Nii paljud pealtnäha kenad noored emad suhtlevad oma väikelastega sellisel kärataval, kamandaval ja vinguval toonil, et õudus tuleb peale. Minul endal lapsi veel pole ja ma mõtlen hirmuga, et kas tõesti ka mina muutuksin väsimuse ja stressi tõttu selliseks? :(

sa siis laps. siis näed kas muutud või mitte. mina küll ei tea siiani ühtegi noort ema kes koguaeg oleks vihane. vahest ikka.

Selles asi ongi, et ma ei tahaks üldse lapsi saada kui ma peaksin samuti hakkama nendega vinguval häälel kärkima: "issand jumal, mida sa teed seal, tule ära, kas sa aru ei saa...", vedama neid hommikul pooljoostes kättpidi bussi peale nii et lapse jalad vaevu mööda maad lohisevad jne jne. Mul on lastekasvatusest mingid roosad idealistlikud kujutlused ja ma kardan karmi reaalsust.

Ära karda. Iseennast.

Tegelikult olin minagi kunagi üllatunud et kuidas saab nii väikesele ja armsa inimolendile liiga teha. Ja olin kindel et mina nii ei hakka tegema. Nüüd on omal 1,6 aastane laps ja rääkisin endale risti vastu.
Hommikust õhtuni on üks ära, ära ja ära. Tean et käitun pahasti aga sinna ei saa mitte midagi parata, viskab lihtsalt närv üle.
Ja siis ei tulegi muud kui ainult üks keeldude ja käskude meri.

Läksin ruttu tööle ära ja panin lapse lasteaeda, on kohe palju rahulikum nii endal kui ka lapsel.Ja laps areneb paremini kui on teiste keskel. Kodus on ju emal pidevalt kiire, nõud söök, pesu jne.

Enne lapse saamist tuleks ise täiskasvanuks saada. Mina olen alati suutnud laste eest oma viha taltustada. Ka kõige suurema jonniperioodi ajal. Nii et sina ei pruugi muutuda vinguvaks ja virisevaks. Pead lihtsalt ise tugev olema ja oskama oma emotsioone kontrollida. Ka tuleb abiks, kui enne lapsesaamist tead täpselt neid muutusi, mis lapsega toimuvad. Siis ei vii ka 3aastase jonn sind endast välja. See on ju absoluutselt normaalne arenguetapp lastel. Igatahes jõudu sulle enda kasvatamisel.

Kõrvaltvaatajad näevad vaid seda viimast korda, kui ema lapse peale karjub ja teda kättpidi bussi peale lohistab. Aga seda nad enne ei näinud, kuidas emme kodus kenasti lapsega rääkis, kuidas ta 107 esimest korda ütles rahulikult, et palun hakkame nüüd tipa-tapa bussi peale minema.

Minu tuttavad on ka räkinud et mida rohkem ema kodus on seda hullemaks ta muutub ja see on ka normaalne sest ema peab ka kodust välja saama.Mina olen olnud kodus juba 7 aastat ja tõesti vahest tahaks lihtsalt ära joosta.Aga käid üks poes või sõbranna juures ja tuled jälle koju tagasi ja kõik on korras.tean et mõnel inimesel on lausa komme oma laste peal välja elada oma läbikukkumisi ja sellest on ääretult kahju.Ma usun et ühel heal emal peab olema väga palju tarkust et olla eeskujulik ja hea ema.

mina olen 2-aastase lapse vanaema ja kangesti mures selle pärast, et mu lapselaps kasvab mustuse ja segaduse sees - noored ei viitsi sugugi koristada, kodu nagu seapesa. ühel päeval aga torkas mulle pähe, et ehk kaalub pingevaba kodu lapse jaoks üles korra ja puhtuse. ma ise rahmeldasin päevad otsa, kui lapsed väiksed olid, et kõik oleks "nagu peab", aina keelasin ja käskisin, olin surmani väsinud ja pidevas pinges. lapselaps tohib mustade jalgadega voodisse ronida ja seal trampida, võtta enda kätte klaaskausse ja üldse teha enamjagu mis pähe tuleb, kui see just eluohtlik pole. loodan et temast tuleb palju rõõmsam, rahulikum ja enesekindlam inimene kui mina oma lastest kasvatada suutsin. kui ta minu juurde tuleb, katsun kah kõik need asjad, mida ta puutuda ei tohi, lihtsalt silma alt ära panna, lasta tal veega plätserdada palju tahab, mis sest et vesi põrandale läheb, jne.
mul oli noorema tütrega väga suuri probleeme, käisime isegi psühhiaatri juures, kes tema joonistuste ja küsitluse põhjal ütleski - liiga palju keelde ja käske.
võtke lõdvalt, noored emad!

Kurb jah... Mäletan, kuidas ma ise esimest last oodates õudusega vaatasin ema, kes oma polikliiniku riidehoius lollitavale ja jonnivale põngerjale üsna inetute sõnadega peale käratas (või õigemini sisistas), aga nüüd... Nii kurb ja kahju oma lastest hakkab, kui olen jälle nendega kuri olnud, aga järgmise x aja pärast kordub jälle sama - nemad väsimusest nagu hullud, lollitavad ja ei allu mitte mingile viisakale jutule; ise väsinud ja töömured peas ja olengi jälle närviline ja käratan peale. kui nad siis õhtul juba tuduvad, lähen neile musi-pai tegema ja poetan nii mõnigi kord pisara, et miks ma küll ei suutnud ennast kokku võtta...

minuga on sama asi

ohhhhh!
teema on kurb ja võtab sügavalt ohkama, sest kui endal last ei olnud mõtlesin sama: kuidas küll nii kenad ja noored emad suudavad oma lastega nii halvasti ümber käia.Mina küll selliseks kunagi ei saa!!! Olen ju nii rahulik ja tasakaalukas inimene ning ei suudagi endast välja minna.
Jah, ja nüüd on mul armas 3 aastane poisipõnn kes käib lasteaias, ise käin tööl ja peale väsitavat päeva ei suuda ma kuidagi jääda rahulikuks, mõistvaks, arusaajaks EMA-ks kes 2,5 tundi kestva jonnituuri peale endast välja ei lähe.
Tingitud on kõik sellest kui endale enam aega ei leia üldse.
Niipea kui saan endale veidi vabu hetki: käia jooksmas, kasvõi üksipäini poes Shoppamas,mõne sõbrannaga kohvi joomas,mehega kahekesi kodust välja ; muutub laps kallimaks, ise leebemaks ja jõudu on kuni järgmise kriisini.
Vahetevahel tahaks küll kodust ära joosta ja pöörduda Suure Targa juurde kes annaks nõu.
Olen samuti õhtul last magama pannes selliseid süümepiinu tundnud et süda kisub valust krampi aga endiselt käitun samamoodi.
Keegi võiks nõu anda, kuidas endast lõplikult jagu saada.

Tegelikult on sul õigus küll,hele.Me lapsevanemad nõuame lastelt liiga palju asju.Kui laps käib ka lasteaias siis on ju tema ka väsinud ja tahab lihtsalt olla oma ema ja isaga koos ja natuke lollitada ka.Muidugi meie ootame et meie lapsed oleksid ideaalsed ja käituksid eeskujulikult aga nad on ju alles lapsed.Pole mõttet ennast lõhki rebida.Minul on neli last ja vahest laseme mehega neil olla kauem üleval kui muidu ja tassida oma mänguasju sinna kuhu nad tahavad,teate see teeb olukorra palju vabamaks ja on meeldivam kõigil olla.kui näiteks minu lapsed läksid lasteaeda siis kasvataja rääkis et nad on nii eeskujulikud ja hoolitsevad jne.teate ma arvasin koguaeg et kasvataja valetab mulle aga lõpuks selgus et minu lapsed ongi väga toredad jne.Mõelge kui te olete näiteks väljaspool kodu siis te ju ka proovite oma emotsioone tagasi hoida ja pärast võibolla vallate oma pahameele välja oma mehe või laste peale,ma usun et lapsed on samamoodi.Nii et toetage oma lapsi ja mehed oma naisi.Laske neid natukese ka kodust välja,kas või poodi.Poleks arvanud et üksi poes käimine võiks nii hea olla,kui see on praegu ,kui olen kodus olnud pea 7 aastat.

Jah.Karjuvad tänaval oma pisikeste peale ,kes ei jaksa nii kiiresti sissepakitult kõndida treppidest, siis kisavad nende pealepoodides ja õiendavad kui väike on väsinud või tal on palav. Õudsed noored emad ,lisaks kõigele plärutavad veel ka ,suits lõugade vahel alt laienevad püksid mööda maad poolest säärest saadik märjad ka ja laps nutab kõrval. Tahaks kohe vastu vahtimist virutada sellisele ja veel tahab emapalka -kas suitsu ostmiseks või? Üldse kahjulike ainete tarvitajatele (suits,alkohol ,narkootikum) nendele emadele ei peaks mingit emapalka maksma ,las annab allkirja ,et ei tarbi,kui tarbib ,raha ära ja karistus pealekauba .kasvatab lapse haigeks ju.

mina päris vaba kasvatust ei poolda.lapsele tuleb ikka selgeks teha mida tohib ja mida mitte.muidugi mitte karjudes,sellest pole abi,vaid tekitab lapses trotsija siis ta teeb seda juba pahameelest.tean seda omast käest.

Harjutage lapsed aasta vanusest peale tundma, kus on teatud toimingutel piir, millest üle ei lasta. Laps muuseas vajab pire. Aga tehke seda rahulikul, kuid kindlal hääletoonil. Harjuge, et see on pikk-pikk protsess ja ärge minge närvi. See teeb asja veel hullemaks. Ja nõudke ALATI ühtmoodi, siis ei lähe laps segadusse - miks eile võisin ja täna ei või.

Eks kôigil katkeb vahel kannatus, aga mina palun lastelt alati vabandust, kui olen ylekohtune olnud.Mitte siis, kui nad juba magavad vaid ikka ennem. Lapsed saavad aru kyll, et ema-isa on vahel väsinud, kui nad töölt tulevad. Lapsed on ju ise ka peale pikka lasteaia päeva väsinud ja jonnakad. Meie puhul on väga hästi aidanud lihtsalt rääkimine, pole vaja karjuda.
Mina arvan, et igayhel on ôigus emotsioone välja näidata, nii lastel kui ka vanematel. Nii saabki lapsele eeskujuga näidata, et oma tegude eest tuleb vastutada- kui oled inutult käitunud, tuleb ka vabandada. Laps ei ole ju raamatust lugenud, missugune on hea lapsevanem, samuti ei tea ta tuhkagi psyhholoogiast. Laps suhtub vanemasse kui inimesse ja armastab teda koos tema vigadega. Môttetu on luua lapsele illusioon, et ema kannatus on katkematu vôi isal alati mängutuju. Ah, mis ma siin ikka targutan, eks igayks kasvatab oma last nii hästi kui oskab.

See kõik ,mis te kirjutate on niii õige ju.Mul tulid vahepeal lausa pisarad silma.Miks tõesti ei suuda jääda rahulikuks.Tundub ju nii lihtsana see lause-jää rahulikuks.Aga kui situatsioon käes,siis kõik õpetussõnad kaovad nagu tina tuhka,muidugi kaovad nad peale mitmekordest ilusti rääkimist.Ja siis lööks nagu silme eest mustaks,ja juba sa teedki kurja ja koledat häält...siis näed kuidas laps on nii õnnetu.Ja siis tahab süda see lõhkeda..appi kui jube tunne see on.
Kuiga jah,ma ei kuulu küll nende vanemate hulka,kes oma last mööda tänavat kiirustades järel lohistaks või poes lapse peale,tema jonnituuri ajal,karjuks.Kuid koduseinte vahel olen küll päris mitu korda endast korralikult välja läinud.Aga noh,eks kogemused tule ajapikku ja ehk ka oskus jääda rahulikuks....öeldakse ju ikka,et esimene pidi aia taha minema:)))..kuigi tegelikult väidan ma hoopis vastupidist,olnud ise esimene laps,tean ja tunnetan ka oma kasvatusmeetodite juures,et esimene kasvatatakse üle hoopis.
Nii et õõv,ei oska sulle midagi nagu vastata:)...võib juhtuda nii...võib juhtuda naa.Ja see mõte,mis siin vahepeal välja toodi,et enne lapse saamist tuleb ise täiskasvanuks saada,pole sugugi paha mõte,kui vahel on noored emad palju stabiilsema närvisüsteemiga ,kui need üliküpsed,kes oskavad juba kõike karta ja väsitavad ennast palju rohkem oma pabistamiste ja muude stressavate elukomponentidega:)..aga ühte ma ütlen,kui ette hakkad liialt muretsema,ei saagi elu elada.Elus peab alati riskida julgema,isegi sellega,et pärast lapse sündi muutud närviliseks...sest see kõik läheb üle..usu mind:)

... enne seda kui ma tööl ei käinud olina ma palju tigedam lapse peale, nüüd olen ma tunvalt rahulikum ( või liiga väsinud, et kisada :P )

Mõnikord tundub see siiski ka üks paras enesepetmine, et tööleminek justkui rahustaks olukorda. Eks see ikka ka võõrandab ema-last ja jätab ilma paljudest pingevabadest puhanud koosoldud hetkedest. Mugav muidugi niimoodi miskit tegemata jätta (kui saab).