sooviksin saada arvamusi: kumb on parem lapsele (2,5 a), kas see, et ta elab maal rahus ja vaikuses ilma emata (minuta)vanaema ja noore onu juures, või see, et ta on linnas suure kiiruse ja närvitsemise keskkonnas koos emaga? Maal teeb seda, mida just parasjagu tahab, ärkab millal tahab, läheb õue millal tahab, sööb seda mida tahab ja siis kui isu on, läheb magama millal tahab (ise olen just sellises lapsepõlves elanud, lasteaias pole käind). Linnas pean ta vara üles ajama (see tekitab jonni), lasteaeda vedama, õhtul kodus mina õpin, pole aega temaga tegeleda. Lasteaias on kindlad söögi ja uneajad, millest tema midagi ei tea. Kas laps harjub kõigega? Aga linnas oleks ta oma emmega (emme on üksikema) iga päev koos (siiski ainult mõne üksiku tunnikese). Mulle isiklikult linna elu üldse ei meeldi, olen Tallinnas ainult olude sunnil (ülikool). Last käin vaatamas igal nädalavahetusel. Kas laps ei võõrdu minust?

Arvan et sina võid hoopistükkis lapsest võõrduda.Võta ikka kaasa,kes teine talle siis ikka õhtuti unejutte loeb kui mitte oma ema!

Selline elu on iseenesest mõnus küll. Olen isegi vahest mõelnud, et oleks hea kui laps saaks nö. "metsikult" üles kasvada. Aga samas arvan, et lapsel on ikka kõige parem oma ema juures. Ise ei oska küll ette kujutada, et oleksin oma lapsest pidevalt eemal. Muidugi, kui asi kestab lühemat aega ja seejärel kolid jälle maale lapse juurde on teine asi. Aga ülikool teatavasti ei kesta lühemat aega. Ja millalgi peab ju ka laps ühiskonnaga harjuma. Aga kuidas laps ise sellesse suhtub? Mis näoga ta esmaspäeva hommikul sulle järele vaatama jääb?

Oleneb, mis suhteid sa edaspidi lapsega tahad ja milliseks sa tahad et su laps sinu suhtes kasvab. Võõrdumine toimub selles vanuses kiiresti. Tean ise, käisin välismaal õppimas; ja ka igal nädalavahetusel kodus. Kui aasta eemal olla, siis kaks aastat läheb suhete taastamiseks; ehk isegi rohkem, kolm. Kui kaks aastat eemal olla, siis võivad suhted yldse mitte taastuda. Lapsele on see paras pauk. Ja ilmselt sulle endale ka, peale kahte aastat oleks lapsele väga raske selgeks teha, kes ta ema on, st kellesse ta suhtub kui emasse.
Yliõpilaste lapsed see-eest kes on emaga koos kasvanud (ka mööda loenguid loksunud) on kasvanud vahvateks iseseisvateks inimesteks. Raskem on muidugi natuke, aga see tunne et sa saad iga päev oma last kallistada ja et tema saab sind kallistda, annab jõudu juurde rohkem kui võtab.

kui nädala sees lahus, püüa koosoldud hetked tema jaoks võimalikult erilisaks ja lähedaseks muuta, siis ei võõrdu ära. Füüsiline lähedus ei olegi NII esmane, kui emotsionaalne lähedus on tugev. et ta alati tunnetaks, et emme armastab teda ja mõtleb tema peale ka siis, kui ise juures olla ei saa. Räägi temaga palju, seleta maailma asju, mis sest et ta veel väike, alateadlikult ta tajub seda lähedust ja see on ka tulevaste suhete võti.

Lapsel on kahtlemata väga hea maal olla. Kuid samas on ilmselt olulisem koos emmega olla. Iseasi see, kas linnas üldse vaba lasteaia koha leiad. Minu laps sündis kõrgkooli teisel kursusel, kooli võtsin ta kaasa esimest korda kahenädalaselt. 3kuusele lapsele leidsime hoidja, ise käisin last rinnaga kodus toitmas - nii peaaegu poolteist aastat järjest. 2 aastaselt läks ta lasteaeda. Nii et eksamid, õppejõud, professorid, olid 4 aastat loomulik osa tema elust. Tallinnasse kolides ei saanud lasteaias keegi aru, kui ta rääkis, et on juba koolis käinud. Selgitasin siis õpetajale olukorda, et laps tõepoolest kooliskäimisest palju teab.
Mäletan vägagi hästi, kui jube pööraselt raske aeg oli - ikka kippus laps just siis haigeks jääma, kui oli vaja eksamiteks õppida või jäi lapsehoidja just sel hommikul tulekuga hiljaks kui oli vaja eksamile kiirustada. Lisaks sellele juhtisin üht päris suurt projekti, sest raha oli ka vaja. Vahel oli küll tunne, et juhe jookseb ikka täiega kokku.
Aga samas sain igal õhtul oma lapse ise magama panna, ja oli mõnus kooli- ja projektiööd teha, kui laps rahulikult magada nohises.

jajaa, mina arvan kah et nii väike laps peab emme juures olema. Mina olin kah väiksena rohkem vanaema laps - ema noorelt üksi jäänud ja tuiskas mööda ilma ringi, nüüd räägib et kole valus oli, kui kuskilt ekskursioonilt tuli ja ootas, et laps vastu jookseks, aga mina pöörasin selja ja kõndisin vanaema juurde. Praegu käin oma lapselapsega tihedasti liivakastis ja lasteringis, tegelen temaga palju rohkem kui ta vanemad, ja kui ta tema oma koju viin, hakkab lausa nutma ja lööb issile vastu nägu kui see sülle võtab (laps 2 a), kipub minu juurde tagasi. Noortel on aina töö ja arvuti, ei nad viitsi lapsega mängida, aga pärast tasub kurjalt kätte.

mann...minu jaoks on huvitav see tõik, et sa üleüldse mõtled selle variandi peale, et jätta äkitselt laps maale vanaema hoiule??
lapsi sünnitatakse ju ikka endale! ja ülikool on sinu luksus, mitte karjuv vajadus!

olen eelpool kirjutajatega igati nõus, sest ema ja laps peavad olema koos ja seepärastki, et kooli ajal sa hakkad käima ka praktikatel ja võibolla ka saad nendesse tööle ja siis pead sellegipoolest ta linna kaasa võtma. Sa ei tea ju, äkitselt tõesti jääd linna elama- tööle, eksju!

aga ise läksin ülikooli kui laps oli alla 2 aastane ja mees mul tihti kodust ära, siis sai ka üksi õpitud ja last kasvatatud!

Sa võid ju eksamite ajaks emaga kokku leppida, et ta võtab lapse seks ajaks enda juurde või tuleb linna teda hoidma!

KUI KUIDAGI EI SAA, SIIS KUIDAGI IKKA SAAB!