Minu 3,5 pojal on tekkinud sõber Juss. Juss käib meil külas aegajalt ja igalpool reisidel ja üritustel on alati Juss meiega. Juss elab Rootsis ja töötab laevale kaubalaadijana. Enne oli ta puutööline aga nüüd vahetas töökohta. Jussile meeldib skuutriga sõita ja ükskord võttis ta meie pojagi aafrikasse skuutriga kihutama.
No nii ärge nüüd mõelge et mina olen hulluks läinud...ei... lihtsalt pojal on tekkinud üks kujutletud sõber. See on selline lühike kokkuvõte meie tegemistest aga tegelikkuses on meil Jussiga igasuguseid toimetusi koos. Tahtsin lihtsalt seda kirjutada sest see on nii siiras ja armas kuidas poja temast räägib. Kuidas ta silmad särama lähevad kui mina huvi Jussi vastu tunnen või keegi pärib nende tegemiste kohta. Kusjuures ega ta niimoodi Jussiga ei mängi aga ta lihtsalt heietab jutte temast.
Lihtsalt see on üks hästi tore periood lapse arengus mida iga lapsevanem võiks nautida ja mitte mingil juhul ei tohiks lapse fantaasiamaailma purustada.

:)))
mnjaa.. mäletan ka ise veel oma kujuteldavat sõbrannat. ta elas mul kapi taga. ta töötas tsirkuses ja oli lõvitaltsutaja :) selline heledate juuste ja armiga, mille ta sai lõviga maadeldes :) nimeks oli Korre.
ega enam ei mäletagi, millal see oli, kui ta mulle enam külla ei tulnud. nägema hakkasin ma teda kusagil sellel ajal, kui mu vanemad omavahel üldse läbi ei saanud (isal oli kõrvalsuhe), eks ta vist kunagi siis kadus, kui mu vanemad jälle ära leppisid. ega mina ka Korrega ei mänginud, sest eks ma ikka mingil määral sain aru, et see ei ole võimalik :) kuid oma mured sain ma talle ära kurta.
võiksid igaksjuhuks kontrollida, ega su lapsel mingeid muresid ei ole, sest lihtsalt niisama need "sõbrad" ilmuma ei pidavat.

Ilmuvad ikka niisama ka.Meil vennaga oli neid kohe mitu,õhtul kobisime ühte voodisse ja muudkui jutustasime neist lugusid.Suured inimesed said nendest teada alles siis kui me täiskasvanutena neile rääkisime.
Ja mu sõbranna poeg rääkis mulle pikki lugusid oma tiigrijahtidest.Ma ei mäleta,et ta kunagi mõne kätte oleks saanud aga seiklus oli fantastiline.Mitu-mitu korda imestasi ,kuidas 4aastane selliseid asju suudab välja mõelda.
Ja Karlsson!!!Kuigi jah-Väikevend oli ka üksildane.
Äkki tõesti võiksid mõelda, miks Juss tuli.Kui lahenduseks mõnele murele aita siis murest jagu saada.

Minul on siiamaani kujuteldavad sõbrad ja räägin nendega ja nad on minuga igal pool kaasas ja annavad nõu raskes olukorras. Öelge nüüd, et olen hull. Võib-olla olengi. Tekkisid nad siis, kui käisin teises klassis ja aja jooksul on neid juurde tulnud.
Keegi teine nende olemasolust ei tea, koer vast aimab, kui satun
rääkima nii, et tema kuuleb, siis ta vaatab mulle uurivalt otsa.
Mida ma tahan sellega öelda? Ehk seda, et nad ei tarvitse kaduda.
Tegelge rohkem oma lastega, armastage neid, olge nende jaoks olemas. Mind vanemad ei armastanud, olin soovimatu laps. Sellest võib-olla need sõbrad.

Minu sama vanal pojal on ka kujuteldav sõber, aga tema peab teda vennaks, mitte sõbraks. Armastatud ja soovitud laps on ta küll ja enamuse oma vabast ajast olen ma lapsega - koos peseme nõusid ja kui triigin, siis ta "loeb" mulle ette, et mul igav poleks:) Venna on tal vast aga sellepärast olemas, et ta on esialgu üksik laps peres... Mõne aja pärast on plaanis talle vennake ka ikka muretseda, kuid seni peame nii hakkama saama. On küll vahva, kuidas ta vennat igale poole kaasa kutsub, kuigi jah, vahest läheb vennal hommikuti kingade jalga panekuga juuubee kaua aega ja meie siis pojaga ootame välisukse peal, kuni ta valmis saab.... Aga igal juhul on see vahva. Ja sõbrad ei pruugi vaid armastuse puudumisest tekkida, lihtsalt mõnele lapsele on rohkem sõpru vaja.

Olen kuulnud, et kujuteldavad sõbrad tekivad psüühhilisest pingest, ei ega mingeid vapustusi ega füüsilisi paineid ei pea olema. See võib lihtsalt kellegi teise jaoks täiesti tühine asi olla. Probleem võib olla ka selles, et oma murede rääkimise vajadus on, või on unistused lihtsalt liiga suured.
Soovitan soojalt küsida pojalt, miks nad oma sõbraga just sellistel teemadel räägivad, rohkem omakeskis arutlema asjade üle.

Äh tulge mõistusele ega igas natuke teistsuguses asjas kohe midagi halba taga pole. Teatud vanuses peavadki lapsed fantaseerima- see vastupidi terve ja arenenud lapse tunnus. Need mingid iidamast aadamast arusaamad et laps tunneb ennast üksikuna ja vähe armastust ja et tal mured jne. Sellel lapsel kellega teema algas on kõik olemas mida ühele lapsele õnneks vaja on. Ja ei emale ega isale ega lapse teistele lähedastele ei saa ette heita vähest tegelemist. Ma arvan et see laps saab piisavalt tähelepanu ja armastust. ta lihtsalt on arenenud ja terava taibuga poiss.
Kallid emmed! Palun ärge otsige tonti sealt kus teda pole

Leian, et see näitab vaid lapse rikast fantaasiamaailma. Probleemiks peaksin asja siis, kui kujuteldav sõber hakkab domineerima - käsib teha asju, mida tegelikult ei tohi (pahandused, pahatahtlikkus, enese ohtu seadmine).
mu oma piigal on neid lausa mitmeid, ühed tulevad, teised kaovad.

Meie tibul (3,6)on sellest ajast peale, kui rääkima hakkas, kujutletav sõber - Bella. See on tema vasak kehapool käsi-jalg. See teeb vahel pahandust, vahel on hea, vahel mõtleb igasugu asju välja, .... :-) Minu meelest on see jube vahva!

mu sobranna laps hakkas fantaseerima ja VALETAMA jubedalt, kui oli 3-4 aastane. kyll temal jutt jooksis! valetas selliseid toeseid asju kokku, et jaime algul koik teda uskuma. hiljem hakkasime aru saama, kui ta jalle valetas. koige tyypilisem oli selline situatsioon: uksekell.......... tydruk jookseb uksele... ukse taga issi sober, :"kas issi on kodus?"... plika:"ei ole, ta laks koos emmega kuskil;e valja ja nad jatsid mu yksi koju. nad tulevad varsti tagasi. vist laksid vanaema juurde, ei tea" tegelikkuses aga istusid ema ja isa suures toas ja vaatasid telekat. eeldades, et laps kylalise tuppa kutsub. ja kui uks jahmunud kylalise taga kinni prantsatas, ja laps ykskoikse naokga tuppa ilmus, uurisid vanemad, et kes seal oli, kus ta jai. siis laps utles lihtsalt:" oli onu mart ja laks ara koju"... vota siis kinni.........jookse siis tanava peale onule jargi!

Täiesti tavaline alates 2,5 aastast kuni 6 aastani.

Vanem kes ei hari end ega mõista ära kiirusta seda häireks või valeks nimetama!

Kahene ei taju end veel eraldi maailmast. ei taju et tema on tema.

enda "äratundmine" ja vastutamine oma tegude eest tuleb 3 - 3,5 selt samuti tahtmine olla hea - ja hea olemine. Nad siiralt soovivad et kõigil oleks hea. aga nad ei suuda täita oma lubadust sest nende psüühika ei ole võimeline kontrollima enda tegusid.

samal ajal tekib süü-tunne. Nii palju ta teeb ja nii palju on ta süüdi et ta tõrkub leppima et KÕIK on tema süü. Lapse hing ei kannata seda välja ja tekivad nn "asendajad"
"Kes tegi?!?! " "see pole mina! see on ..oravake kes siin huligaanitses..." Ära süüdista et ta valetab. Ta ei valeta, ta on veel väike ja kaitseb end kuidas osakb - suure maailma eest.

Nt minu tütrel on veidi teine olevus - kolmas vanaema. Nö ülim autoriteet. Kui mina ei luba, siis "Saaremaa vanaema" alati lubab :) . Kui õpetan uut asja - siis "aga Saaremaa vanaema juba teeb nii." :)

Kannatust ja armastust! Ja jõudu!

Mu õde on 8 ,aga ikka jahub mingist "Kullist".