See kõik ,mis te kirjutate on niii õige ju.Mul tulid vahepeal lausa pisarad silma.Miks tõesti ei suuda jääda rahulikuks.Tundub ju nii lihtsana see lause-jää rahulikuks.Aga kui situatsioon käes,siis kõik õpetussõnad kaovad nagu tina tuhka,muidugi kaovad nad peale mitmekordest ilusti rääkimist.Ja siis lööks nagu silme eest mustaks,ja juba sa teedki kurja ja koledat häält...siis näed kuidas laps on nii õnnetu.Ja siis tahab süda see lõhkeda..appi kui jube tunne see on.
Kuiga jah,ma ei kuulu küll nende vanemate hulka,kes oma last mööda tänavat kiirustades järel lohistaks või poes lapse peale,tema jonnituuri ajal,karjuks.Kuid koduseinte vahel olen küll päris mitu korda endast korralikult välja läinud.Aga noh,eks kogemused tule ajapikku ja ehk ka oskus jääda rahulikuks....öeldakse ju ikka,et esimene pidi aia taha minema:)))..kuigi tegelikult väidan ma hoopis vastupidist,olnud ise esimene laps,tean ja tunnetan ka oma kasvatusmeetodite juures,et esimene kasvatatakse üle hoopis.
Nii et õõv,ei oska sulle midagi nagu vastata:)...võib juhtuda nii...võib juhtuda naa.Ja see mõte,mis siin vahepeal välja toodi,et enne lapse saamist tuleb ise täiskasvanuks saada,pole sugugi paha mõte,kui vahel on noored emad palju stabiilsema närvisüsteemiga ,kui need üliküpsed,kes oskavad juba kõike karta ja väsitavad ennast palju rohkem oma pabistamiste ja muude stressavate elukomponentidega:)..aga ühte ma ütlen,kui ette hakkad liialt muretsema,ei saagi elu elada.Elus peab alati riskida julgema,isegi sellega,et pärast lapse sündi muutud närviliseks...sest see kõik läheb üle..usu mind:)