Tere! Mul suur mure, nimelt ei oska midagi peale hakata 4-aastase lapsega. Ta ei kuula mu sõna üldse, kui räägin normaalselt, kui kisan, siis ta naerab ja räägib vastu ja kui kisan täiega ja näit. tukustan teda, siis on hirmunud , nutab ja kuulab sõna. Jube, mulle ei meeldi vägivald, aga ei ole variante. Lisaks kõigele on ta jube kade ja suht pahatahtlik teiste lastega. Kuidas temaga käituda? Kuidas panna ta sõna kuulama? Ma ei jaksa enam.

Endast pead alustama. Oma peresuhted "üle vaatama". Kaasaga, teiste pereliikmetega läbisaamise. Ja lapsesse suhtumise.Kuidas ta saab olla heatahtlik kui temaga ei saada heaga hakkama? Teeb teistele seda, kuidas end ise tunneb? Liigne nõudlikkus? Ebajärjepiev nõudlikkus? Vähene? Lapse suutlikkusele mitte vastav? Ma ei mõtle käitumise osas vaid üldse. Tundub, et ta on rahulolematu? Nagu sinagi. Enam ei jaksa.
Küllaltki raske on öelda, mis tegema peaksid, sest eelkõige on lapse "ohjamisel" ema olemus tähtis. Ja ema tunneb end kindlalt ja hästi paljude tegurite koosmõjul.Mina oma soovitusi anda ei oska, sest sina ei ole mina. Laps on peegelpilt - käepikendus - aga mitte soovide peegelpilt vaid vanemate olemuse peegelpilt, mis tekib just selle konkreetse lapse sees just nendes konkreetsetes tingimustes(õed -vennad on omavahel seetõttu erinevad).
Ja mida tähendab sinu jaoks "sõna kuulama"?
Mida laps siis tegema peab?
Mida tähendab sinu lapse jaoks üldse sõna?

To.emaema
Tänan selle kirja eest!
Minu jaoks tähendab sõna kuulamine näiteks seda, et kui on söögiaeg, siis tuleb perega koos süüa. Laps ei taha, tema tahab süüa näit. enne magamaminekut. Ta ei taha kanda neid riideid mida ostan, väga valiv on. Mõni üksik asi, mida kanda tahab. Nõuab igapäevaseid poeskäike ja kui ei saa kaasa, siis nutab ja jonnib. Poes aga kuhjab korvi, mida ihaldab, kuigi enne poeskäiku oli meil kokkulepe, et ostame talle ühe asja. Samas meil ei ole maj. seis selline, et ta võiks omale lubada, mida hing ihaldab. Räägib väga halvasti vanaema-vanaisaga, seal olla ei taha. Ma nõuan temalt austust vanemate vastu ja vanevanemate vastu. Mind ennast on teisiti kasvatatud, meie peres vanematele vastu ei haugutud.
Peresuhted on meil korras,saame mehega hästi läbi, meil ei ole olnud ühtegi riidu omavahel lapse ees. Lapsele on jälje jätnud võibolla lahkuminek tema pärisisast 2,5 aastat tagasi, ta oli siis 1,5 aastat vana. Ma ei tea. Igatahes armastan teda väga ja ta oli kauaoodatud ja planeeritud laps. Lihtsalt olen ise õnnetu, et ei saa temaga hakkama. See ei olnud vist vastus teie küsimusele.

Esimesena soovitaksin iga kord kui keelate käsete midagi teha siis mõelge kõigepealt, kas see käsk-keeld on üldse hädavajalik. Viige käsud keelud miinimumini ja siis, mis üle jääb tuleb kindlalt ja vankumatult lapsel täita, kasvõi laksuni või muu karistuseni. Mis puutub lapse söömis soovidesse, no las ta sööb kui tema tahab. Kauplustesse ma teda kaasa ei võtaks, ütleks lihtsalt sa ei oska kaupluses korralikult käituda. Vanavanemate juures on lapsel lihtsalt igav ja see ei ole mitte lapse süü ( see on üks variante, mis ei pruugi õige olla). Kui praegu oma lapsest jagu ei saa saab edaspidi teil veel raskem olema.

Kui ei söö teistega koos, siis on söömata ja kõik. Küll siis sööma hakkab õigel ajal, kui taipab, et muul ajal ei saa.

Laps katsetab piire, kuhu maani saab ja järgi antakse. Endal sai see probleem lahendatud rahuliku ja konkreetse "ei"-ga. Nüüd 5-aastaselt enam ei katseta neid asju, millele on mingil põhjusel alati "ei" öeldud. Muidugi saab seda ka põhjendatud. Poes asju korvi ei korja, vahel vaid küsib - kas me ostaksime limonaadi vms. Söögiajad on alati söömise ajal, mitte siis kui temal tuju tuleb - ei saa ennast nii ohverdada, et lõpetad nõudepesu ja hakkad veidi aja pärast lapsele uuesti tegema. Laps harjub, kui pead oma nõudmistest järjekindlalt kinni. Las jonnib ja toriseb, oma kogemused et söögiajani tuleb kannatada on kõige tulemuslikumad. Igatahes katsu säilitada rahu ja kiida õige käitumise eest. Jõudu!

Soovin sulle järjekindlust ja tugevat iseloomu.ühinen moss´i kirjaga.laps testib kui kaugele ta mingis olukorras ja situatsioonis minna saab ja mis siis juhtub.kindlasti pead jälgima, et sa talle ühes ja samas situatsioonis (eri aegadel) erinevat käitumist ei luba.see ajab ta segadusse ja siis on tema jaoks jälle piirid paigast ära.ka meil oli suur probleem söömise ja söögiaegadega.katsetasime mitut varianti, alates lauas istumisest kuni taldrik tühi kuni söömata olekuga.lasime tal valida kas süüa meiega koos ühist toitu või olla ilma.see periood sai üsna ruttu mööda ja nüüd teab, et kui on söögiaeg siis ka sööb.olge tublid.

Võib olla ka veel selline variant, et ta tahab tähelepanu. Kui ta on paha, siis ta saab seda.Parem las õiendavad kui üldse välja ei tee. Tahab,et tema lauseid kuualatakse täie huviga, temaga vesteldakse,arutletakse. See,et te tema ees ei riidle, ei tähenda midagi,lapsed tajuvad sinu enesetunnet niikuinii.Ma ise õpin ja mul endal 2 last.Meil oli selline fenomen vahepeal, et kui mul tuli järgmine päev eksam, mõtlesin, et panen lapsed 9 magama ja saan õppida.Ja nagu kiuste oli see just ainus päev nädalas või kuus kui nemad ei tahtnud mingi hinna eest magama minna,jaurasid ja tegid üldse kõikvõimalikke asju. Pärast sain aru,et ma ise mõtlen oma eksamile ja olen närviline ja ootan,et läheks nad ometi ilusti magama,saaks õppida. Nüüd unustan kuni nende magama minemiseni ära,et mul eksam on,tegelen nendega rahulikult,ühesõnaga lõpetan ühe asja ära ja siis asun teise kallale, mitte ei ole mõtetega ja füüsiliselt erinevates kohtades. Ja ka see veel,et sul on uus mees.Võib olla ta tunneb,et tegeled temaga rohkem.Tee ükspäev enda ajakaart - vaata kui palju aega sa millelegi kulutad. Mehe ja lapse koha pealt selles mõttes,et kui palju aega sa täielikult kohal oled suheldes(mitte et sööme koos,oleme koos samas ruumis jne, vaid mängin temaga, vestlen).

On ka üks peaaegu 4-aastane tegelane ja üsna raske on temaga aeg-ajalt, kui mitte öelda et päris tihti. Situatsioonid tuttavad,
kuigi poeskäimisega enam erilist probleemi pole - on teada, et paar kindlat asja(limps ja mingi väike magus) tuleb enamasti osta.Aga mänguasju vaatab, ei nõua(varem nõudis ostmist)- ja vaatamiseks peab lihtsalt mingi aja arvestama, siis on ok.
Ja käskimisega on nii, et tuleks püüda ennast ohjes hoida(tavalise kärkimise peale ainult naerab nagunii), pealegi olen leidnud, et tulusam on meelitamis-keelitamistaktika a la kui sa seda ära ei tee, siis me multikat lihtsalt ei vaata, või et siis kommi enam ei saa, mõtleb ja üsna tihti juhtub, et teeb mis vaja - igatahes tulusam kui kärkimine.
veel selline tähelepanek, et lapsega saab paremini hakkama, kui
üks vanem - ema või isa koos lapsega koos kuhugi välja läheb ja aega veedab - läheb märksa ladusamini!
Aga kannatus peab küll PIKK-PIKK olema!

Tänan teid kõiki, kes viitsisite nac minu probleemi süveneda. Sain kõigist kirjadest ivad, mida proovin ellu viia. Mari nipi söömisega katsetasin eile ära. Meiega koos ta jälle ei söönud, aga seletasin, et see jääb viimaseks söömiseks õhtul. Ja nii jäigi, enne magamaminekut oli muidugi lahing, sest siis tahtis hirmsasti süüa, aga jäin rahulikuks ja kindlaks ja nii ta magama läkski. Hommikul sõime kõik koos, samuti lõunaajal, näis mis õhtul saab, aga ega ma järgi ei anna. Mossil on õigus, ta tõesti katsetab piire. Gigi juttu lugedes jäin mõtlema, et tõesti - keelan teda siis ka, kui tegelikult ei peaks keelama, liiga palju käske keelde, ajan ta ise segadusse. Jah tõesti kannatus peab olema PIKK-PIKK....
Veelkord kõigile kirjutajatele suured tänud, väga asjalikud kirjad olid ja teile ka jõudu ja olge oma kallikestele head emad. (Tundub, et oletegi, seega on lastel vedanud). Ilusat suve teile!

Lapsele on ikka vitsa vaja anda, muidu ta küll sõna kuulama ei hakka. Mul on kolm last ja ma tean kuidas nad vanemad proovile panevad. Manipuleerimisest pole mingit kasu. Tuleb ainult teha seda, mida oled lubanud ja mitte järele anda. Siis nad kuuletuvad. Mina kõigepealt räägin rahulikult, siis kordan kui vaja ja siis kui ei kuula annan ikka laksu või vitsa.

Kris, seletamine on ka juba kaheaastasele lapsele oluline.
Ma vahel meenutan end, kui olin laps. Alati, kui peale vitsa saamist ema väsinult ja löödult mulle seletas, miks ta seda või teist nii vankumatult nõuab, mõtlesin ma , et miks ta seda kohe ei võiud ütelda, ma oleks ju aru saanud.

Autorile, ema peab enda eest ka hoolitsema (tean omast käest) kui minu enda soovid ja nõudmised elule pole rahuldatud, hakkan laste suhtes karmilt käituma. Ma pean oma mehe käest nõudma, et ta nii palju ei töötaks kogu aeg. Muidugi on raha vaja, kuid ma ei taha kogu aeg elada nagu üksikema, ma ei jaksa siis ja lapsed kannatavad.

Olen p-iga täiesti nõus. Endal sama seis, tüdruk (6) on selline normaalselt jonniv, aga poiss (4) on vahepeal täitsa võimatu. Saan ju aru küll, et ta tähelepanu nõuab, kuid ennast rahulikuna hoida ongi kõige raskem. Ja kui ma olen ENDAGA hakkama saanud, on laps(ed) ka vahvad ja muudkui kallistavad. Ega midagi muud ei jäägi üle kui öösel õppida, kui tahad peresuhted normis hoida. Vitsast on vähe abi, kuigi paraku olen ka seda varianti kasutanud. Nüüd enam mitu kuud mitte ja uskuge või mitte, aga lapsed saavad ka minu jutust aru, kui rahulikult seletada, mitte ainult karjuda.

Mul 2 poissi, kolmene ja nelja-poolene.
Lugedes eelnevaid kirju, ei leidnud ma üht väga lihtsat, kuid üsna toimivat nippi: käskudele-keeldudele tuleb alati lisada sõna "palun", samuti peaks hääletoon olema rahulik. Toimib. Sest siis ei mõju see nii üleolevana, vaid rohkem koostööle kutsuvamana. Teine, tegelikult vana tuntud trikk, kuid tihti ununeb: tähelepanu kõrvalejuhtimine. Nt suunata jutt lapse lemmikteemadele, esitada küsimusi, mis panevad ta mõtted 180 kraadi teises suunas tööle.
Oh, jah, muidugi nõuab laste kasvatamine ääretult kannatlikkust. No ja kui sa juhtud ise olema suht kärsitu inimene ja kumbki laps nõuab samal ajal erinevat tähelepanu, siis kohati ajab ikka hulluks küll. Aga nad on ju tegelikult lahedad! Ja vahel naljakad.
Väga hea teemakäsitlus siin! Tänud!

Õige küll! Ma ainult unustasin, et "palun" ja "aitäh" pole kõigile iseenesestmõistetavad. Vot ja minu probleem on selles, et ku oleks vahepeal tarvis keelata, siis ajab laps oma jonniga hoopis naerma, nii et ta solvub siis hoopis emme peale. lapsed on nii nunnukesed ja fantastilised, et ei oska seda sõnadesse pannagi, seepärast tuleb endale ka ärritudes meenutada, et nad on siia ilma ju meie endi armastusest sündinud, mitte vägisi saadetud:)

Mis puutub sellesse, et laps riideid valib, siis ilmselt on asi selles, et sa ei lase tal ise otsustada. Ise seisin juba mõneaastaselt koguaeg maikaväel kapi ees kuna ma vihkasin neid riideid, mida ema mulle ostis. Olin väga poisilik tüdruk, aga ema ostis mulle ikka pooldesäärde pliseerseelikuid ja puhvis varrukate ja kiisulipsudega pluuse...brr...vihkan neid siiani. Lase lapsel poes riideid ostes kaasa rääkida, pealegi annab see tunde, et ta on tähtis, tema arvamusega arvestatakse jne.

mulgi neljane. Ja riiete suhtes valiv. Kui talle midagi vaja , siis ostame ikka koos. Talle on kogu see protsess oluline, käime ikka ka proovikabiinis ja ta on nii tähtis ja pärast rahul.

Et lapsed sõna kuulaksid on oluline ka see, et vanemad oleksid kõiges üksmeelel ja teeksid ise ka seda, mida on lubanud. Kindlasti on vaja kannatlikku meelt ja jääda endale kindlaks.