Tere!!
Mul on mure. Ei teagi kas kujutan ette või lihtsalt ongi nii.
Olen 6-kuuse lapse ema. Vahel on tunne, et laps ei taha minuga üldse olla. Meil käib külas ka mehe õde päris tihedalt. Nii kui tema tuleb on laps rõõmus ja naerab. Ta ju mängib temaga ja teeb nalja. Kas ei oska mina lapsega piisavalt tegeleda. Kuigi oleme päevad läbi koos ja peaks rohkem ikka minuga leppima. Kas tõesti on laps tädisse rohkem kiindunud kui minusse. Vahel valus vaadata, kui laps on päev läbi jonninud ja siis kui tädi õhtul külla tuleb on kui äravahetatud laps. Siis kui laps väiksem oli käis tädi peaaegu iga päev külas. Võib-olla ise olen süüdi, et igapäev lasin külas käia, ja nüüd tulemus käes.
Ei oska enam kuidagi mõelda jne.. Võib-olla tõesti kujutan ette ja mõtlen üle. Lihtsalt vahel on valus ja mõtle, et mida mina valesti tee, et laps jonnib muudkui. Miks ei suuda mina last naeratama panna.
Mida teie sellest arvate?
Loodan et saate murest aru, ega hakka kritiseerima.

Ilmselt tunneks iga ema Sinu olukorras kiivust, kui tunnetab, et laps kedagi teist paremini aktsepteerib. Aga paraku ei ole sinna midagi parata, elus võib juhtuda küll nii, et ema ja laps omavahel hästi ei klapi ning laps kellegi teisega paremini klapib. Mis parata.
Lepi lihtsalt olukorraga ja ära ole kade, see ei tee kellelegi head, ka mitte Sulle endale. Ole parem õnnelik, et Sul on inimene, kes lapsega hästi hakkama saab ning kelle hoole alla võid lapse alati muretult usaldada :)

Püüan mitte kritiseerida, aga... Sinu kirjast õhkub kadedust ja vimmakust. Juba see lause: "Võib-olla ise olen süüdi, et igapäev lasin külas käia, ja nüüd tulemus käes." Süüdi??? Kas lapse tädi tegi midagi halba, et ennast süüdistad? See on umbes niisugune arvamine, et kui laps poleks oma tädi piisavalt näinud, siis ta lihtsalt peab sinuga "leppima", sest ei oska paremat tahta?
Kas sa ei arva, et selline negatiivsus ja vimm võiks olla lapsele tajutav? Äkki püüad oma sellistest hoiakutest vabaneda, last tingimusteta armastada?
Võib-olla väsitad last liigselt, püüdes teda meeleheitlikult lõbustada?
Siis veel (ja see ehk tõstab su enesetunnet :)) Lapsel on vaja oma emotsioonid välja elada - ka negatiivsed. Näiteks lasteaialaste puhul on see üsna tavaline, et kasvatajad kiidavad last taevani, et on lasteaias alati rõõmsameelne ja sõnakuulelik, aga emaga kodus õhtul jonnib - nii elab ta oma pingeid välja seal, kus kõige turvalisem. Samas võib olla jonn ka vale kasvatuse vili. Kui ta näeb, et sa virina peale alati kohale ruttad, siis ta hakkabki sind sedasi enda juurde kutsuma. Tädiga tal sellist tingitud refleksi ei ole - tädi ei ole tema jonni peale kohale tõtanud.
Siin on ehk analüüsimiseks mõned mõtted. Palun ära solvu!

Nõustun kommenteerija Lillaga. Lastepsühholoogide väitel pidavat lapsed jonnima nende inimestega (inimeste juuresolekul), kellega nad end turvaliselt tunnevad. Kuna lapse jaoks on ema ja isa kõige lähedasemad ning seeläbi ka kõige turvalisemad inimesed, siis nendega näidataksegi rohkem oma erinevaid emotsioone välja. Sa ise ju pingutad ka rohkem, et jätta endast võõrastele inimestele paremat muljet, kui enda lähedastele.