Elu siis selline ,et lapse sündides oli mees justkui vaimustuses oma lapsest aga ,mida aeg edasi ,seda rohkem ta lapsega koosolemisest võõrdus.Teisest küljest jälle ähvardab lapse ema ,et too oleks ikka viks ja viisakas tema lapsega ja hoiaks nagu kullatera.Kas pole siis õigem,kui mees ohjad endale haaraks ja ise oma lapse kasvatuse üle võtaks.Ähvardustest pole kasu ,lapsel on isa vaja.
Mine tea,ehk teine pere veel mehel olemas ja nüüd ei tea,kuidas aega jagada ühe või teise vahel.Mis toimub selle mehe peas ja teeb tema käitumise ettearvamatuks? Leidub kellegil kogemusi ,kus mees elanud kahte pereelu ja ,mis märgid avalduvad mehe käitumises?

Kõige õigem oleks olnud enne lapse tegemist välja selgitada, kas mees on vaba või pereinimene.
Nüüd, kui teil ühine laps ja tahad, et lapsel oleks isaga kontakt pikemat aega, ära enam urgitse mehe elus ja tegemistes, kui tuleb, ole õnnelik ja tema vastu hea, kui ei tule, lepi olukorraga.

enne uuri järgi, kelle varre otsas kükid

jah- kuldreegel ikka, et naine sünnitagu nii palju lapsi, et jõuab ISE üles kasvatada. Lapsekasvatamises ei pea meestele lootma. Elu on karm ja palju mehi on, kes isaks ei taha olla. naine peab ema alati olema. Kui naine lapsi ei taha- siis on väga halb naine. Kus on siin tõde?

minugipärast siis halb naine ja ma ei soovi lapsi üksi kasvatada.Ainult sel juhul,kui lapse isa surnud on.