Minu 11-kuune beebi ei ole võõrastanud siiamaani kedagi.. Olen lugenud, et kui võõrastamine vahele jääb, siis ei saa laps aru, kes on oma , kes mitte. Vahel käivad meil sõbrad, tuttavad külas..Kui laps väiksem oli käis tädi igapäev külas. Kas sellest on tingitud, see et lepib kõigiga.. Muidugi alguses vaatab teravalt ja siis lepib inimestega. Vahel kui käin korraks väljas ja laps jääb 5 minutiks tädiga tuppa. laps lepib tädiga, ega hakka nutma kui ma lähen. Kui tagasi tulen , siis tuleb muidugi kiiruga vastu ja kohe sülla. Vahel tekib küll tunne, et ma pole nii oluline.. Olen kuulnud, et osad lased hakkavad kohe nutma kui ema silmapiirilt kaob. Meil sellist asja ei ole.. Kas peaksin sellises olukorras muretsema või hoopis õnnelik olema. Vahel tundub, et see tädi on tähtsam , kui keegi muu. Tädi tuleb, siis laps on õnnelik. Tädi mängib temaga. vahel tunnen et jään kõrvale. aga jah kui lapsel mure või sai haiget, siis olen mina see kelle juurde minu armas beebi tuleb lohtutust otsima. JAh saan aru et minu mõtetes on see kinni, et ei ole piisavalt hea ema, kuna olen ka noor.. Mul pole võibolla nii palju teadmisi laste kasvatamisest ag aoma last armastan ma ülekõige..

Kallis noor emme,tore,kui laps ei võõrasta ja kõik lapsed ei võõrastagi.Mõni laps hakkab ka hiljem veel võõrastama.Minu 2 last on olnud erinevad.Selle-eest lapselaps on rõõmuks kõigile ja võõrastamisest ei tea ta ka midagi.Ema ja isa tunneb ta hästi,aga kes on kord temaga mängima hakanud need on alati esiridades.Nii, et hetkeks mängu jaoks on keegi võõras ikka huvitavam,sest vanemaid näeb ju iga päev.Muretsemiseks pole sul küll põhjust,armastad oma last,oled tema jaoks alati olemas ja see ongi tähtis.Vahel ongi hea aeg iseendale,kui laps kellegagi mängib.

Minu sõbral on ka poeg kes pole iial kedagi võõrastanud, ema-isa võiksid lapse jätta kasvõi suvalise inimese juurde ja mingit probleemi ei oleks.