Logi Sisse

Teata kohatust postitusest - moderaator@delfi.ee
Väikelaps
laps lööb
 
Kätlin 07. veebruar 2012, kl 13.37
Mis teha 2 aastane lööb?Kui midagi keelad siis tuleb ja virutab ja nii ka teistele lastele.Kas see on mingi periood kui laps nii teeb või on kasvatuses viga.Kes teab andke palun nõu
 
? 07. veebruar 2012, kl 13.44
2 aastast keelad?
mis mõttes keelad ja miks üldse?

2 aastasele näita mis asi on mille jaoks ja juhi ta tähelepanu mingi uue asja juurde millega võib ta tegeleda.
 
®tibu 07. veebruar 2012, kl 14.20
millest sa aru ei saa ? kui lööb siis lööd vastu. see reegel kehtib vanusest sõltumata .
 
oeh 07. veebruar 2012, kl 14.48
Kindlasti teab lastepsühholoog sellele selgemat vastust.

Üks näide elust: Mu venna toona 2 aastane (no mõni kuu siia-sinna) poeg hakkas ka ärplema ja ema lööma. Olgugi, et teda ennast polnud keegi löönud ja ta ei saanud kuskilt löömise eeskuju saanud olla. Muide, mu vend ja tema naine olid sel ajal täielikult füüsilise karistuse vastased. Olukord lahendus nii, et vend oli sunnitud pojale vastu näppe andma, sest riidlemisest, selgitamisest, tähelepanu hajutamisest polnud mingit kasu. Pärast seda see nõme komme kadus. Sellises olukorras oleks olnud kasutu targutada, et mis lapse löömiseni viis, olukord oli vaja kiiresti ära lahendada.

Aga arutlesime, millest lapsel selline löömise komme üldse tekkis. Võimalik, et on muid variante (kindlasti on), aga jõudsime sellistele järeldustele:
poiss oli emasse liiga klammerdunud, eks ema viga oli see, et sünnist alates ei harjutanud poissi omaette olema, vaid vedas teda süles igale poole kaasa, magas tema kõrval, reageeris igale poisi vääksule ülevoolava ninnu-nännuga. Umbes 2 aastaselt hakkavad lapsed natuke rohkem iseseisvuma. Aga et poiss oli niivõrd emasse klammerdunud (või tegelikult vastupidi: ema pojasse) ja ta ei suutnud ennast temast normaalse arengu käigus eemalduda, siis see tekitas tema hinges segaduse ja arusaamatu viha, mille siis justkui emale (kõige lähedasem inimene!) välja valas löömise teel. Trotsist ja vihast, et teda keelatakse, et tal EI LASTA olla tema ISE. See kõik on lapse jaoks muidugi teadvustamata.

Lapsed vajavad TURVATUNNET, mille nad saavad PIIRE teades. Seega vanemate kohus on need piirid seada ja enesele kindlaks jääda, sest selles vanuses lapsed katsetavad neid piire pidevalt (panevad vanemaid nö. proovile), välja selgitamaks, kas need on ikka samas kohas, veendumaks oma turvatundes. Lapsed, kellel puudub turvatunne, on närvilised, rahutud, jonnakad, agressiivsed jne.

Piire peab lapsele tutvustama ja selgitama. Ja need peavad paigas olema, mitte nii, et asi, mida eile ei tohtinud, täna tohib ja homme jälle ei tohi.

Liiga heade ja leebete vanemate viga selles ongi, et nad ei ole järjepidevad ja lasevad lastel enestele pähe istuda, arvates, et teevad lapsele head, kui nad nendega igas olukorras ninnu-nännu on ja kõik lapse soovid täidavad, aga tegelikkuses õõnestavad nad sellega lapse turvatunnet.
 
meie ka ... 08. veebruar 2012, kl 22.14
meil ka 3 aastane lööb, nii mind ema, kui ka isa. Kui mind võiks veel ninnunännutajaks pidada, siis isa pole seda kindlasti mitte... Aga olen märganud, et laps teeb seda enamasti siis, kui tuleb telekat vaatavate vanemate tähelepanu norima. Ikka keelame, mis muud. Vahel harva annan vastu ka, kui muud üle ei jää (kui laps üldse ei kuula).
 
to loll meie ka.. 09. veebruar 2012, kl 09.25
kas tõesti aru ei saa, et laps vajab tähelepani, kasvõi negatiivset.
Teleka asemel tegele lapsega või otsi talle mingi uus tegevus, nt põnev konstruktor ja õpeta last siis ka selle konstruktoriga mängima, tegutsema.

ja teemataja mamma, kas ka mitte sinu laps ei käpi keelatud asju sisi kui tahab tähelepanu?

enne kui hakkate ise teletat vaatama hoolitsege kka lapse eest mitte ärge jätke teda ugavlema ja siis veel peksate ka last
 
arvan 10. veebruar 2012, kl 18.57
Minu 2 aastane ka lööb,kui miski ei meeldi.See on selle eaga kaasa tulnud-hull 2 aastane,kes katsetab piire.Mitte,et me kodus nüüd üksteist taome.Lapse tähelepanu tuleb mujale viia ja lasteaias õpetati löömise kohta seda,tuleb võtta lapse kätest kinni,õrnalt muidugi ja seletada,et ei tohi.Vastu löömine ja karjumine pole lahendus.Minu laps hakkab nutma,kui ma küsin,miks ta lõi.Küsin ka,kas ta sai haiget.Emmel on valus ju kui ta lööb.Võimalikult palju seletada,sest mingi hetk hakkab ta sõnadest rohkem aru saama.Aga mingil juhul ei tohi lasta sellel süveneda ja asja tähelepanuta jätta,sest siis tekib lapsel arusaam,et nii ongi õige.Esimese lapse puhul oligi mul probleem,et mu ema sekkus kasvatusse suure innuga-elasime tollal mu vanemate juures-siis las ta end lüüa,öeldes,et laps on veel väike ja rumal,las lööb.Tulemus oli selline,et löömisest saime alles mõne aasta pärast lahti.
 
to loll kl 9.25 11. veebruar 2012, kl 16.49
muide, me ei vaata üldse pidevalt telekat. Ja neid tegevusi saab ikka pakutud, rohkem kui sa kujutad ette. Ütlen pigem vastupidi, et kuna olen veel kodune ja mängin päeval palju lapsega, siis on ta sellega nii harjunud, et nõuab tähelepanu ka siis, kui 15 min uudiseid tahad vaadata.

Soovitan Sul elada oma pahameel kuskil mujal välja, see foorum on siin aruteludeks, kogemuste jagamiseks ja seda ilma teisi sõimamata. Viisakas väljendusviis on normaalse lastetoa osa :)
 
loll to loll kl 9.25 11. veebruar 2012, kl 17.46
aga siis kui tegeled lapsega päev läbi ongi hoopiski selles, etsaabki liiga palju tähelepanu ja ta ei oska sul üksinda tegutseda.
õpeta teda nii, et ta saaks ka natuke aega omapead pusida.

nt mingi laste puzzle kokku panna, et kui koos siis tule ütle võimida iganes.

ise nt nõelu nööpi ette või koo sokki ja et näe sa ei saa praegu, et ehita ise klotsidest kindlus valmis.
enne muidugi tuleb lapsele näidata kuidas kindlust lossi, maja tehakse siis hakkab fantaasia jooksma tal endal.
las ta õpib sul püsivust

samuti need kaartimängud kus paned kaartid laiali ja ta peab ise paarid mis sarnased kokku panema.

mis puutub pahameelesse sisi mina seda kusagil ei näe siin..
 
to kl 17.46 11. veebruar 2012, kl 22.01
kui teisele loll öelda ja see ei ole sõim või pehmelt öeldes pahameel, mis see siis on?

usun, et selliseid lihtsaid mänge oskavad siin enamus lapsevanemaid, mina kaasa arvatud. Ja ega kõik pole siin nii väga algajad, kui esmalt paista võib...
Mina pole küll teemaalgataja, aga üldsõnaliste õpetuste asemel ootaks eeskätt konkreetseid kogemusi, kuidas keegi on sellisest hädast oma lapsega välja kasvanud ja millises vanuses.
 
loll 12. veebruar 2012, kl 07.15
no ma aru ei saa mida te nüüd jahute siinminu nime pärast - ma pean seda nime kuulma iga päev ja mitu korda.
Mis teha saan kui vanemad panid mulle nimeks Lolly, kutsutakse aga loll.
 
nojah 12. veebruar 2012, kl 07.34
kui laps lööb siis järelikult onkusagil kasvatuse juures juba jõutud mingi viga teha

laps lööb sellepärast, et tahab tähelepanu
tähelepanu tahab ta sellepärast et on harjunud suurema tähelepanuga või siis pole seda tähelepanu piisavalt saanud
Mida teha?
suunata last, kiita teda tulemuse eest, nt siin eespool oli juttu klotsidest maja ladumisest. ei kiida siis kui maja laob, vaid siis kui see on valmis.
Last tuleb õpetada mängima asjadega, mitte lapsega mängida. Mitte kanda teda päev läbi süles. Pidada kinni lapse uneaegadest ja päevareziimist.

Veadmis juba on tehtud võivad olla , et kui laps veidi häält tegi mindi kohe vaatama - esimese ja mõni em ak ateise lapsega veel ei tab aseda ära, et laps häälitseb erinevalt.
üks häälitusus on nutt kuion abi vaja
teine häälitusus on pigem selline kontrolliv, et kas keegi on läheduses, et no keegi võiks tulla ja minuga tegeleda.. Vaat selle viimase häälituse puhul ei ole vaja kohe minna lapse juurde, las ta veidi aega tegutseb omapead- kui on beebimonitor siis sellest hea jälgida last.

Üks viga veel mid atehaks seageli võib olla seline, et nt kui tulevad külalised, eriti vanavanemad siis last muudkui kiidetakse ja hüpitatakse, hoitakse süles, tegeletakse, lõbustatakse

Hoiatuseks
praegu on laps väike ja piirdub löömisega kui tahab tähelepanu, suuremaks saades hakkab ta teilt asju välja pommima


Kogemusi endal sellisest asjast vabanemisega või välja kasvamisega ei ole sest oma lapsed ei ole selliselt kunagi käitunmud. Olen 5 lapse ema.
Kuid samas soovitaksin teine laps muretseda siis on 2 lapsel koos kasvada ja mängida lõbusam.
 
viimasele 12. veebruar 2012, kl 17.26
mäletan Su postitusi ke teistest teemadest, vist oledki sellise veidi nurgelise kõnepruugiga...
samas kui Sul endal konkreetset kogemust pole, siis on ka raske kaasa rääkida, asjad pole alati nii mustvalged

ise olen 2 lapse ema, esimese lapsega erilisi probleeme polnud, teine laps on nn raske laps, st väga tundliku närvisüsteemiga juba sünnist saati ja näiteks tema puhul oli vahe rahuloluhäälitsuste ja hüsteerilise nutu vahel suht väike. Aja jooksul on asi paranenud, aga ikka on probleeme ja tagasilööke.

Ja mis teooriasse puutub, siis isegi lastesühholoogid ei aja enam nõnda vanamoeliselt teoorias näpuga järge... Pole vaja targutada ja teisi ette rumalateks pidada.

Oleks nüüd ometi keegi veel, kes tõesti sisuliselt kaasa rääkida oskaks. Nt kas selline löömine võiks viidata autistlikele joontele? Valutunnetuse puudumine? Siin eespool on oeh kl 14.48 ja arvan kl 18.57 teemat veidi süvitsi lahanud
 
tegin näpuka :) 12. veebruar 2012, kl 17.29
' lastepsühholoogid
 
meie ka ... 12. veebruar 2012, kl 22.43
ma loodan, et teemapüstitaja väga ei pahanda, et nii mitu postitust oma elust teen, aga mure südamel...

nii lihtne on siin minu varasema lühikirjelduse põhjal liialdatud üldistusi teha, seepärast kirjutan natuke konkreetsemalt: laps suudab iseseisvalt mängida, tavaliselt pole see mingi probleem (nt kui süüa teen). Ja päeval mängin temaga ka spetsiaalselt, meil on omad mängud.
Õhtul, kui issi-emme telekat vaatavad (emme ei tee seda kunagi õhtu otsa) leiab vahel laps, et oleks tore patsu-patsu teha. Et oh kui tore, see on nagu mäng tema jaoks, tuleb ligi ja põrutab pläraki meile kõhu või rinna peale. Päris tugevalt ja valusalt. Ise on ta sel ajal heaoluseisundis, lõbus, vihast pole jälgegi. Oleme palju-palju kordi selgitanud, et nii ei tohi, valus on jne, aga ei jõua kohale. Kui vaja, lähen ja mängin temaga samas toas natuke ja see lahendab olukorra selleks korraks. Aga mõni järgmine õhtu kordub kõik taas... Nagu ei jõuaks kohale. Olen vahel viimases hädas ka vastu andnud. Ikka ei jõua kohale.

Viimasel ajal on autismist nii palju räägitud, et hakka seda tonti ka juba igal pool nägema... Tavalised autisminähud puuduvad, laps räägib lausetega, saab asjadest aru, loob seoseid. Aga antud olukorras (see kestab juba ca aasta!) pole muutust.
Praegu tundub, et muretsen pigem üle, millalgi läheb see kindlasti üle, aga tahaks teiste kogemusi ka teada. Ise kaldun arvama, et see on lapse jaoks mäng, tähelepanu norimise mäng. Ja mis seal salata, hellusehoos olen beebieas talle (muidugi palju õrnemalt)pepu peale ise ka patsutanud. Kas võiks olla, et laps matkib lapsele omaste liialdustega? Igatahes on tekkinud mustrit väga raske muuta, ta ei tee praegu vahet löömise ja õrna patsu vahel.
 
viimasele 13. veebruar 2012, kl 10.07
2 aastane ja lööb?

"ise kirjutad, et laps on nn raske laps, st väga tundliku närvisüsteemiga juba sünnist saati ja näiteks tema puhul oli vahe rahuloluhäälitsuste ja hüsteerilise nutu vahel suht väike. Aja jooksul on asi paranenud, aga ikka on probleeme ja tagasilööke."

siis ma esmalt küsiks, et millised olid sinu suhted raseduse ajal mehega, teiste perliikmetga, tööl. Kuidas oli sinu enesetunne?

Kui oli probleeme siis räägivad need tublisti kaasa. Mitte just lapse osas, vaid selles kuidas sa ise lapsesse suhtud - on võimalus, et kandsid lapsele üle oma kogemusedja olid selle lapse suhtes eriti tundlik.
Kuna ka teine laps siis mõmingased kogemused juba olemas ja märkasid ka rohkem kui esimese juures.

Kuidas oli sünnitus - ka see mängib rolli.

Niimoodi kaugelt ja sind koos lapsega situatsioonis nägemata ei oska kahjuks hinnata.
Kirjelda nt mingit situatsiooni siis oskan ehk midagi lahti seletada.
Autistlikud lapsed enamjaolt on etteaevamatud. Ki sul nt laps mängib ja sa vatad telekat siis autistlik laps võib vabalt tulla, sulle laksaka ära anda ja ise oma asju tegema tagasi.

Kuhu kohta laps sind lööb? kas on kindel koht või lööb kuhu juhtub? Üks soovitus igal juhul on see, et ära lase ennast lüüa. Pane käsi risti ette, las lööb vastu küünarvart. See tekitab lapsele sellise taju või arusaama, et ta ei löönud sind,ei saanud sind lüüa vaid ta lõi sinu kätt, st küünarvart mitte sind ja see distiplineerib teda veidi.

väikelaste löömiseprobleem pole mulle võõras, tegelen ka ise sellega
Parimat soovides Berit
 
Teemast täiesti mööda vist 13. veebruar 2012, kl 12.02
Minu poiss on ka löönud mind, issit, õde, isegi koera ja kõige eest on eraldi käinud nurgas seismas, sest ta vist igal korral löömise keelust sai aru nii, et see, keda ta parasjagu lõi, teda ei tohi lüüa. See mure on peaaegu möödas, on veel juhtunud, et mänguhoos on haiget teinud nii endale kui teistele, aga siis ta juba ise vabandab (mitte sõnadega, vaid teeb kalli ja pai ja puhub peale)See meelega löömise periood oli u 1,5 aastaselt. Nüüd suvel saab ta kolmeseks. Meil siis justkui mõjus see nurkapanek (vahel arvan, et isegi liiga hästi, sest ta läheb ise sinna nurka rahunema, kui ta pahane ja solvunud on, mina ei käsi minna), aga olen minagi kahtlustanud, et tal on tegelt mingi häda, sest ta siiani ei räägi korralikult, vastab küsimustele lühidalt paari korraliku sõnaga ja näitab näpuga, jutustab küll hoolega, aga pudikeelt. Arstile olen kurtnud, aga ta ütles, et kõne on hiljaks lihtsalt jäänud ja et ma ei peaks logopeedile kiirustama. Sügisel peaks ta lasteaeda minema, aga juhataja ütles, et ta ei räägi ju korralikult, et kas kindlasti tahan panna, tema veel ei paneks...nüüd ma ei teagi, kas võetakse vastu. Potil käib pool aastat juba ilusti, isegi öösel ja täitsa ise, sellega probleemi pole, tean, et lasteaiad tahavad, et potil käiksid lapsed.
 
eelmisele 13. veebruar 2012, kl 13.24
lasteaeda ikka võetakse, aga tasuks seal käia proovimas esmalt ja harjutamas.
vahel sellest isegi abi, arenebki kõne kiiremini

Samas kui räägib selgete sõnadega siis selline õpetus kunagi oli, e tkui 3 aastane ja 30 selget sõna ei tule siis peab abi otsima.

rahustuseks võin öelda, et endal laps ka hakkas kusagil 4a korralikult rääkima... tänaseks on ta gümnasiumi sõpetaja
 
meie ka ... 13. veebruar 2012, kl 14.14
Beritile: tänan süvenemise eest :)
Taustast veidi: rasedus kulges üksjagu närviliselt, perioodiliste pingeperioodidega nii oma kui ka lapse tervise pärast, töö ja peresuhete pärast. Kõik siiski lahenes nagu elus ikka probleeme tuleb ja läheb. Sünnitus osutus oodatust komplitseeritumaks, laps sündis keisrilõikega. Mõjutab muidugi. Aga kas sellega saab absoluutselt kõike seletada, selles ma kahtlen. Praegu on laps 3 aastane, mitte 2-ne (see oli üks teine juhtum vt eespool).

Aga löömise kohta veel niipalju, et laps ei tee seda kogu aeg ja absoluutselt iga päev, vaid siis kui tuju tuleb. Muret teeb, miks talle seletus kohale ei jõua, oleme ju sellest talle 1001 korda rääkinud... Sülle ronib, st kontakt lähedase inimesega on nauditav, muudest asjadest saab aru hästi. Räägib lausetega. Võib-olla sagedamini lööb issit, kui mind ema... siis kui issi tööst väsinult on diivanile nõjatunud, tuleb juurde, tõstab käe ja ... pläraki, omal nägu naerul. Ja kuna ta seda alati ei tee, siis 100% ette ei tea. Enamasti jõuab ikka käe ette tõsta, aga mitte iga kord. Noja tavaliselt kui ma näen, et olukord on neil pingeliseks läinud, selgitan, et nii ei tohi ja püüan lapse tähelepanu mujale suunata, temaga sealsamas natuke mängida, teeme võimlemisharjutusi vms. Ise mõtlen praegu, et võibolla ei peaks sellisel juhul mitte midagi tegema, ütlema lihtsalt nagu laps lapsele, et kui sa lööd, siis me sinuga ei mängi :)
Siis saaks välistada, et see löömine oleks nagu provokatsiooniline kutse mängule.
 
Berit 13. veebruar 2012, kl 19.43
to meie ka:

väga õige ju! - ei peaks sellisel juhul mitte midagi tegema, ütlema lihtsalt nagu laps lapsele, et kui sa lööd, siis me sinuga ei mängi :)

veel võiks sisse seada nn paha lapse nurga, tooli või koha, et kui lööb või midagi muud teeb mis keelatud siis viia laps sinna ja panna istuma. 3 aastane saab juba aru küll.
-lasete natukene aega seal oll aja siis lähete lapse juurde tem akõrgusele kas kükitate võiistute tema kõrvale ja räägite, et miks ta seal on ja et kas ta saab aru miks ta seal on, mida tegi ja miks tegi, kas ta oskab vastata miks tegi. seejärel kallistate ja lepite ära. laps vabandab, et tegi.

Ja lapsega peaks selle toimingu läbi viima see keda laps on löönud -
seega mitte ema ei seleta ja silu asju, vaid ka isa peab seadma piirid lapsele


KOHE kindlasti tuleks välistada seda, et löömine oleks nagu provokatsiooniline kutse mängule või tähelepanu saamiseks!
 
meie ka ... 13. veebruar 2012, kl 20.07
Aitäh Sulle, Berit!
 
tõesti 14. veebruar 2012, kl 20.15
tore, et Beriti sugused eksoerdid ka nendes foorumites liiguvad:)
 
mister10 03. november 2013, kl 16.06
lugedes eespool olevaid lugusid ja komentaare leidsin nii positiivset kui negatiivset vastukaja tõesti murelikele vanematele. aga enamjaolt on nii et pool räägib teisele poolele vastu. Vast peaks ikka pöörduma oma vanemate poole ja küsi´ma neilt. et kuias ikkagi kasvatasid mind nii emme ja issi et ma olen selline nagu olen. Ja sealt sadud infopõhjal võib juba igaüks meist teha vastavad otsused. kas kasvatada vanemate kombel või lisada midagi kasvatusele juurde. Lähtudes siis sellest millise inimesena sa oma last näha tahad. Muide minu mure on ka selline et mu kolme aastane printsess lööb ema. kui miski ei meeldi või siis äkki oma lõbuks. pole sest eriti sotti saanud aga arvan et on seda õppinud kallima sõbranna lastelt. isana olen uhke et tüdruk oskab oma jõudu kasutada. teisalt tekitab muret et ema kallal seda tarvitab. lapse ema on pehme loomuline, ning aitab ainult issiga hirmutamine, et kaeban ära jne. mina aga töötan 300. tundi kuus ning pole aega eriti kodusele õhkonnale kuidagi omapoolset mõju avaldada. Äkki soovitusi???
 
blabla 04. november 2013, kl 14.07
hm, kahju nendest lasteaialastest, keda teie lapsed lööma hakkavad. meie lasteaias on ka pidevalt selliseid, kes löövad, hammustavad, kriimustavad. mu oma laps pole kellelegi liiga teinud ja ajas vihale see, et mingi aeg olid pidevalt kriimud näos ja sinikad. sellest sai ka kasvatajatega räägitud, aga nemad ei saa suurt midagi teha. ok, keelavad, aga lööja laps ei kuula nagu ei kuula ka oma vanemaid. siis sai lapsele öeldud, et lähed sellistest suure kaarega mööda ja ei mängi sellistega. kui midagi ei paranenud, siis ütlesin, et kui muu ei aita, siis teed vastu, aga kahjuks mu laps seda ei tee. tihti vanemad veel õigustavad oma lapsi, et ta ju nii väike, kogemata jne, aga see pole ju vabandus. lasteaias on ju kõik väiksed. aga see on fakt, et sellest harjumusest kasvatakse välja, meie rühmas juba paar-kolm sellist nö välja kasvanud. lohutuseks teile siis, aga mind see küll eriti ei lohuta, kuna see võtab aega ja selle aja jooksul saavad paljud lapsed "peksa".
 
Siku 20. juuni 2014, kl 19.16
Kolmeaastasel lapsel on juba oma minatunnetus. Üheks inimesi iseloomustavaks teguriks on tunnete olemasolu. Samas peab väikelaps alles õppima nii oma tunnetest arusaamist kui nende väljendamist teisi kahjustamata. See on pikaajaline protsess, milles laps vajab vanemate armastuse ja kannatlikkusega osutatavat asjatundlikku abi.

Lastekasvatus on eelkõige enesekasvatus. Laps omandab suhtumised ja käitumisviisid eelkõige selle läbi, kuidas me ise käitume, mitte, kuidas me teda õpetame. Seega on oluline panna tähele enda reaktsioone ja käitumist. Esmatähtis on oma tunnete valitsemine ja sõnaline väljendamine, et mitte lüüa, tutistada jms. Kellelt Teie laps on löömiskombe õppnud?

Hea, et püüate lapsele näidata, et löömine on valus. Lapseni peab jõudma mõistmine, et tema teol on teisele soovimatu tagajärg. Et öeldu oleks selgem ja mõjusam, oleks kasulik rääkida mitte kolmandas isikus (emal on valus), vaid selges mina-keeles, st. esimeses pöördes: mul on valus, kui sa lööd. See peab olema öeldud selgelt, kindlalt ja veendumusega, et see toimib.
Vajadusel (kui laps püüab vaatamata mina-sõnumile üha uuesti lüüa) tuleb lapse käsi õrnalt, kuid kindlalt kõrvale juhtida või sellest lihtsalt kinni võtta ja tegevus katkestada, liikuda koos lapsega veidi eemale.
Tähtis on märgata, mis eelnes lapse reaktsioonile ning sõnastada lapses hetkel mässavad tunded.
Nt.: Sa solvusid, et ma sul sellega mängida ei luba. / Sa oled kurb, et ma seda mänguasja ei osta./ Sa oled pahane, et ma…
Selline n-ö. tunnete peegeldamine aitab lapsel mõista oma reaktsioone ning vabaneda tekkinud pingest. Samuti aitab see lapsel ajapikku leida oma tunnete väljendamiseks sõnad, nii kaob ka vajadus löömise järele.

Oluline on, et iga inimene seisaks enda eest, mitte nii, et keegi pereliikmetest lihtsalt naeratab selle peale, kui laps talle haiget teeb ning teised siis kõrvalt seletavad, et nii ei tohi, sest tal on valus. See ei anna soovitud tulemust, pigem paneb last üha uuesti seda piiri proovima.

Lihtsalt nurgasolemine ei aita nii väiksel lapsel mõista ega seostada toimunut ning kui see mõjub karistusena, ei tee olukorda paremaks, vaid pigem süvendab trotsi ja vastuseisu. Vältida tuleks ka sina-keelt, st. lapse süüdistamist, sildistamist jm. kastutuid ning last halvustavaid pöördumisi.
(Vt. Th.Gordon “Tark lapsevanem”
 
Katawer5 23. oktoober 2018, kl 22.48
Minul on täpselt samamoodi :C ja sellele lisandub ka juustest nö silitamine(sikutamine).
Lisa postitus
Autor:

Selleks, et lisada oma postitusele pilt, video või pildialbum, kopeeri postituse väljale pildi, video või albumi aadress.

Näiteks:
  • http://pilt.delfi.ee/picture/2715753/
  • http://video.delfi.ee/video/vRze7Wd9/ või http://www.youtube.com/watch?v=KF0i_TyTtyQ
  • http://pilt.delfi.ee/album/170457/
Pane tähele! Lingid on aktiivsed ehk klikitavad ainult sisse loginud kasutajate postitustes! Lisada saab vaid Delfi Pildi fotosid või albumeid ning Delfi Video või Youtube'i videoid! Fotod, galeriid või videod on nähtavad ainult sisse loginud kasutajate postitustes!
Lisa postitusele link, pilt või video!