empsu on käsipidi kallal käimise mudeli salmelt saanud

No minu meelest on suur vahe kas mingi inetusega (löök, "mine p...sse" karjumine telefonis, nagu üks vanaema kurtis) saab hakkama koolilaps või siis 3-aastane.
Koolilapse puhul võime öelda, et ta enam- vähem ikka teadis, et teeb/ütleb midagi halba ja et tema tegu või sõnad näitavad midagi halba - allumatust, ülbust. Ja et se allumatus ja ülbus tuleb kuidagi välja juurida.

Kui paha sõna väljaütlejaks või agressiivse liigutuse tegijaks on aga kolmeaastane, on lugu veidi teine. Nii väike ja veel suht madalal arengutasemel laps tegutseb paljuski eksperimenteerides, maailma kombates - näit. teeb äkki "lambist" mingi liigutuse (löök) või paiskab välja mingi sõna - ja siis tahab ta näha, millega maailm (teine inimene, asi, loom) talle vastab.

Kui välismaailmast midagi hirmutavat, valu tegevat, näiteks löök vastu kõrvu - siis järgneb ilmselt "pisikese eksperimentaatori" üdini hirmunud nutt (oeh, kui kole koht on ikka maailm!) , aga kui see reaktsioon ei olnud nii hirmutav (näit. vanaaema hakkas tema väljaöeldud sõna peale telefonis nutma) , siis on ju järgmiseks huvitav teada, kuidas regaeerib vanaema käsu: lõpeta ära! (mida ta mäletab olevat öeldud teiste poolt nutvale iseeendale) peale...

3a ei tasu omistad kohe mingit väga karmi tagamõtet (ülbus täiskasvanu vastu jne.), kuna tõenäolisemalt on tema halva teo taga lihtsalt maailma avastamise uudishimu.

Seega, kui 3a teeb mingi ootamatu "prohmaka" (lööb, karjub inetu sõna), siis võiks kõigepealt nö aeg peateda ja tema tähelepanu pöörata sellele, mida ta just tegi ja mida ta sellega põhjustas:
-hei, kuule, sa lõid emmet! Mul (emmel) on valus, jah, mul(emmel) on väga valus, sest sa lõid!
- kuule, sa ütlesid praegu koleda sõna! Ma (vanaema) ei taha kuulda sellist koledat sõna!

Üllatavalt sageli piisab juba sellisest tagasisidest täiskasvanu poolt, et laps ehmatab ja ebasoovitavat tegevuset enam ei korda - tal ei olnud plaaniski jonnida ega halb olla, ta lihtsalt katsetas, SAI TEADMISE KÄTTE ja selles talle piisas...

Kui sellest ei piisa ja laps jonnist jätkb oma inetut tegevust - siis tuleb tema tegvus füüsiliselt takistada (näit löövat kätt või jalga nii kaua kinni hoida, kuni ta väsib; siis lahti lasta ja kiita: vot nii, tubli!), suhtlusest keelduda (ma ei räägi sinuga, kui sa mulle seda koledat sõna ütled!), nurka panna või muud sellist.

Peaasi on 3aaastasele mittekuidagi (sõanaga, olekuga) sisendada, et ta kujutab endast midagi halba (sa oled tige, ülbe) ning on midagi paha oma emale/vanaemale nüüd VAENLANE - laps võib seda sisendust uskuma hakata ja see on halb!

Nii et teemaalgataja võiks oma naisele soovitada: halva teo puhul ärgu kohe lajatagu, vaid kõigepealt pööraku sõnadega tähelepanu (mis sa tegid- sa lõid mind! emmel on valus nii!) ja proovigu tegevust leebema füüsilise mõjutusega (näit. lapse oma kätega kinnihoidmine) takistada. Seda kõike on ju samuti teha KIIRELT ja TÕHUSALT, ei peagi hakkama pikka ja mämmutavat loengut pidades seletama...

Sageli virutatakse obadus seetõttu, et kardetakse, et muidu (rahulikult seletama hakates) ei saada olukorda kontrolli alla, kuid paar lühikest lauset ja leebem füüsiline takistamine ajaks asja sama operatiivselt ära - ja mis on viimase pluss: peale seda pole vaja kuulata lapse VALUKISA (mis ärritab obaduse virutanud täiskasvanut veelgi rohkem ja olukord võib kontrolli alt väljuda ehk lõppeda lapse vigaseks löömise-raputamisega).

Isa, mind huvitab, millal sa lapsega sel teemal rääkisid, et tema tegi midagi sellist, mis ei ole aktsepteeritav? Või on teie peres aktsepteeritav, et sinu naist võib vabalt lüüa? Kuidas sa naist kaitsesid sellises olukorras?