lugu selline, et lapse isa lahkus meie juurest kui olin juba neljandat kuud rase. Nüüd laps kolme ja poole aastane ja tahab teada miks temal isa pole kui teistel kõigil on. Tegelikult olen siiani rääkinud et isa on kaugel tööl, mis on ka osaliselt tõsi sest isa kolis tõesti teise linna elama ja töötama. Samas käib isa vahel vanema lapsega väljas kuid nooremat välja ei vii. Väiksem on sellest muidugi teadlik ja sellest need küsimusedki. Kuidas rääkida lapsele, miks isa pole temast huvitatud nii, et laps kõige vähem haiget saaks.

Ma arvan, sul on tõesti liiga keeruline olukord, mis nõuab väga tarka lähenemist, parem küsi asjatundjatelt. Isegi kliinik.ee-s on psühholoogile võimalik küsimusi esitada kui sa kuhugi vastuvõttu ei saa minna.

Räägi kuidas asi oli-TÕTT, siis ei pea tulevikus uute valedega võitlema. Laps teab ja kõik saab korda, enam ei küsi.

Point on minu meelest selles, et ühe lapsega see isa suhtleb ja teisega mitte. Mis see tõde siis sel juhul on mida lapsele öelda, et isa ei hooli sinust, ei armasta sind ja ei ole sind kunagi tahtnud või? Vaevalt et selline lähenemine uusi muresid ära hoiaks

Vot see ongi probleem kuidas lapsele selgeks teha et ema tahtis väga et ta sünniks kuid isa polnud huvitatud uuesti titega tegelemisest. kuidas ma ütlen et issi armastab vaid iseennast ja vahel tuleb ka tema vanem laps meelde, kes sai ikka mingi aja koos isaga kasvada ja kes on juba suht suur et kasvõi kinno minna jne. Noorem nagu ei tahkski kinno minna. Kuidas isad üldse saavad nii et lihtsalt unustavad oma lapsed sootuks. Selle suuremaga käiakse väljas ka heal juhul kord kvartalis.

Ütle lapsele, et sina ka ei tea ja tee lapsele ettepanek seda koos isa käest küsida. Siis jõuab ehk isale pärale, et teine laps vajab ka tema tähelepanu, ja midagi peab ta ju lapsele vastama. Ära ainult lase isal vastusest kõrvale hiilida vabandustega, et praegu on kiire jne.

see on ju täiesti jabur kui 1 laps tema isale veel kuidagi kõlbab aga teine mitte. Ise paneks vist sellise mehe valiku ette - kas suhtled mõlemaga v ei suhtle üldse, ja enne püüaks talle selgitada, kui halvasti selline vahetegemine lastele endile mõjub. Ja lastele seletaks asja ära nii nagu on - ei ole sugugi nii, et kõigil lastel on isa, väga paljudel ei ole v ei ela koos, ja nii lihtsalt on. Samamoodi nagu kõik inimesed ei ela uhketes villades ntx.

Võibolla ei suhtle ta sellepärast teise lapsega, et ei oska, pole temaga koos olnud ja seepärast ei oska . Minu ex teeb ka vahet lastel, poiss on justkui tema oma, aga kui ka tüdruk tahab tema juurde minna, siis tekib tõrge, sest ta ei oska tüdrukuga midagi peale hakata. Ta küll kannatab tüdruku välja, aga eelistab poissi.

Minul on ema koguaeg vahet teinud minul ja vennal. Kuigi vanemad elavad koos ja meie oleme koguaeg vanemate juures elanud.
Aga ema ikka ja siiani eelistab venda (4 a minust noorem) minule.

minu mees on samuti nooremat tütart eluaeg eelistanud (nüüd mõlemad täiskasvanud). vanem ikka küsis lapsena, miks isa õele opa teeb aga mulle ei tee, tuli lihtsalt õlgu kehitada. Kedagi ju ARMASTAMA panna pole võimalik. Vanaema hoidis siis jälle rohkem vanemat last, püüdke teiegi isast ilmajäänud lapsega rohkem tegelda, tallegi samal ajal midagi eakohaselt huvitavat pakkuda kui isa vanemaga kinno läheb. Väga kasulik on poiss trenni panna, tihti saab treenerist autoriteet ja isa aseaine; minu täditütar kasvatas niimoodi 3 väga tublit poega üksinda üles - käisid purjetamas ja seal oli mehe eeskuju küll ja küll.

Mul seda muret ei olnud, sest muretsesin oma lapsele hea isa selle tropi asemele. Nad armastavad üksteist rohkem kui tema pärislapsed ja tema neid.

Hiljaks oled jäänud, hiljaks. Võiksid juba liigutama hakata.

Minagi muretsesin oma pojale hea isa kes on ehk kannatlikum kui mina vahest,kui poiss söna ei kuula.See kes end minu poja isaks nimetab väärib seda köige vähem.Pojale utlesin et asjad lihtsalt läksid nii,me ei saanud enam hästi läbi ja ei tahtnud kakelda ka.Mu viie aastane poeg on oma ea kohta väga arusaaja.Nuud on tal vähemalt eeskuju,ja see kes enne oli tuleb meelde vaid harva,kuid kusimused on ikka selles stilis,et miks issi tegi neid asju,miks ta ei hoidnud omale kalleid inimesi?Ja vastused on ausad-ju ta siis ei tahtnud.

nalle, kas see tõesti on aus vastus?
Ehk oleks aus hoopis- ju ta ei osanud.?

Minu õelapsel pole ka isa. Kui laps küsis, miks tal isa ei ole, vastas õde lihtsalt: me oleme suured ja tublid meil lihtsalt pole isa vaja. Nüüd on laps 4 aastane ja pole rohkem küsinud isa kohta.

Kolmanda lapse peaks nagu juba kogemuste põhjal oskama kasvatada.Ja natike imelik on pojale öelda,et issi lõi emmet, kuna ta ei osanud midagi muud teha...?