Laps on alles poolteiseaastane, aga juba jonnib nii et vähe ei ole. Kui ei saa, mida tahab, siis on kisa kilomeetrite kaugusele kosta. Vahel ta lööb mind, kuigi teda ei ole kunagi löödud ja ta ei ole kedagi löömas näinud. Jonnimisest ma saan veel aru, see on ju kõigil lastel, aga mida selle löömisega peale hakata?

Kui lööb, tuleb seletada, et nii ei tohi teha. Jonnimisele pole vaja järgi anda, kui näeb, et kõva kisa peale saab oma tahtmist, siis kasutabki nii ära Sind. Lase lihtsalt karjuda, kui näeb et ei aita, küll siis järgi jätab. Ja kui keegi Sulle tuleb midagi lapse kisamise peale ütlema, siis ära tee välja.

Paku talle rohkem armastust ja kindlustunnet. Samas pane piirid paika.

See veel puudub, et lapsel nt. tänaval või ühissõidukis röökida lasta. Tuleb vait kamandada või eemalduda teiste silma alt. Endal on selline tunne, et annaks vanemale litaka ära, et ei suuda titte vaigistada. Väga vastik ja häiriv on kuulata selliseid kisavaid jõnglasi.

Jah eks sa proovi titt kunagi oma röökiv titt vaikima KAMANDADA.
Mulle ka ei meeldi kui lapsed jonnivad kuid ega ma seepärast poes käimata ei saa jätta. Eemaldu sa ise parem teiste silma alt ära kui ei meeldi miski.

No ega ei kavatse küll nt. bussist maha minna mingi röökiva tite pärast. Mingu see lapsevanem parem maha. Kui ikka käratad titele,
et ole vait, küll siis ka vait ehmatab. Olen proovinud mõne peal ja aitab hästi. Aga kui vaatad mõnda ema: ikka sussu-sussu, kussu-kussu, ega sellise nunnutamise peale küll vait ei jääda. Olen sellist pilti tihti näinud Tallinna ühistranspordis ja ka rongiga maale sõites. Lapsevanem peab oma väiksest jõnglasest üle käima.

tundub et sul pole endal last olnud ja loodan et ei saa ka kunagi olema. mudugi laps ehmatab kui mingi loll tuleb kõrvalt kamandama. aga ega see veel ei pane lapse jaoks piire paika. pigem tekitab trauma.

Ja siis. Lapsed jonnivadki. Kellegile ei meeldi vaadata jonnivat last. Kuid kui ema KÄRATAKS iga kord kui laps jonnima hakkab siis arvatavasti jonniks see laps veel rohkem edasi ja oleks tulevikus samasugune närvihaige nagu sina.
Veel enam pole sul mitte mingisugust õigust käratada võõra lapse peale. Oma närve mine ravi, mitte ära rahusta teiste laste peale karjudes.
Sa oled vist pubekas või kibestunud (noor või vana vahet pole) mutt. Ega normaalne inimene sedasi ei räägi.

Kui tänapäeva vanemad ei saa ise lapse kasvatamisega ja vait sundimisega hakkama, siis PEAVAD võõrad sekkuma. Sekkun edaspidigi, sest laps ei tohi teisi segada. Mingu metsa ja karjugu seal või mere ääres tühjal rannal, aga mitte teiste hulgas.

SEGANE OLED "L" JA MUUD MA EI OSKA ÖELDA! TAHAKS SULLE MEELDETULETADA SEDA SIIS KUI SUL ENDAL PAARI AASTANE LAPS ON.
Huvitav kes see laps siis on? Polegi inimene või?
Ah tegelikult pole mõtet sinuga vaielda ega tarvis sulle selgitus tööd teha. Saad ise lapse ja endalegi imestuseks hakkad teisiti mõtlema.

ärge pange seda L-i tähele, tal lapsekasvatamise kohapealt väga-väga väärad arusaamad (kahjuks demonstreerib neid kõigile :((

Selle foorumi sagedane kommija L. on 31 a-ne noor naine, kellest lapsepõlves kasvatati inimest sagedase peksmisega.
Ligi 2 a. elas luuseriga, kes ajaviiteks teda peksis.
L.-l on koer, keda ta kasvatab peksmisega.
L. leiab, et tal on õigus foorumis Järeltulija sõna võtta, kuna on ta on olnud lapsehoidja.

Jumal tänatud lapsi tal ei ole ja kui jumal on armuline, ei tule tal neid ka.

to teadmiseks emale;
sinu komm on lahe ja arvatavasti on sul õigus (vähemalt loodan seda et L kunagi lapsi ei saa).
Jah eks see L ole üks kibestunud vanatüdruk.

No nüüd sai mu mõõt täis.

Maha tuleks lasta sellised L. sugused. Ta on ju debiilik.

mul on samavana laps ja nädal aega sama jant. Olen proovinud halva ja heaga aga ei miskit, asi läheb rohkem hullemaks kui sekkun. Olen püüdnud rahulikult vestelda ja kurjasti, aga sellest ei ole abi. Mina loodan selle peale, etb kõik paraneb iseenesest. Tal lihtsalt jonniiga, sest siiani oli mu laps igati tubli ja rahulik laps. Nii, et L sa ikka ei tea lastest midagi. Ja kui sa peaksid minuga koos bussis sõitma, ja sa mu lapsele sitasti ütleksid, siis saad minu enda käest veel valusamaid sõnu vastu. Ausaltöeldes ei oska mina samuti oma lapsega midagi ette võtta sellise jonni ajal.

Mul 3 last ja ükski neist pole kunagi avalikus kohas jonninud. Loomulikult käivad neilgi "tuurid" peal! Eks ole nemadki isa-ema proovile pannud. Mees ütleb, et väikeste lastega on nagu kutsikatega, jube järjekindel peab olema. 2-aastasel pliksil on ka praegu selline enesekehtestamise periood peal. Aga tuleb ise püüda hästi rahulikuks jääda, mitte mingil juhul hakata karjuma vms.No, paljugi mis olla võib, aga kui laps ikka kusagil poes või ühistranspordis või kus iganes jonnib, siis selle kohta arvan ma, et lapsevanematel on "kodutöö" tegemata! Ma pole mingi küüniline ega kahjurõõmutseja, ja kahju nendest vanematest, kelle võsukesed jonni armastavad. Lihtsalt mul sellist probleemi pole. Aga edu kõigile! Ja nautige kevadet!

Soovitan soojalt niisugust raamatut:

Gertrud Teusen Jonniiga : abiks lapsevanemaile sel raskel ajal

Ainult 94 lehekülge tarka juttu ja saate lapsega paremini hakkama.

minu 3aastane hakkab jonnides sülitama ja ma tean kellelt ta seda õppis,aga ei oska midagi peale hakata.

Näita selgelt välja, et löömist sa ei luba, ole kategooriline. Siin ei aita paljudele vanematele omane leebel häälel ninnutamine a`la "emme sai aia". Kui näitad selgelt välja, võid kindel olla - see läheb peagi üle! Ära jäta ühegi löömise peale reageerimata.
Löömisega on hädas paljud juba suuremate laste vanemad, kes arvasid, et see iseenesest üle läheb.

Loodan südamest et see l kunagi lapsi ei saa.Minu lapse peale ei
tohi küll ükski võõras,eriti veel tugevate psühhiliste häiretega inimene karjuda.See ,et lapsed jonnivad on normaalne arengu järk
nende kasvamisel.sellel l-il on vist kõik järgud vahele jäänud
ning on jäänud ainult viha maailma vastu, mida laste peal välja
elada.Ta võiks parem minna mõnda teatud kinnisesse asutusse ja
ennast terveks ravima, kui see üldse võimalik on.

Enamasti lõppeb mingi aja pärast jonnituur, võiksid proovida tema tähelepanu millelegi muule tegevusele suunata. Mõnikord aitab. Aga mis puutub löömisesse, siis tuleb selgelt jonnipunnile selgeks teha sellise käitumise ebasobivust.
Kõikvõimalikud tegevused enda õigeks käitumiseks proovid ise järele. Enda tirtsu on praegu 3-ne. Ligi aasta käis jonn ja löömine käsikäes, praeguseks.. hakkab nagu kaduma. Vist kasvab suuremaks.

Minu suurem laps on juba 7a.Temal oli ka väiksena löömis komme,see kestis alates1,5 a-3 a,siis läks see iseenesest mööda.See on juba selline iga,kes lööb,kes jonnib.Teine laps on praegu 1,8 kuune ja tema komme on ,et kui ei saa mida tahab ,siis viskab pikali,muidugi toas,õues ei ole niimoodi teinud ega mujal.Aga mina ei tee välja, kõnnin minema,ta vaatab
ja tõuseb ka püsti.Mulle ka ei meeldi ,kui keegi segab vahele,aga samas see aitab vahel,aga parem on ise hakkama saada ja rahustada last,anda mingi asi kätte või näidata midagi,siis äkki unustab ära ,et jonnis.

Appikene, no see L. on ikka tõesti päris segi omadega. Küll on hea, et minul sellist ema pole olnud...jääb ainult loota, et L. kunagi emaks ei saaks.

KOHT!!!

Ja see Sinu oma ei ole MITTE järeltulija foorumis.

Kommenteerin seal, kus mul on midagi öelda.

Meil on kodus 3-aastane tüdrukutirts, kes samuti mõned kuud tagasi lõpuks jonnituurid suuremas osas lõpetanud on. Vähendada aitas jonni sagedust ja kestust vaid tähelepanu mujale juhtimine või tõsisema jonni puhul käest kinni võtmine ning teise tuppa viimine a'la jutuga, et palun ole hea ja jonni üksi ära, viska jonnipoisid aknast välja ja tule siis tagasi teiste seltsi. Esimesed korrad kippus kohe jälle järgi tatsama, kuid kui rahulikult jälle sama protseduuri korrati, siis jäigi sinna, karjus veidi ning tuli siis tagasi. Avalikus kohas õnneks palju probleeme ei ole olnud, kuid karjumisega ei saavuta kohe kindlasti midagi - tulemuseks lihtsalt see, et laps veel kõvemini kisab. Lisaks ei suuda mina jälle ringi käies taluda, kui näen laste peale mõttetult kisavaid vanemaid. Tundub, et L. on ise sellise kasvatuse saanud ja peab seda nüüd ainuvõimalikuks.

olen lugenud, et kui juhtub, et laps jonnib kuskil avalikus kohas ja edasi enam ei tule ja laseb end põrandale maha vms, siis ei tohi temast välja teha ega mingil juhul karjuma hakata. Sellest saab laps hoogu juurde. Tuleb lihtsalt ise edasi minna ja jätta ta sinnapaika ja kindlasti ei jää ta üksi maha vaid tuleb lõpuks järele, kui näeb et jonn ei aita. Natuke häbi on jah teiste kodanike ees, aga ka sellest tuleb üle hoida, lapse kasvatamine on tähtsam.

P.S. Sinule L tuleb ainult kaasa tunda, et oled pidanud sellist kasvatust taluma. Kas sa ise aru ei saa, millise hälviku on sinu vanemad sinu peale karjudes sust teinud???????

sorry, mitte üle hoida, vaid üle olla :)

Minu peale pole iial karjutud, sest olen ilma selletagi vaikne laps olnud. Pole ma ei jonninud ega nõudnud nt.millegi ostmist nagu praegused jõnglased. Tean ühte inimest, kes rääkis, et kui tema poes jonnis, siis ema lihtsalt võttis tal püksid maha ja andis kõigi silme all peksa ja rohkem polnud enam mingit jonnimist kunagi.

to L

Mis sa ise mõtleksid sellisest emast, kes oma last teiste silme all peksab? Kas see on sinu arvates siis normaalne? Minu arust on see külll väga imelik ja vale käitumine. Ikka kodus tuleb õpetustööd teha. Samamoodi kui on ebaviisakas oma eraleu probleeme rahva seas arutada.
Siis on tore et sinu peale pole karjutud, aga kuidas sa siis oled selle peale tulnud, et karjumisega lahenevad probleemid. Mitte ükski probleem ei lahene sõimamisega, laps saab lihtsalt hingetrauma ja võib-olla lihtsalt ei julge enam karjuda, aga see tekitab teeskluse momendi sinu ja sinu lapse vahel ja toimub võõrdumine. Kumbki ei saa enam olla tema ise ja siis ei tule ka laps oma muredest sulle kunagi rääkima, kui sa ennast kehtestad karjudes. Mina vähemalt arvan nii...

Ja veel, kuidas sa tead, et sa pole jonninud, sa ju ise ei mäleta oma tegusid 2 aastaselt.