Meil jama.. issi läheb ära ja ei tahagi et teda tulevikus issiks hakkatakse nimetama. Mida nüüd lapsele rääkida, et ära teda issisks nimeta? issi meil igastahes seda lapsele teha tahtis mina veel ei lubanud. Mul poiss 2,5 aastane. on teine juba sellest jamast sterssist või ausolla kahtlen tal juba debrekat.

Ei ole vaja rääkida ega eraldi juttu sellest teha. Kui poiss ise küsib kunagi, siis võib öelda, nagu asi on, aga ilma eriliste emotsioonideta. Kui juba niimoodi on läinud, siis pole vaja vel lisaks torkida.

Minu meelest lapse issi peaks ikka issiks jääma. Lapsed ei tohi vanemate tülide tõttu kannatada! Ka vahel harva külas käiv issi on parem kui üldse ei mingit issit. Isegi siis, kui see issi ei ole maailma kõige toredam mees. Lapsele on ta siiski ainuke. Kõige hirmsam on see, kui vanemad hakkavad last vastastikku teineteise vast üles ässitama.

Minu arvamus teine. Mitte mingit issit on etem kui pühapäeva issi. See tekitab lapsel palju rohkem traumasid ja segadust. Pidevad lahkuminekud on traagilised lapsele. Omal väga heal tuttaval laps täielik hüsteerik kuna toimib just selline pühapäeva issi stenaarium.

Kas see issi on nagu pisut ära pööranud või? Kuidas ta omale ette kujutab, et laps temaga edaspidi kohtudes teda isaks ei nimeta? Kavatseb emigreeruda või? Kui ta läheb selle kaalutlusega, et edaspidi enam lapse kasvatamisest osa ei võta, siis on jah võimalik, et talle isa ei öelda, aga kui ta kavatseb jääda eksisteerima nn. pühapäevaisana, siis kuidas teda sellisel juhul kutsuma peab?
Poja on Sul juba piisavalt vana, et paljudest asjadest aru saada, aga ei ole mõtet teda ette võtta ja hakata seletama, et vaata nüüd issi kolib meie juurest ära ja enam tagasi ei tule. Kui laps küsib, siis vasta talle lihtsalt, et isa kolis ära sest te ei sobinud temaga, st. Sina ja lapse isa ei sobinud, et isa elab nüüd eraldi ja Sina elad koos lapsega. Kui Sulle tundub, et lapsel on juba praegu stress ja ta on masenduses oleks kõige targem siiski psühholoogi poole pöörduda.

Ikka rääkida tõtt, kuigi nii lakooniliselt ja kergel toonil kui võimalik. Ma arvan, et 2,5 on veel õnneks selles eas, kus asi ei tohiks veel eriti traumaatiliselt mõjuda. Igal juhul venitama ei tohi jääda, suuremal lapsel on sellist asja palju raskem üle elada.
to Rahu:
Mõningatel juhtudel võib see tõesti nii olla, eriti kui isa suhtleb lapsega vastumeelselt või kui külaskäigud on liiga harvad. Aga kui mees ise on valmis isaolemist jätkama, ei maksaks vist siiski takistusi teha. Muide, kes on üldse pühapäevaisa? Minu lapse (3,5) isa suhtleb poisiga 2-3 korda nädalas, kuidas teda nimetada?

Laps oli 2-ne, kui issi suri. Elasime seda koos lapsega valusalt üle. Ei osanud oma kurbust niivõrd varjata ja laps ju küsis ka issit. Rääkisin ausalt, sestap ei olnud hiljem küsimust, miks issi ei tule. Küll aga vaimustus ja hoidis südamest minu vennast, oma onu. Viiesena võttis rahulikult vastu emme sõbra ja aasta pärast lausa nõudis, et kogu perekond nimetaks teda issiks. Ilmselt ikka kannatas issi-puudust, seda enam, et lasteaias toimetavad meil enamasti issid.
Sinu olukorras vist ütleks, et issi läks ära. Hetkel on see raske ja üsna karm, kuid laps jääb sind usaldama. Vassimine võib hilisemal tõe selginemisel veel suurema trauma tekitada, kui laps ootab teda "kusagilt kaugelt koju" ja siis selgub, et ei tule mitte iialgi. Edaspidi püüaks vältida temaga sellest pikalt rääkimist. Laps unustab suhteliselt kiiresti, taandub ka valu ja igatsus. Ja ehk tuleb teie ellu toredamaid inimesi, kes nimetavad võõrast last "omaks" ega keela lapsel talle "issi" õelda. Jõudu sulle palju kallisi pisiskesele.

ja kuidas nimetada isa kes käib u.3 kuu takka?tal ju uus pere.laste meelest on ta ikka issi.
ma arvan,et peaks ikka lapsega sel teemal rääkima,jah see pole kerge.ainult seda viga ei tohiks teha,et isa taga sõimama hakatakse.

to joop: Sul siis vedanud kui lapse isa kolm korda nädalas näole annab ja kui su enda uus elu seda kannatab. Aga tavaliselt pühapäeva isa on ikka sõnaotses mõttes pühapäeva isa. Ja enamuselt kõik eraldi elavad isad seda on ka.

2,5 aastaselt tuleb uusi muljeid nii palju,et igal juhul kehtib ütlemine"mis silmist see südamest".Ise pead rahulik ja võimalikult rõõmsameelne (ma saan aru kui raske see on) olema.Valetada,et issi kusagil kaugel on,küll ei tohiks.Ütlegi,et sina ja issi ei saa enam hästi läbi ning ta läheb mujale elama.

Jah...väga kerge on soovitusi anda, hoopis raskem on päris elus neist juhinduda. Aga oma poja heaolu nimel pead ise eelkõige positiivne ja elurõõmus olema. Valust aitab kergemini üle saada igasugune tegevus ja seda üheskoos muidugi. Mina arvan, et sul enne ei tulegi midagi hakata selgitama enne kui laps ise selle vastu huvi tunneb või asja kohta küsimusi esitama hakkab. Ja lapsele kohaselt (arusaadavalt ) peadki võimalikult lihtsalt ja lühidalt selgitama. Aga olenemata lapse isa resoluutsusest, mis varem või hiljem võib maksta väga valusalt talle enesele kätte, jääb isa olgu ta milline tahes oma lapsele isaks. Ja ära lase end häirida oma lapse isa pahatahtlikkusest ja õelusest, mõtlematusest või millest iganes.... Lapsele aga võiksid selgituseks rahulikult öelda, et otsustasite issiga eraldi elama hakata, sest kõik inimesed ei sobi omavahelvms. Tead, seda ei saagi ju tegelikult soovitada!!
Igatahes soovin sulle ja su pojale kõike head! Olge tugevad ja hoia oma aaret - oma poja! Mehed võivad tulla -jääda- ja jälle minna aga lapsed on need, kes on tõelised.

Mina soovitan küll korraks lapsega maha istuda ja lapsele rääkida et issi läks ära, et me oleme nüüd kahekesi, aga emme armastab sind väga ja jääb alati sinu juurde. Siis on ta teab, et issi läks ära, kuigi sellises vanuses ta ei saa lihtsalt aru, mida see tegelikult tähendab. Palju hullem on siis, kui ta kunagi hiljem teada saab, et issi tema ja emme lihtsalt maha jättis ja neist midagi teada ei tahtnud. See oleks ju palju hullem löök talle. Aga praegusel juhul kui ta kunagi ise saab aru, mida see tähendab, ei tule see talle nii suure šokina, sest ta on seda kogu aeg teadnud, lihtsalt mitte täiel määral mõistnud. Ja kindlasti peaksid sa ise vähemalt lapse nähes positiivne olema. Kogu tema ülejäänud elu peaks jääma võimalikult stabiilseks, isa lahkumine on niigi suur muutus ja stressiallikas. Kõiki muid muutusi võiks lükata natuke edasi, kui laps on juba harjunud. Sai nüüd pikk ja segane jutt, aga ehk on abi.