See, et sinu jaoks oli kool katastroof, nagu praegugi veel märgid, ongi lapse koolihirmu põhjuseks. Pead enda mõtted selgeks mõtlema, miks oled siiamaani selle mõtte küüsis. Kuni sa alateadvuses lapsele sisendad, et koolis võib halb olla ja õpetajad on vanad kõõmad ja õppida on raske, siis nii just juhtubki.
Kool on huvitav, sest sealt saab laiapinnalise suhtlemiskogemuse.
Tundides saab teada asju, mis muidu jääksid tundmatuks. Õpetajad on kõik erinevad inimesed, kellega suhtlemisel õpid rakenduspsühholoogiat.
Kui kooli poleks, oleks ju lapsepõlv mõttetu aeg - ei mingit eluks ettevalmistust, ei saakski ema selja taga teda, mis sulle meeldib ja mida sa ei salli.
Ja milline rõõm on teenitud viis või klassivenna tähelepanu!
Kas sa nii ka mõelnud oled?