Kas kellelgi on kogemusi lastepsühholoogiga? Oskate mõnda soovitada? 5-aastane on täitsa ära keeranud, ei kuula ei head ega halba juttu, krutib end üles, hüsteeritseb, taob jne. ja mitte midagi pole temaga teha. Täitsa õudne kohe. Siis mõned päevad nö. head last ja läheb aga lahti, kusjuures enamasti minu arusaamise järgi praktiliselt mittemillestki.

mis kuradi psühholoogi...paar kõva laksu kannikatele ja küll vait jääb. Või siis kärata midagi hästi kõvasti, niiet ehmatab ja vait jääb.

No-no, Liba L., ära liialt hoogu mine. Õige L. kirjutas ju, et kasutab arvutit üksnes tööpäevadel.

Tartu Laste Tugikeskus
Kaunase pst. 11-2/3
Tel/fax: (07) 484 666, (07) 484 767
E-mail: ch.abuse@online.ee, soonets@server.ee
Avatud 10:00- 19:00
Esmane vastuvõtt esmaspäevast reedeni kell 16:00- 19:00

Tallinna Laste Tugikeskus asub Asula tänaval, majas number 11
Vastuvõttudele ja koolitustele palume eelnevalt registreeruda telefonil 6 556 970.
E-mail: lastetugi@trenet.ee

Seal antakse tasuta nõu. Nendele võib ju alguses ka lihtsalt helistada.

Kogemusi pole, laps juba täiskasvanu.

Tallinna Laste Tugikeskuses küll täiesti suva tädid koos, seda küll ei soovita. (Tartust ei tea)

Võiks soovitada Hailii Õlleki'it Kesklinna Lastepolikliinikust ja Katri-Evelin Esopit, teda peaks TPÜst (pedast) psühholoogiateaduskonnast kätte saama, liigub vist Tartu vahet ka.

Tallinna Laste Tugikeskuses küll täiesti suva tädid koos, seda küll ei soovita. (Tartust ei tea)

Võiks soovitada Hailii Õllek'it Kesklinna Lastepolikliinikust ja Katri-Evelin Esopit, teda peaks TPÜst (pedast) psühholoogiateaduskonnast kätte saama, liigub vist Tartu vahet ka.

Mul samad probleemid. Ka 5a laps kellel on varajane puberteet (nii kutsun mina tema käitumist). Eks rolli mängib ka see, et mul on ka 2,5a laps, kes onju nii nunnu alles. Katsun küll tähelepanu võrdselt jagada aga ju siis ei õnnestu. Suurem tujutseb täiesti mõttetute asjadega- nt palusin ma tal märjad sukapüksid ära vahetada, et ta saaks siis uuesti õue minna. Tema reageering oli aga selline nagu oleksin mingi nõid, kes palub tal midagi mõeldamatut teha. Loomulikult tulid ka pisarad ja torisemine. Ma ei mõista, ma ju ei keelanud teda, vaid palusin kõigest sukapükse vahetada. Nende 5,5a-ga suhtlemine on sama mis hiinakeelt lugeda.Kuikellelgi on kogemusi, andke teda.

Mul 4-aastasega sama jama:( Poo või üles ennast. Kui laps ei saa kõike mis tahab, on ainult üks pahurusehunnika ja vingupunn. Ei saa jagu ei kurja ega heaga:(

laps tunnetab lihtsalt piire ,et kui kaugele te lasete tall minna enne kui järele annate .ka minul on 5aastane kodus ,uskuge see läheb mööda. ja kui ta jälle jonnib siis lihtsalt ignoreerige seda .algul on muidugi vaja kõva närvi ,kuid peale3-4 korda ta lihtsalt loobub uskuge miks jonnida kui sellest kasu ei ole .

oi kui hea on lugeda, et teistelgi (just viiestega) selliseid probleeme on! Mul kah juba täiesti masendus kallal ja uurisin just mingi aeg tagasi Perekoolist psühholoogide kohta. Poiss ka viiene ja tõesti nagu puberteet oleks kallal, kogu aeg on maailma peale tige. Alates sellest, kui hommikul tigeda näoga ja ust pauguga lahti lüües lastetoast välja marsib kuni selleni, kui ma sellesama ukse õhtul tema tigeda vingumise saatel kinni panen. Ja ikka oleme meie (emme-issi) milleski süüdi. Kogu noormehe suhtumine on stiilis "kuidas te j u l g e t e teha seda, mis mulle ei meeldi". Ja ei ole ta kaugeltki hellitatud laps, ei lubata talle kõike ega ka ei karistata ülearu palju. Kahtlustan ka armukadedust 2,10 a venna vastu, aga üldiselt ei ole meie peres küll väiksema hellitamist-nunnutamist.

mul kolm last ja keegi ei istu mulle pahe. pange piirid paika!!!

mul on ka poisiga suuremad sorti jamad,ja hakkasin ka juba psüholoogide abi otsima ja kui siin lugeda ka teiste postitusi,siis näen et ma pole ainus kes nende probleemidega end piinab,mul on poiss juba 10 ja käitub ka nagu tõeline pubekas ja seda juba mitmendat aastat,ja siin kohal oskan öelda,et võite kõll kritiseerida et pange reeglid kodus paika ja ärge laske poiskesel pähe istuda,kuid ma ise olen nii palju kordi püüdnud paika panna kõll kodu arestidega küll asjade äea võtmistega,(mis talle v'ga meeldivd)ta istub oma koduaresti ära ja kõik läheb endsist rada viisi edasi,isegi ei saa õhtegi päeva mööda kui ei oleks tujutsemist,hommikul ärgates ja kooli minnes ei sobi talle riides selga mis kodus on,küll on pluus jama kõll on püksid nõmedad ja isegi sokid on ebamugavad ja nõmedad,mitte midagi ei sobi ja teisest kõljest reageerib kõige ja kõigivastu,üheskohast kui temaga rääkida saab ta kõigest aru lubab muuta ja käituda korralikult.läheb jutuajamisest kasvõi 10 minutit mööda kõik on täpselt endine.ja niikaua suudab hästi käituda kui tal paluda miskit teha või öelda talle EI,siis on põrhu lahti.
lijtsalt nii uskumatu,et lapsed kes peaks vanematele palju rõõmu tooma on justkui täiesti vastupidine.lihtsalt sellest kõigest ei suuda rõõmu tunda.
ja otsin ka hetkel laste psüholoogi kes oskaks kasvõi natukenegi aidata.natukenegi häid näpunäiteid tuua.

Minul on kodus 5 aastane tüdruk. Pere ainus laps ja olen temaga kodune , lasteaias käib laps haiguste tõttu väga harva. Laps oleks nagu terve maailma peale kogu aeg tige, kõik on halb. Uksed pauguvad ja peamine lause mida ma kuule on " sa oled maailma halvim ema". Tülid tulevad tõesti mitte millestki. Ma ei ole leebe ja teda ära hellitanud.Lapsed on väga erinevad ja nagu aru olen saanud ongi sellises vanuses osadel lastel sellised tujud. Kodus oleks nagu pubekas. Mõtlesin ka psühholoogi juurde juba minna , kuid loodan siiski et ehk möödub.

meie 5 aastane printsess on üsna samasugune. Jonni-iga peaks nagu möödas olema, aga ei paista seda kergemat aega kuskilt. Loodan samuti, et ühel päeval selline käitumine möödub - õuduste vahel on ka praegu helgemaid hetki. Samal ajal püüan ise kaasa aidata, et olukord muutuks, st kui laps on maha rahunenud, selgitan talle, mida tunnen ja küsin ka lapse käest, kas ta ise saab aru, mis valesti läks. Ja oh üllatust, tegelikult ta saab aru rohkem, kui arvata võiks... lihtsalt ta ei oska kontrollida oma emotsioone. Me kõik oleme seda elu aeg õppinud ja õpime ikka veel.

Mina olen ise üks ebanormaalne tütarlaps. Ma lähen pisiasjade peale närvi. Nt: kui tahvelarvuti jookseb kokku minu enda tõttu hakkan karjuma, nutma, arvutit vastu seina viskama, juukseid iseendal kiskuma jms. See hakkas ennast juba kõvasti häirima st väljaspool kodu elan viha teiste peal välja! Ma ei suuda mitte kuskil ennast tagasi hoida! Psühholoogi juures hakkasin samuti nutma ja karjuma! Ndd olen juba lootuse kaotanud. Ma ei usu enam haiglatesse kus ma olen olnud st ma olen ennast lõhkunud. Seal topiti mind rahusteid täis. Ma ei usu psühholoogidesse! Ma ei usu iseendasse, kui see edasi kestab, olen ma võimeline iseenda sunniga endalt elu võtma, st, ma ei suuda ennast talitseda!

Minu 4-aastane ka "kuumeneb" vahel üle. Lõpuks hakkas tegema stseene avalikus kohas. Ja kui ma stseenitseva lapsega lõpuks koju jõudsin, kuumenesin ka mina üle ja võtsin pannilabida ja kütsin ta tagumiku kuumaks. Laps rahunes ja muutus kukupaiks. Ma küll peksmist ei poolda, aga pärast sellist juhtumit on pannilabidas kui võlukepike, mis lapse heaks muudab.

Usu või mitte, aga tegelikult tahame me kõik nii teha nagu sa kirjeldasid, ainult, et me oleme treeninud end kontrollima ja end valitsema. See on raske, aga tulemus on seda väärt, kuna mitte keegi peale sinu enda ei saa sind aidata. Lepi sellega.

vabakasvatuse viljad!

Ei oska öelda,kust tulevad negatiivsed jutud Asula tn kohta.
Meie pere juba 4 aastat seal käinud ja ütlemata rahul.
Kogemus mitme inimesega ja kõik teevad südamega tööd.

loobu sellest lapsest kiiremas korras.

kle ole vait!!!!!!!