Väikelaps
Lastepsühholoog
Sabiine 26. aprill 2003, kl 17.09 |
Kas kellelgi on kogemusi lastepsühholoogiga? Oskate mõnda soovitada? 5-aastane on täitsa ära keeranud, ei kuula ei head ega halba juttu, krutib end üles, hüsteeritseb, taob jne. ja mitte midagi pole temaga teha. Täitsa õudne kohe. Siis mõned päevad nö. head last ja läheb aga lahti, kusjuures enamasti minu arusaamise järgi praktiliselt mittemillestki.
L. 26. aprill 2003, kl 17.17 |
17.17 autorile 26. aprill 2003, kl 18.53 |
Betty 26. aprill 2003, kl 23.44 |
Tartu Laste Tugikeskus
Kaunase pst. 11-2/3
Tel/fax: (07) 484 666, (07) 484 767
E-mail: ch.abuse@online.ee, soonets@server.ee
Avatud 10:00- 19:00
Esmane vastuvõtt esmaspäevast reedeni kell 16:00- 19:00
Tallinna Laste Tugikeskus asub Asula tänaval, majas number 11
Vastuvõttudele ja koolitustele palume eelnevalt registreeruda telefonil 6 556 970.
E-mail: lastetugi@trenet.ee
Seal antakse tasuta nõu. Nendele võib ju alguses ka lihtsalt helistada.
Kogemusi pole, laps juba täiskasvanu.
Kaunase pst. 11-2/3
Tel/fax: (07) 484 666, (07) 484 767
E-mail: ch.abuse@online.ee, soonets@server.ee
Avatud 10:00- 19:00
Esmane vastuvõtt esmaspäevast reedeni kell 16:00- 19:00
Tallinna Laste Tugikeskus asub Asula tänaval, majas number 11
Vastuvõttudele ja koolitustele palume eelnevalt registreeruda telefonil 6 556 970.
E-mail: lastetugi@trenet.ee
Seal antakse tasuta nõu. Nendele võib ju alguses ka lihtsalt helistada.
Kogemusi pole, laps juba täiskasvanu.
maika 29. aprill 2003, kl 11.22 |
maika 29. aprill 2003, kl 11.42 |
Akra 12. mai 2003, kl 17.40 |
Mul samad probleemid. Ka 5a laps kellel on varajane puberteet (nii kutsun mina tema käitumist). Eks rolli mängib ka see, et mul on ka 2,5a laps, kes onju nii nunnu alles. Katsun küll tähelepanu võrdselt jagada aga ju siis ei õnnestu. Suurem tujutseb täiesti mõttetute asjadega- nt palusin ma tal märjad sukapüksid ära vahetada, et ta saaks siis uuesti õue minna. Tema reageering oli aga selline nagu oleksin mingi nõid, kes palub tal midagi mõeldamatut teha. Loomulikult tulid ka pisarad ja torisemine. Ma ei mõista, ma ju ei keelanud teda, vaid palusin kõigest sukapükse vahetada. Nende 5,5a-ga suhtlemine on sama mis hiinakeelt lugeda.Kuikellelgi on kogemusi, andke teda.
siidrike 13. mai 2003, kl 10.00 |
kity 23. mai 2003, kl 06.17 |
laps tunnetab lihtsalt piire ,et kui kaugele te lasete tall minna enne kui järele annate .ka minul on 5aastane kodus ,uskuge see läheb mööda. ja kui ta jälle jonnib siis lihtsalt ignoreerige seda .algul on muidugi vaja kõva närvi ,kuid peale3-4 korda ta lihtsalt loobub uskuge miks jonnida kui sellest kasu ei ole .
M. 27. mai 2003, kl 12.30 |
oi kui hea on lugeda, et teistelgi (just viiestega) selliseid probleeme on! Mul kah juba täiesti masendus kallal ja uurisin just mingi aeg tagasi Perekoolist psühholoogide kohta. Poiss ka viiene ja tõesti nagu puberteet oleks kallal, kogu aeg on maailma peale tige. Alates sellest, kui hommikul tigeda näoga ja ust pauguga lahti lüües lastetoast välja marsib kuni selleni, kui ma sellesama ukse õhtul tema tigeda vingumise saatel kinni panen. Ja ikka oleme meie (emme-issi) milleski süüdi. Kogu noormehe suhtumine on stiilis "kuidas te j u l g e t e teha seda, mis mulle ei meeldi". Ja ei ole ta kaugeltki hellitatud laps, ei lubata talle kõike ega ka ei karistata ülearu palju. Kahtlustan ka armukadedust 2,10 a venna vastu, aga üldiselt ei ole meie peres küll väiksema hellitamist-nunnutamist.
ege 02. juuni 2003, kl 13.20 |
A 27. detsember 2013, kl 11.23 |
mul on ka poisiga suuremad sorti jamad,ja hakkasin ka juba psüholoogide abi otsima ja kui siin lugeda ka teiste postitusi,siis näen et ma pole ainus kes nende probleemidega end piinab,mul on poiss juba 10 ja käitub ka nagu tõeline pubekas ja seda juba mitmendat aastat,ja siin kohal oskan öelda,et võite kõll kritiseerida et pange reeglid kodus paika ja ärge laske poiskesel pähe istuda,kuid ma ise olen nii palju kordi püüdnud paika panna kõll kodu arestidega küll asjade äea võtmistega,(mis talle v'ga meeldivd)ta istub oma koduaresti ära ja kõik läheb endsist rada viisi edasi,isegi ei saa õhtegi päeva mööda kui ei oleks tujutsemist,hommikul ärgates ja kooli minnes ei sobi talle riides selga mis kodus on,küll on pluus jama kõll on püksid nõmedad ja isegi sokid on ebamugavad ja nõmedad,mitte midagi ei sobi ja teisest kõljest reageerib kõige ja kõigivastu,üheskohast kui temaga rääkida saab ta kõigest aru lubab muuta ja käituda korralikult.läheb jutuajamisest kasvõi 10 minutit mööda kõik on täpselt endine.ja niikaua suudab hästi käituda kui tal paluda miskit teha või öelda talle EI,siis on põrhu lahti.
lijtsalt nii uskumatu,et lapsed kes peaks vanematele palju rõõmu tooma on justkui täiesti vastupidine.lihtsalt sellest kõigest ei suuda rõõmu tunda.
ja otsin ka hetkel laste psüholoogi kes oskaks kasvõi natukenegi aidata.natukenegi häid näpunäiteid tuua.
lijtsalt nii uskumatu,et lapsed kes peaks vanematele palju rõõmu tooma on justkui täiesti vastupidine.lihtsalt sellest kõigest ei suuda rõõmu tunda.
ja otsin ka hetkel laste psüholoogi kes oskaks kasvõi natukenegi aidata.natukenegi häid näpunäiteid tuua.
Heili 02. jaanuar 2014, kl 12.44 |
Minul on kodus 5 aastane tüdruk. Pere ainus laps ja olen temaga kodune , lasteaias käib laps haiguste tõttu väga harva. Laps oleks nagu terve maailma peale kogu aeg tige, kõik on halb. Uksed pauguvad ja peamine lause mida ma kuule on " sa oled maailma halvim ema". Tülid tulevad tõesti mitte millestki. Ma ei ole leebe ja teda ära hellitanud.Lapsed on väga erinevad ja nagu aru olen saanud ongi sellises vanuses osadel lastel sellised tujud. Kodus oleks nagu pubekas. Mõtlesin ka psühholoogi juurde juba minna , kuid loodan siiski et ehk möödub.
kaaskannataja 03. jaanuar 2014, kl 18.44 |
meie 5 aastane printsess on üsna samasugune. Jonni-iga peaks nagu möödas olema, aga ei paista seda kergemat aega kuskilt. Loodan samuti, et ühel päeval selline käitumine möödub - õuduste vahel on ka praegu helgemaid hetki. Samal ajal püüan ise kaasa aidata, et olukord muutuks, st kui laps on maha rahunenud, selgitan talle, mida tunnen ja küsin ka lapse käest, kas ta ise saab aru, mis valesti läks. Ja oh üllatust, tegelikult ta saab aru rohkem, kui arvata võiks... lihtsalt ta ei oska kontrollida oma emotsioone. Me kõik oleme seda elu aeg õppinud ja õpime ikka veel.
10. aastane 26. veebruar 2014, kl 09.12 |
Mina olen ise üks ebanormaalne tütarlaps. Ma lähen pisiasjade peale närvi. Nt: kui tahvelarvuti jookseb kokku minu enda tõttu hakkan karjuma, nutma, arvutit vastu seina viskama, juukseid iseendal kiskuma jms. See hakkas ennast juba kõvasti häirima st väljaspool kodu elan viha teiste peal välja! Ma ei suuda mitte kuskil ennast tagasi hoida! Psühholoogi juures hakkasin samuti nutma ja karjuma! Ndd olen juba lootuse kaotanud. Ma ei usu enam haiglatesse kus ma olen olnud st ma olen ennast lõhkunud. Seal topiti mind rahusteid täis. Ma ei usu psühholoogidesse! Ma ei usu iseendasse, kui see edasi kestab, olen ma võimeline iseenda sunniga endalt elu võtma, st, ma ei suuda ennast talitseda!
Kuri karjas 02. märts 2014, kl 10.00 |
Minu 4-aastane ka "kuumeneb" vahel üle. Lõpuks hakkas tegema stseene avalikus kohas. Ja kui ma stseenitseva lapsega lõpuks koju jõudsin, kuumenesin ka mina üle ja võtsin pannilabida ja kütsin ta tagumiku kuumaks. Laps rahunes ja muutus kukupaiks. Ma küll peksmist ei poolda, aga pärast sellist juhtumit on pannilabidas kui võlukepike, mis lapse heaks muudab.
Me kõik oleme sellised 02. märts 2014, kl 10.04 |
MIna 05. märts 2014, kl 09.08 |
Lisa postitus