ju lapsega ka tegelema, mitte külalistele kooki küpsetama. Kogu energia läks lapsele. Siis julgesin öelda ka mõnele, et ärgu tulgu. JA tõeliselt hoolivad inimesed, nemad tulidki umbes kolmandal-neljandal kuul ja ütlesid ette, et ärgu ma midagi tehku, võtavad ise koogi kaasa. Suur-suur aitäh neile sellise mõistmise eest.
Ise nüüd oskan küsida, kas võib tulla ja kindlasti lisan, et ärgu noor ema oma energiat raisaku koogiküpsetamisele.
Niiet võtke eeskuju :) eriti just mitte-veel-emad ei oska sellele mõeldagi.

Ei kutsunud kedagi kulla enne 2 kuud v.a vanemad ainult.

Ema ja ämm olid meie juures sellest päevast alates kui koju saime. Ma olin sünnitusest nii katki, et kaks nädalat olin pikali ja pärast veel nädal aega ei saanud istuda. Keegi lihtsalt pidi beebi eest hoolitsema.

oma ema küll võiks peaaegu kohe aga mitte ämma