Lugesin vanemaid teateid ja leidsin ühe "arvamuse" avalduse, mis minul küll jubedusvärinad ihule tõi. Mõte selline, et kui nt bussis laps karjub ja ema teda vait ei sunni, siis on kõrvalseisjal õigus laps läbi sõimata või lausa käsitsi kallale minna (13.05). Pole kena jah, kui bussis laps lärmab, aga mõte talle kallale minevast täiskasvanust tundub veelgi jubedam. Bussiliiklejana tean, et mõnele tigedale tädikesele piisab pisimastki ettekäändest nt "miks tal nii suur kott on", et last verbaalselt rünnata (käsitsi pole veel näinud).
Küsimus selline: kuidas teie kaitsete oma last nende bussihullude eest? Asjaolude sunnil peab 7-aastane hakkama ise linnas liiklema. Kas õpetada, et hoidku bussijuhi lähedusse ja palugu kohe abi, kui keegi ründab? Või las käib parem jala ... aga kui ta läheb kuus kilomeetrit jala trenni, siis mis trennitegijat temast enam on, ja tagasi ka veel... ega seegi ohutu ole. Senini on laps olnud hoitud ja valvatud, kuidas teha üleminek reaalsesse karmi ellu lihtsamaks?