Ma arvan, et need on kaks eri asja. Hinnata tuleks ehk tõesti algklassides suhteliselt leebelt. Neid, kelle kooliarmastus 2.-3. klassi jooksul otsa kipub saama, on niikuinii väga palju.
Aga see, kui lapsel kodutöid üldse pole ja ta nendega varakult ei harju, on küll paha. Ühes tuttavas peres on olukord, kus algklassides ema ei sundinud lapsi kodutööga tegelema (andekad lapsed ja neljad-viied ju ka kõik) ning nüüd, kui lapsed pubekaikka jõudnud, kurdab, et lastel pole vähimatki harjumust iseseisvalt töötada-õppida. Hinded muidugi enam ka niii head ei ole.
Kui ikka mingil määral lapsele kodutöid antakse ja niisugune mure juba on tekkinud, siis mina püüaksin mõnda aega puht põhimõtte pärast kontrollida, kaas kõik viimaseni on korralikult tehtud. Mis siis, et ilma tegematagi läheb hästi. Kuid kui ikka üldse kodutöid ei anta... Ei tea, äkki saaks kohusetunnet arndada nt mingite mõõdukate koduste kohustustega?