Kui vanalt läksid teie lapsed lasteaeda ja kuidas nad selle üle elasid? Millal hakkasite lapsi harjutama ja kui palju olenes sellest, kas laps on emmekas või mitte? Kavatsen panna sügisel lasteaeda nii 3a poja kui ka 1.6a tirtsu. Poiss on rohkem iseseisvam, kuid samas hakkab nutma kui kodust ära lähen, tirts seevastu rohkem sülelaps, aga tal on täiesti ükskõik, kui juurest ära minna- peaasi, et mingi tegevus oleks. Veel huvitab selline asi, kas need lapsed, kes kodus olles olid terved, olid seda ka lasteaias käies?
Ilusaid pühi ja jään vastuseid ootama!

minu poiss läks lasteaeda 1.5 aastaselt(praegu on 3 aastane).Oli muidu emmekas aga õnneks harjus ruttu.Muidugi enamuse aja sügisest ja talvest oli haige

Minu suurem laps läks lasteaeda 1,8kuuselt.Hakkasin harjutama 1 kuu enne ,aga polnud probleemi,ta harjus kohe esimesel nädalal.Ta oli muidugi tihti sügisel ja talvel haige,kui kodus olime siis oli nii terve laps ja sellepärast viisingi nii vara lasteaeda.Aga nüüd olen teise lapsega kodus ta on praegu 1,8 kuud ja ma ei raatsi teda panna,sellepärast siis on koguaeg haige,pole nägu mõtet tööle minna.Ja ta on nii memmekas ka.Ma arvan,et su väike laps peab pool päeva vastu,aga kui tuleb uneaeg,eks siis tahetakse emmet.Peab harjutama rohkem,muidu võib laps soki saada,minu tuttavatel oli nii.

Kallis emme!
Kui on võimalust, siis ärge oma 1,6 aastast pisitütrekest veel lasteaeda viige. Praegu vajab ta teid kõige rohkem ning praegu areneb ta kõige kiiremini - kahju, kui te ise oma lapse edusammudest ilma jäete ja see kõik kellegi võhivõõra sülle langeb. Pealegi on teil kodus vaid kaks väikest inimest, aga lasteaias on kasvatajal sõimes 14-18 ja aias 20-24 last. Kujutage siis ette, kui palju teie lapse jaoks aega jääb.
Kui aga majanduslik olukord tõesti nõuab tööleminekut, siis andke lapsele aega harjuda ja kohaneda.
Pojale on tema 3 aastaga lasteaeda mineks õige aeg ja uskuge - ta harjub. Oluline on see, et te oleksite iseendas kindel s.t. et te ei kõhkleks hüvastijättudel, et te täidaksite antud lubadused (näiteks millal järgi tulete). Oma kogemustest võin öelda - lasteaed mõjub lapsele hästi. Kõik minu kasvandikud, kes on vähemalt 3 aastat enne kooli lasteaias käinud, on julged, hakkajad ja ka targad ning laia silmaringiga.
Tütrekest võiksite tõesti veel vähemalt aastakese kodus hoida, kuid kui kuidagi teisiti ei saa, siis julget pealehakkamist ja olge tubli!
Häid mõtteid lapse lasteaiaga kohanemisest leiate kindlasti Sirje Almanni ja Marika Kuusmani raamatust "Kodu ja lasteasutus koostöös. Lapsevanema ja kasvataja käsiraamat". Tallinn 1999.

Kui kuidagi muud moodi ei saa, siis katsu nad panna sellisesse lasteaeda, kus on nn. pererühmad - õed-vennad samas rühmas, mis siis, et eri vanused. Minu lapsed käisid - suurem plika 2,8 aastaselt ja poja läks järgi 2 aastaselt. Polnud mingeid suuri probleeme ei hüvastijättude ega teiste lastega - suur õde kaitses ja lohutas. Igal juhul edu!

Suhteliselt hardusest nõretav kiri lasteaiaõpetajalt...Huvitav kas sa arvad et keegi kipuks oma väikeste laste kõrvalt tööle kui majanduslik olukord seda ei nõuaks????Enamus vist mitte. A kui ikka on valida kas närviliselt piimaraha kokkuhoidev ema kodus või siis aegsasti lasteaiaga harjutatud laps aias ja ema tööl....Ise kavatsen kah panna sügisest. Nii et julget pealehakkamist...

Lasteaiaõpetaja ei õelnudud ju midagi valesti.Pererühmadel on kindlasti mingi hea mõte ka sees aga usun,et see laste koosolemine võiks olla ajutine.Need rühmad olid ikka tüütud ,kus 5-aastane nämmutab ühte ja sama ,samas rühmas käiv 3-aastane aga ei saa veel aru ja hoiab ka teiste edasiminekut paigal.Omal läks olude sunnil 1,9k sõime. Ainuke nõue oli et pidi ise potil käima ja iseseisvalt sööma. Harjus väga kiiresti ja praegu nädalavahetustel kohe ootab seda esmaspäeva kui saab lasteaeda. Meie kasvatajal oli õigus, et mammad pabistavad rohkem. Ka paljus muus tasub kuulata õpetajate-kasvatajate nõuandeid sisseelamisel. Edu sulle.

Minu poiss oli 1,7 kui hakkas lasteaias käima. Issand kuidas ma enne üle elasin seda kõike. Kujutasin täpselt ette kuidas ta hakkab protestima ja kuidas laps muutub jonnakaks jne. Aga üks päev olin temaga kaasas ja juba järgmine päev jäi ta sinna üksi ja mitte mingeid probleeme ei tulnud. Peale ühe - sain pahandada et liiga vara järgi läksin. Nüüd on ta üle kolme ja iga pühapäev küsib, et kas täna lähme lasteaeda. Need puhkepäevad pole pooltki nii lahedad kui lasteaias.
Haigused-ei mina ei ütleks et neid nii väga hullusti oleks tulnud. Esimese aasta jooksul mis ta lasteaias käis oli ta mingi 2-3 korda kergelt haige. Sellel aastal sai küll korra tuulerõuged(esimene nakkushaigus)aga ma ei ütleks et nüüd midagi kohutavat on olnud. Lastel ikka tuleb nohusid ja köhasid ette, suhteliselt tavaline ju.

Kõik on tore, aga mind häirib alati üks pisiasi, miks te kõik oma lapse vanuse valesti kirjutate? Kui laps on 1 aastane ja 6 kuune, siis on ta ju tegelikult 1.5 aastane. Kas te siis aru ei saa??? Ja ma ei saa aru, kes kirjutab et laps on 1.7 aastane, mida ta siis sellega mõtleb, kas tõesti on täpsed arvutused tehtud?? Asi on põhimõttes, olge täpsed.

olen koguaeg kodune olnud aga minu lapsed läksid lasteaeda paar kuud enne kahe aastaseks saamist ja neile väga meeldis. lasteaedades toimuvad ju igasugused üritused ja lastel on seal omavanustega hea areneda. paljud kodus kasvanud lapsed on kooli minnes probleemi ees kuidas suhelda teiste lastega ja mitte nurgas nutta kõva lärmi pärast, aga need kes lasteaias käinud on oskavad kooli ellu sisse elada ja saavad hakkama.

Meie mardikas läks rühma 1,8 aastaselt (sügisel saab 3) ja rühma läheb ülimalt hea meelega. Rühmas harjutamise koha pealt räägiksin oma versiooni. Rühma minnes soovitasid ka kasvatajad enne sügist paar kuud harjumas käia. Esimesel päeval panin tähele, et mida kaugemal mängunurgast ma rühmas istun, seda vähem ta mind tähele paneb, kui läksin talle lähemale, hakkas ta automaatselt minuga mängima, sellest järeldasin, et vähemalt minu lapse puhul aitab kiire harjutamine. Nädalakese harjutamist ja väikemees oli nõus juba ilma emmeta hakkama saama. Vaid esimestel päevadel olin terve päeva temaga rühmas (muidugi mitte täispikka päeva - mingi 5 tundi vist). Raskem oli lahkuminek nendel päevadel, kui kellegi teise lapse emme rühmas mängimas oli. Eks tahtis temagi, et OMA emme kohal oleks. Kokkuvõttes nän praegu, et need lapsed keda harjutati nii, et emmed kõikse aeg kaasas ja lapsele mängukaaslase eest olid, need lapsed tulevad praegugi silmad märjad rühma, meie põnnile aga musi-kalli-kalli ukse vahel ja teeb ise juba minekut. Teinekord, kui teised lapsed juba rühmaukse peal ootavad, pole aega kallistamisekski. Lasteaia miinuseks on loomulikult haigused - on nad ju seal ninapidi koos ja kui mõni emme arvab, et nohuga last koju jätta on liiast, siis pole loota, et teisedki nohust pääsevad. Aga plusse on loomulikult ka. Meie poja loobus öisest lutipudeli (luttis jah jogurtit või mahla öösiti) nõudmisest, mõned on lutist rühmas olles loobunud, sõnavara on tohutult arenenud (muidugi see meie töö ka issiga), ja üldse on väga tubli...:)

Minu vanem poiss läks lasteaeda 2 aasta ja 10 kuuselt.Harjutamine läks suhteliselt kergelt, kuna ise töötasin samas lasteaias Väiksem poiss on praegu aasta ja kaheksakuune ja tema kavatsen panna lasteaeda alles 3 aastaselt.Õnneks majanduslik olukord lubab lapsega nii kaua kodus olla.

Ise lapsi ei oma, ega pole neid seega ka lasteaeda saatnud, kuid kuna olen olnud tööl lasteaiaõpetajana..

Meil rühmas oli suhteliselt rase juhus, kui ema oli sunnitud oma suhteliselt memmekast poisi lasteaeda tooma. Raskemaks tegi ehk asja veel seegi, et poiss oli venekeelsest perest pärit, kus keegi eesti keelt ei osanud. Aga kui ta oleks ka eesti keelest aru saanud, ei oleks see ilmselt asja märkimisväärselt kergendanud. Alguses jättis ema poisi pooleks päevaks, ning tuli järgi enne magamaminekut. Niipea kui ema selja pööras, hakkas poiss nutma ning nuttis kuni ema tagasitulekuni. Ja seda tõesti järjekindlalt ja katkestamata. Kedagi endale lähedale ka ei lasknud, siis hakkas vaid veel kõvemini kisama. Ega's midagi muud üle ei jäänud, kui sellega leppida ja lasta poisil üksi olla. Mina nägin seda 3 päeva, siis lahkusin töölt.

Nüüdseks on asi täiesti muutunud. Poiss käib seal lasteaias ikka, ning kuigi ta veel eesti keelt ei kõnele, meeldib talle seal siiski väga. Ta on väga jutukas, ning räägib (vene keeles) ka võõraste inimestega. Ainus probleem kasvatajale on selle poisi puhul see, et too on hirmus aktiivne ja veidi sõnakuulmatu. Aga muidu täiesti ok.

Samas lasteaias nägin ka teist veidrat juhtumit. Ühest teisest lasteaiast toodi meile suveks poiss (umbes 2a 6k), kes ei rääkinud, ning oli väga agressiivne. Ema sõitis last lasteaeda tuues vanast lasteaiast mööda, ning ükskord hakkas poiss hüsteeriliselt nutma, rahunedes alles siis, kui meie lasteaeda jõudis. Sellest hetkest muutus kõik - poiss tuli alati naerul näoga, hakkas rääkima (üksikute sõnadega) ning ei olnud enam agressiivne. Sellest teisest lasteaiast oleme ebameeldivaid jutte kuulnud küll, aga selle poisi käitumine oli väga kõnekas, kuidas lasteaed võib lapse ära rikkuda..

Olen tuttav ühe emaga, kes oma last lasteaeda ei pannud, sest laps ei harjunudki. Ja see emme leidis siis, et see lapse närvide rikkumine ei ole väärt sellest saadavat kasu. Aga laps oli veel suhteliselt noor ka, kui vanemaks saab, siis võib aeda uuesti proovida.

Minu õde pani alati enne rühma minekut pea emale/isale sülle, ning siis läks sirge seljaga ja tagasi vaatamata. Mina aga olevat rõõmsalt 'kepseldes' läinud.

Niisiis on lapsed väga erinevad. Tavaliselt lapsed harjuvad üsnagi kergelt lasteaiaga, kuid kui see päris nii ei lähe, siis oleks hea, kui vanemad enne allaandmist kannatlikku meelt varuksid.

Mis aga puutub haigustesse, siis loomulikult levivad need rühmas kiiremini ja kergemalt, kui niipalju lapsi koos on. Üsna raske on vanemale selgeks teha, et sinu veidi nohune laps on ohuks kogu rühmale, ning nõrgema tervisega laps võib sellest hullemini ja raskemalt haigestuda. Niisiis paneksin vanematele südamele: olge vastutustundlikud!