Väikelaps
Mõtlemist!
| Mõmmi 30. mai 2020, kl 17.35 |
Reporteritund. Seksuaalvägivalda kogenud lapsed ja noored. Uus uuring
https://vikerraadio.err.ee/1089042/reporteritund-seksuaalvagivalda-kogenud-lapsed-ja-noored-uus-uuring
Karm tegelikkus: Eestis vägistatakse 100 last aastas. Radaris 27. november 2018
https://youtu.be/ZH5cXVnrchc
https://justpaste.it/1rxoc
https://vikerraadio.err.ee/1089042/reporteritund-seksuaalvagivalda-kogenud-lapsed-ja-noored-uus-uuring
Karm tegelikkus: Eestis vägistatakse 100 last aastas. Radaris 27. november 2018
https://youtu.be/ZH5cXVnrchc
https://justpaste.it/1rxoc
| Vennad Pedofiilid 06. juuli 2020, kl 16.05 |
| Naabrite juures 31. oktoober 2020, kl 19.18 |
Need lood toimusid meie kõrval, piltlikult öeldes meie naabrite juures,
võibolla lausa mõne neid ridu lugeva inimese kõrvalkorteris. Reaalsus on
selline, et haiglasi kalduvusi inimestel jagub, kuid ikkagi peaks ütlema, et
kui oleme tähelepanelikumad meid ümbritseva maailma suhtes, on võimalik
mingitele kannatustele teha lõpp. Miks peaksid teised Marica’d kannatama
oma 5 aastat?
Kuidas (paremini) edasi?
Selleks, et peatada väärkohtlemise levikut, on vaja lõpetada vaikimine. Igal
lapse- või täiskasvanueas ellujääjal, kes räägib oma väärkohtlemisest, on
väärkohtleja, keda saab takistada väärkohtlemast teisi lapsi. Inimesed
saavad aidata seksuaalset väärkohtlemist peatada, õpetades lapsi end
kaitsma, väärkohtlemise tunnuseid märgates ja lapsi kuulates. Saladuse
ilmsiks toomise abil on võimalik rohujuuretasandil alustada
ennetusprotsessi, rääkides seksuaalsest väärkohtlemisest, kuidas kaitsta
lapsi ja takistada väärkohtlejatel laste juurde pääseda.
Ehkki on selge, et pedofiilid eelistavad seksuaalselt lapsi, on viisid,
kuidas nad lapsi ahistavad, väga erinevad. Kuigi avalikus arvamuses
leitakse, et pedofiilid on mehed, siiski on üha rohkem andmeid
naisseksuaalahistajate kohta. Selgub, et enamus lasteahistajatest on
lastele tuttavad ning sageli toimub see peresiseselt. Vaatamata sellele, et
tegemist on väga latentse kuriteoliigiga, selgus pedofiilide
organisatsioonide interneti materjale vaadeldes, et nad võivad olla väga
kokkuhoidvad ning aktiivselt võidelda üksteise kaitsmise nimel ja „oma
õiguste eest“, et paremini lapsi ahistada.
Autor tegi üllatava järelduse, et 38% küsitletud pedofiilidest oli
erinevatel eluetappidel oma pedofiilsete kalduvuste ohjeldamiseks abi
otsinud. See tähelepanek kummutab üldlevinud arvamuse, et pedofiilid
tegutsevad nagu väärastunud maniakid ja ei anna oma tegudest endale
aru. Pigem selgub, et tegelikult saab enamik pedofiile väga hästi aru, et
nende seksuaalne käitumine - laste kuritarvitamine - on probleemiks nii
ühiskonnale kui ka neile endile.
Marica lugu
Kui Marica oli 11-aastane, meelitas alkoholi joobes olev isa tütre enda
juurde voodisse, hakkas teda silitama ja paitama, pani oma suguelundi
tütrele reite vahele, käskis seda katsuda ja purustas sõrmedega tütre
neitsinaha. Marica ema oli sellel ajal tugevas alkoholijoobes, magas
kõrvalvoodis ja ei kuulnud tütre karjeid. Isa keelas karmilt tütrel juhtunust
rääkida. Järgmistel kordadel lähenes Marica isa tütrele alles siis, kui oli
viinud oma naise tugevasse alkoholi joobesse. Tihti sundis ta ka tütart
alkoholi tarvitama. Kui isa oli Maricat seksuaalselt kuritarvitanud ligi pool
aastat, keelas ta tütrel suhtlemast oma eakaaslastega ja jälgis, et tütar
oleks pidevalt tema mõjusfääris.
Ühel sügisõhtul, kui 11-aastane Marica õues mängis, otsustas ta
julguse kokku võtta ja oma murest sõbrale rääkida. Kui Marica oli jutu
lõpetanud, oli sõber silmnähtavalt ehmunud ja ei osanud tütarlast kuidagi
lohutada. Selle asemel, et sõbralt toetust või lohutust saada, pöördus sõber
Maricast ära ja tüdruk jäi oma probleemidega üksi. Marica elas sõbra
kaotust väga üle. Perekond aga elas oma elu edasi ning isa hoolitses
pereliikmete eest (tegi kodutöid, käis poes jms). Selline abi oli igati vajalik,
sest ei Marica ega tema ema (Marica ja Marica ema olid mõlemad tugeva
puudega invaliidid) polnud võimelised ilma kõrvalise abita hakkama saama.
Kui Marica sai 12-aastaseks, oli isa tütrega osaliselt sugulises
vahekorras ning kui Marica oli juba 14-aastane, „kasutas“ isa Maricat kui
naisterahvast. Need seksuaalvahekorrad toimusid reeglina alati siis, kui isa
oli alkoholijoobes.
Ühel päeval, kui Marica oli üksinda kodus, kuulis ta juhuslikult raadiost
saadet, kus räägiti verepilastusest. Marica rääkis juhtunust emale ning sealt
edasi hakkas juhtunut uurima politsei. Marica oli seksuaalse ärakasutamise
ohvriks peaaegu 5 aastat.
Siinkohal tuleks kõrvalpõikena mainida, et väga palju langevad seksuaalse
vägivalla ohvriks need lapsed, kes on kas füüsilise või vaimse puudega –
ning samuti on paljud kurjategijad teatava vaimse alaarengu või puudega.
Väikelinna lugu
30-aastane Anton, kes vabanes 1994. a kinnipidamiskohast, asus elama
ühte väikelinna, ühte korterisse koos oma ema ja õe Jaanika perega. Korter
oli 3-toaline. Ühes toas elas Jaanika koos 2 alaealise lapse, 4-aastase
Raini ja 1-aastase Riinaga, läbikäidavas toas elas Antoni ema ja
kolmandasse tuppa asus elama Anton. Peagi kolis Antoni juurde elama 14-
aastane Kristi. Anton ei omanud kindlat sissetulekut ja tarvitas tihti alkoholi,
sageli ka koos Kristiga.
Perverssused algasid üsna peatselt. 1996. a kutsus Anton, kui kedagi
kodus ei olnud, õde Jaanika noorema lapse, siis 3-aastase Riina oma
tuppa, käskis tal püksid maha võtta ja voodisse heita. Seepeale võttis ka
Anton endal püksid maha ja heitis ennast tüdruku peale ning hõõrus oma
sugutit vastu lapse paljast alakeha. Ka kutsus Anton korduvalt mõlemad
õde Jaanika lapsed, Riina ja Raini oma tuppa, sundis poissi tüdrukul pükse
maha võtma, käskis tüdrukul voodisse pikali heita ja käskis Rainil õe
paljast alakeha lakkuda. Veidi hiljem hakkas Anton ka Raini pärasoole
kaudu oma sugukirge rahuldama.
Alates 1996. a suvest hakkas Anton enda korterisse 10-aastast
peretuttavat Maarit tassima. 1996. a suvel, kui Anton ja Kristi olid
alkoholijoobes, käskis Anton Maaril jääda nende voodisse magama. Öösel
voodis olles, käskis Anton Maaril püksid maha võtta ja kui tüdruk hakkas
vastu, rebis Anton tüdrukul püksid maha, heitis tüdruku peale ning hakkas
oma sugutit eneserahuldamise eesmärgil vastu tüdruku alakeha hõõruma.
Kogu „tegevus“ tekitas tüdrukule tugevat füüsilist valu. Järgmisel korral tegi
Anton „seda“ uuesti, kuid nüüd juba elukaaslase Kristi juuresolekul.
1997. a märtsis tegi Anton oma elukaaslasele Kristile ettepaneku
meelitada õues mängivad 7- aastased tüdrukud Ly ja Kaari oma korterisse.
Kristi, kes oli teadlik, et Anton rahuldab laste peal oma sugukirge, ütles
õues mängivatele tüdrukutele, et Anton tahab neile maiustusi pakkuda.
Korterisse jõudes viis Kristi lapsed kohe Antoni tuppa. Kui tüdrukud hirmust
nutma hakkasid, sidusid Kristi ja Anton toast leitud nööriga tüdrukute käed
ja jalad kinni. Peale seda tõmbas Anton nutval Ly’l ise püksid alla, lükkas ta
voodisse pikali, tõmbas ka endal püksid alla ja rahuldas Kristi juuresolekul
ennast vastu tüdruku alakeha. Sama toimus ka Kaariga.
Kõik need kuritarvitused Antoni poolt kestsid kuni 1997. a jõuludeni, mil
laste ema Jaanika juhtunust teada sai ja politseisse avalduse tegi. Nii Anton
kui tema kaasosaline Kristi saadeti vanglasse.
võibolla lausa mõne neid ridu lugeva inimese kõrvalkorteris. Reaalsus on
selline, et haiglasi kalduvusi inimestel jagub, kuid ikkagi peaks ütlema, et
kui oleme tähelepanelikumad meid ümbritseva maailma suhtes, on võimalik
mingitele kannatustele teha lõpp. Miks peaksid teised Marica’d kannatama
oma 5 aastat?
Kuidas (paremini) edasi?
Selleks, et peatada väärkohtlemise levikut, on vaja lõpetada vaikimine. Igal
lapse- või täiskasvanueas ellujääjal, kes räägib oma väärkohtlemisest, on
väärkohtleja, keda saab takistada väärkohtlemast teisi lapsi. Inimesed
saavad aidata seksuaalset väärkohtlemist peatada, õpetades lapsi end
kaitsma, väärkohtlemise tunnuseid märgates ja lapsi kuulates. Saladuse
ilmsiks toomise abil on võimalik rohujuuretasandil alustada
ennetusprotsessi, rääkides seksuaalsest väärkohtlemisest, kuidas kaitsta
lapsi ja takistada väärkohtlejatel laste juurde pääseda.
Ehkki on selge, et pedofiilid eelistavad seksuaalselt lapsi, on viisid,
kuidas nad lapsi ahistavad, väga erinevad. Kuigi avalikus arvamuses
leitakse, et pedofiilid on mehed, siiski on üha rohkem andmeid
naisseksuaalahistajate kohta. Selgub, et enamus lasteahistajatest on
lastele tuttavad ning sageli toimub see peresiseselt. Vaatamata sellele, et
tegemist on väga latentse kuriteoliigiga, selgus pedofiilide
organisatsioonide interneti materjale vaadeldes, et nad võivad olla väga
kokkuhoidvad ning aktiivselt võidelda üksteise kaitsmise nimel ja „oma
õiguste eest“, et paremini lapsi ahistada.
Autor tegi üllatava järelduse, et 38% küsitletud pedofiilidest oli
erinevatel eluetappidel oma pedofiilsete kalduvuste ohjeldamiseks abi
otsinud. See tähelepanek kummutab üldlevinud arvamuse, et pedofiilid
tegutsevad nagu väärastunud maniakid ja ei anna oma tegudest endale
aru. Pigem selgub, et tegelikult saab enamik pedofiile väga hästi aru, et
nende seksuaalne käitumine - laste kuritarvitamine - on probleemiks nii
ühiskonnale kui ka neile endile.
Marica lugu
Kui Marica oli 11-aastane, meelitas alkoholi joobes olev isa tütre enda
juurde voodisse, hakkas teda silitama ja paitama, pani oma suguelundi
tütrele reite vahele, käskis seda katsuda ja purustas sõrmedega tütre
neitsinaha. Marica ema oli sellel ajal tugevas alkoholijoobes, magas
kõrvalvoodis ja ei kuulnud tütre karjeid. Isa keelas karmilt tütrel juhtunust
rääkida. Järgmistel kordadel lähenes Marica isa tütrele alles siis, kui oli
viinud oma naise tugevasse alkoholi joobesse. Tihti sundis ta ka tütart
alkoholi tarvitama. Kui isa oli Maricat seksuaalselt kuritarvitanud ligi pool
aastat, keelas ta tütrel suhtlemast oma eakaaslastega ja jälgis, et tütar
oleks pidevalt tema mõjusfääris.
Ühel sügisõhtul, kui 11-aastane Marica õues mängis, otsustas ta
julguse kokku võtta ja oma murest sõbrale rääkida. Kui Marica oli jutu
lõpetanud, oli sõber silmnähtavalt ehmunud ja ei osanud tütarlast kuidagi
lohutada. Selle asemel, et sõbralt toetust või lohutust saada, pöördus sõber
Maricast ära ja tüdruk jäi oma probleemidega üksi. Marica elas sõbra
kaotust väga üle. Perekond aga elas oma elu edasi ning isa hoolitses
pereliikmete eest (tegi kodutöid, käis poes jms). Selline abi oli igati vajalik,
sest ei Marica ega tema ema (Marica ja Marica ema olid mõlemad tugeva
puudega invaliidid) polnud võimelised ilma kõrvalise abita hakkama saama.
Kui Marica sai 12-aastaseks, oli isa tütrega osaliselt sugulises
vahekorras ning kui Marica oli juba 14-aastane, „kasutas“ isa Maricat kui
naisterahvast. Need seksuaalvahekorrad toimusid reeglina alati siis, kui isa
oli alkoholijoobes.
Ühel päeval, kui Marica oli üksinda kodus, kuulis ta juhuslikult raadiost
saadet, kus räägiti verepilastusest. Marica rääkis juhtunust emale ning sealt
edasi hakkas juhtunut uurima politsei. Marica oli seksuaalse ärakasutamise
ohvriks peaaegu 5 aastat.
Siinkohal tuleks kõrvalpõikena mainida, et väga palju langevad seksuaalse
vägivalla ohvriks need lapsed, kes on kas füüsilise või vaimse puudega –
ning samuti on paljud kurjategijad teatava vaimse alaarengu või puudega.
Väikelinna lugu
30-aastane Anton, kes vabanes 1994. a kinnipidamiskohast, asus elama
ühte väikelinna, ühte korterisse koos oma ema ja õe Jaanika perega. Korter
oli 3-toaline. Ühes toas elas Jaanika koos 2 alaealise lapse, 4-aastase
Raini ja 1-aastase Riinaga, läbikäidavas toas elas Antoni ema ja
kolmandasse tuppa asus elama Anton. Peagi kolis Antoni juurde elama 14-
aastane Kristi. Anton ei omanud kindlat sissetulekut ja tarvitas tihti alkoholi,
sageli ka koos Kristiga.
Perverssused algasid üsna peatselt. 1996. a kutsus Anton, kui kedagi
kodus ei olnud, õde Jaanika noorema lapse, siis 3-aastase Riina oma
tuppa, käskis tal püksid maha võtta ja voodisse heita. Seepeale võttis ka
Anton endal püksid maha ja heitis ennast tüdruku peale ning hõõrus oma
sugutit vastu lapse paljast alakeha. Ka kutsus Anton korduvalt mõlemad
õde Jaanika lapsed, Riina ja Raini oma tuppa, sundis poissi tüdrukul pükse
maha võtma, käskis tüdrukul voodisse pikali heita ja käskis Rainil õe
paljast alakeha lakkuda. Veidi hiljem hakkas Anton ka Raini pärasoole
kaudu oma sugukirge rahuldama.
Alates 1996. a suvest hakkas Anton enda korterisse 10-aastast
peretuttavat Maarit tassima. 1996. a suvel, kui Anton ja Kristi olid
alkoholijoobes, käskis Anton Maaril jääda nende voodisse magama. Öösel
voodis olles, käskis Anton Maaril püksid maha võtta ja kui tüdruk hakkas
vastu, rebis Anton tüdrukul püksid maha, heitis tüdruku peale ning hakkas
oma sugutit eneserahuldamise eesmärgil vastu tüdruku alakeha hõõruma.
Kogu „tegevus“ tekitas tüdrukule tugevat füüsilist valu. Järgmisel korral tegi
Anton „seda“ uuesti, kuid nüüd juba elukaaslase Kristi juuresolekul.
1997. a märtsis tegi Anton oma elukaaslasele Kristile ettepaneku
meelitada õues mängivad 7- aastased tüdrukud Ly ja Kaari oma korterisse.
Kristi, kes oli teadlik, et Anton rahuldab laste peal oma sugukirge, ütles
õues mängivatele tüdrukutele, et Anton tahab neile maiustusi pakkuda.
Korterisse jõudes viis Kristi lapsed kohe Antoni tuppa. Kui tüdrukud hirmust
nutma hakkasid, sidusid Kristi ja Anton toast leitud nööriga tüdrukute käed
ja jalad kinni. Peale seda tõmbas Anton nutval Ly’l ise püksid alla, lükkas ta
voodisse pikali, tõmbas ka endal püksid alla ja rahuldas Kristi juuresolekul
ennast vastu tüdruku alakeha. Sama toimus ka Kaariga.
Kõik need kuritarvitused Antoni poolt kestsid kuni 1997. a jõuludeni, mil
laste ema Jaanika juhtunust teada sai ja politseisse avalduse tegi. Nii Anton
kui tema kaasosaline Kristi saadeti vanglasse.
| Pedofiiliast 01. märts 2021, kl 10.06 |
Lisa postitus