Koolilaps
Teismelise mured ja vaevad.
Murelik 02. september 2003, kl 20.04 |
Mul on 13 aastane tütarlaps, kes läks 7ndasse klassi.
Ise juba mõtlesin, et teine täitsa suur ka, et võib mind natuke mõnes kodutöös aidata. Noh, näiteks oma musta pesu võiks ikkagi ise pesumasina ette panna ja pärast ära triikida, oma mustad nõud ise ära pesta.
Ja kui talle seda täna mainisin..Siis toimus plahvatus. Olen näinud selliseid emale näkku, viha ja raevuga karjumisi ainult seebikates.
Tema jutu järgi sain aru, et terve suvi on olnud ta masenduses. Parim sõbranna (ja vist ka ainuke) kolis ära Haapsalu, kus tal juba uued sõbrad ja elu hea. Koolis istus ta sõbrannaga ja nüüd istub üksinda ja juba on tunda külma suhtumist klassi poolt.
Siis tuli vihaga lause:" Miks mina olen sündinud teie tütrena?? Mul ei ole mitte ühtegi sõpra, mitte kedagi, kellele muresi kurta."
Vot see lause tegi haiget. Kohutavalt. Rääkinud minuga enam ei ole, pilk maas..
Isegi vaatasin mõnikord, et laps kummaliselt istub kodus..Midagi teha ei ole ja ise on veel väga turtsakas..
Nüüd ma mures ja vaevas..Ta käib küll Loodusmaja ringis, aga sealt ta sõpru leidnud siis ei ole.
Panna ta mõnda trenni?
Kuidas teda aitada?
Äkki aitate :(. Ise olen ka nii kurb, et laps meiega rahul ei ole..
Ise juba mõtlesin, et teine täitsa suur ka, et võib mind natuke mõnes kodutöös aidata. Noh, näiteks oma musta pesu võiks ikkagi ise pesumasina ette panna ja pärast ära triikida, oma mustad nõud ise ära pesta.
Ja kui talle seda täna mainisin..Siis toimus plahvatus. Olen näinud selliseid emale näkku, viha ja raevuga karjumisi ainult seebikates.
Tema jutu järgi sain aru, et terve suvi on olnud ta masenduses. Parim sõbranna (ja vist ka ainuke) kolis ära Haapsalu, kus tal juba uued sõbrad ja elu hea. Koolis istus ta sõbrannaga ja nüüd istub üksinda ja juba on tunda külma suhtumist klassi poolt.
Siis tuli vihaga lause:" Miks mina olen sündinud teie tütrena?? Mul ei ole mitte ühtegi sõpra, mitte kedagi, kellele muresi kurta."
Vot see lause tegi haiget. Kohutavalt. Rääkinud minuga enam ei ole, pilk maas..
Isegi vaatasin mõnikord, et laps kummaliselt istub kodus..Midagi teha ei ole ja ise on veel väga turtsakas..
Nüüd ma mures ja vaevas..Ta käib küll Loodusmaja ringis, aga sealt ta sõpru leidnud siis ei ole.
Panna ta mõnda trenni?
Kuidas teda aitada?
Äkki aitate :(. Ise olen ka nii kurb, et laps meiega rahul ei ole..
pii 02. september 2003, kl 21.37 |
Iga teismelise jaoks on oma võti. Probleem pidi aga juba varem algama. Ühelt poolt - harva on pubekas oma vanematega rahul, teisalt - siit võib kriis välja kasvada.
Kui on võimalik, kohelge teda natuke täiskasvanult: mõni pühapäevalõuna väljas, väljasõit vms. Kui koolipsühholoog on asjalik, tasub nõu pidada.
Kui on võimalik, kohelge teda natuke täiskasvanult: mõni pühapäevalõuna väljas, väljasõit vms. Kui koolipsühholoog on asjalik, tasub nõu pidada.
vanem öde 03. september 2003, kl 19.10 |
Lohuta end sellega,et enamasti hakkavad öed/vennad suhtlema alles täiskasvanutena.Enne seda on yks suur kodusöda.Kuigi on ka erandeid.Minu arvamus on hoopis selline,et suure pere lapsed tegutsevad väga tihti,eriti armastava ja kokkuhoidva pere puhul,isekeskis.Seega väline semude ring on enamasti olematu ja pealiskaudne.Ärgu solvugu need,kelle kohta see ei käi.
Endal on yks laps,väga suhtleja.Olen teda väiksest saadik kaasa aidnud söpradega suhtlemisel.Ning tema söbrad on meil alati teretulnud.Kunagi ei ole piiranud mängima minekut jms.Ning olen veendunud,et tal on tunduvalt laiem suhtlusring kui öe/vennaga piirduval lapsel.Kus iganes käime,vötame soovil ja vöimalusel ka söbra kaasa.Ei ole nii,et meie pere versus vöörad lapsed.
Ise ei olnud öega lapsena lähedane ning kuigi suhtlemine on tihenenud,räägin sydamest sydamesse hoopis teiste eluteel kohatud inimestega.Pyya teda ärgitada olema röömsameelsem ja vahetum.Ning turguta enesekindlust.Just seda jääb vajaka,kui ise ei julge suhtlemist alustada.Kuid see ei vii kyll kuhugi,kui end halvaks vanemaks pead.Ning millal lapsed enne vanematega rahul on olnud.
Endal on yks laps,väga suhtleja.Olen teda väiksest saadik kaasa aidnud söpradega suhtlemisel.Ning tema söbrad on meil alati teretulnud.Kunagi ei ole piiranud mängima minekut jms.Ning olen veendunud,et tal on tunduvalt laiem suhtlusring kui öe/vennaga piirduval lapsel.Kus iganes käime,vötame soovil ja vöimalusel ka söbra kaasa.Ei ole nii,et meie pere versus vöörad lapsed.
Ise ei olnud öega lapsena lähedane ning kuigi suhtlemine on tihenenud,räägin sydamest sydamesse hoopis teiste eluteel kohatud inimestega.Pyya teda ärgitada olema röömsameelsem ja vahetum.Ning turguta enesekindlust.Just seda jääb vajaka,kui ise ei julge suhtlemist alustada.Kuid see ei vii kyll kuhugi,kui end halvaks vanemaks pead.Ning millal lapsed enne vanematega rahul on olnud.
L. 03. september 2003, kl 19.14 |
didi 03. september 2003, kl 19.36 |
ilmselt tunneb ta ennast väga ebamugavalt, sest pole piisavalt sõpru, kellega suhelda. ju ta siis ei julge oma vanematele midagi rääkida ja purskas kõik mured korraga välja, kui asjad juba hulluks läksid. tasuks rääkida temaga, et mida ta siis oma vanematest tahaks ja mida oled Sina tema arvates valesti teinud. kasu tooks ka see, kui näiteks viiksid ta oma tuttavate poole, kellel umbes samavanused lapsed. trennis võib ka uusi tuttavaid leida. samas peab ta mõistma, et sõpru saab endale ainult tema ise soetada ja et selleks peab ise piisavalt hakkaja olema.
kõige tähtsam: suhtu mõistvalt ja tehke midagi head koos!
Loodan, et olukord laabub
kõige tähtsam: suhtu mõistvalt ja tehke midagi head koos!
Loodan, et olukord laabub
ema 04. september 2003, kl 11.08 |
Kas Sa oma pubekaiga mäletad? Seda mässumeelsust ja raevuhooge vaheldumisi enesehaletsusega?! Tea, et päris kindlasti ei meeldi Su tütar iseendalegi niimoodi käitudes ja reageerides. Aita tal aru saada, millised vulkaanid temas möllavad ja kuidas oma ülierku närvikava pisut vaos hoida. Ja ära solvu iga tobeduse peale, mis ta suust välja ajab! See aeg läheb üle ja tütar tänab Sind hiljem, et olid rahulik ning mõistev. Näägutades, parastades, karistades ja teda alla surudes kaevad enda ja tütre vahele kuristiku, mida on hiljem ehk raske või võimatu ületada!
sisi 04. september 2003, kl 12.16 |
L. on jälle leidnud koha, kus oma kibestumust välja elada! Õige muidugi küll, et laps ei tohiks oma vanematele "näkku karata", aga alati ei ole asjad nii nagu MEIE tahame. Kuna L.-l lapsi endal pole, siis on tal raske aru saada, et sellel 13.a.tüdrukul oli mure/stress, mis nüüd vallandus. Ja hea, et nii juhtus, nüüd sai lapse ema teada, et lapsel viga on. Palju hullem kui sellist koormat endas kanda ja mitte välja elada (L.peaks küll teise mooduse leidma, kuidas end välja elada, mitte siin ise teistele "näkku kargama").
Murelikule soovitaks rääkida rohkem oma lapsega, katsu võita oma lapse usaldus selliseks, et ta oleks valmis oma muresid sinuga jagama. Olen "emaga" nõus, ehk on tüdrukul kergem endaga toime tulla, kui selgitad, et tal hormoonid nn.möllavad. Ja see ju mööduv nähtus. Ole oma lapsele toeks, mitte ära kurjusta ta tegude peale. Küsi ju lapselt otse, kuidas sina saaksid teda aidata ja siis ka tee seda!
Murelikule soovitaks rääkida rohkem oma lapsega, katsu võita oma lapse usaldus selliseks, et ta oleks valmis oma muresid sinuga jagama. Olen "emaga" nõus, ehk on tüdrukul kergem endaga toime tulla, kui selgitad, et tal hormoonid nn.möllavad. Ja see ju mööduv nähtus. Ole oma lapsele toeks, mitte ära kurjusta ta tegude peale. Küsi ju lapselt otse, kuidas sina saaksid teda aidata ja siis ka tee seda!
M 04. september 2003, kl 12.32 |
Kõigepealt rahu, ainult rahu. Kõik on sellised asjad läbi elanud. Mõni lihtsamalt, mõni raskemalt. Ilma selleta täiskasvanuks ei saa. Või kui, siis ekstreemsetes oludes.
Kui ta oli väike, siis tahtsid sa ju tema tegemisi kontrollida? Kui ta saab täiskasvanuks, siis tahad sa ju, et ta suudaks oma asjade üle ise õieti otsustada? Järelikult peab tema käitumine muutuma, murduma. See ongi see murdeiga.
Et mida teha? Väga palju sa enam teha ei saa. Loobu sellest mõtteviisist, et "Panna ta mõnda trenni?". Sina enam ei pane. Kui tahab, läheb ise. Tõsi, veel mitte päris ise, kuna keegi peab ju maksma ja kes see ikka muu on, kui sina;). Pane siis mingid piirid. Võid talle öelda, et noh, niipalju või niipalju saaks vist kuus mõne harrastuse peale veel kulutada. Soovitada võid muidugi ka, aga on oht, et ta siis nimelt selle pärast ei tee, et sina soovitasid.
Mis veel? Anna andeks, see emade amet. Solvu, kui vaja, aga unusta kiiresti ja ära võta liialt südamesse.
Ja hoolitse selle eest, et üks kindel ja turvaline koht oleks ikka alles. Et ta koju tulemist kartma ei hakkaks.
Kui ta oli väike, siis tahtsid sa ju tema tegemisi kontrollida? Kui ta saab täiskasvanuks, siis tahad sa ju, et ta suudaks oma asjade üle ise õieti otsustada? Järelikult peab tema käitumine muutuma, murduma. See ongi see murdeiga.
Et mida teha? Väga palju sa enam teha ei saa. Loobu sellest mõtteviisist, et "Panna ta mõnda trenni?". Sina enam ei pane. Kui tahab, läheb ise. Tõsi, veel mitte päris ise, kuna keegi peab ju maksma ja kes see ikka muu on, kui sina;). Pane siis mingid piirid. Võid talle öelda, et noh, niipalju või niipalju saaks vist kuus mõne harrastuse peale veel kulutada. Soovitada võid muidugi ka, aga on oht, et ta siis nimelt selle pärast ei tee, et sina soovitasid.
Mis veel? Anna andeks, see emade amet. Solvu, kui vaja, aga unusta kiiresti ja ära võta liialt südamesse.
Ja hoolitse selle eest, et üks kindel ja turvaline koht oleks ikka alles. Et ta koju tulemist kartma ei hakkaks.
plups 04. september 2003, kl 14.37 |
kass 04. september 2003, kl 14.43 |
minul täpselt sama vana tütar. on ka meie majas olnud selliseid pursatusi ja pea ees patja tormamisi. õnneks küll väiksematel põhjustel a la ei taha kingi jalga vaid sandaale (pubeka suured mured). aga kas siis ta enne ei ole pidanud oma tuba koristama, nõusid pesema, pesu pesema? vähemalt selline mulje jääb su kirjast. muidugi, kui temalt enne ei ole seda nõutud, siis praegu on ilmsel ka vale alustada-pubekas võtab kõike iseenda isiku vastu suunatud vägivallana. mina olen oma tütrelt küll väikesest peale nõudnud oma järelt koristamist, nõude pesemist jne. praegu ta seda eriti teha ei tahaks (keegi teine väidetavalt ei tee) aga siis kasutan kavalusi nagu teeks tema kõike tunduvalt kiiremini, paremini jne kui keegi teine seda suudab. uskumatu, aga toimib. kui öelda, et mina ise ei oleks pooltki nii ilusasti tuba koristanud, lilli vaasi seadnud ja väikest venda hoidnud, siis paisutakse uhkusest. sest hoolimata oma eitavast käitumisest on tegemist ikkagi veel väikese lapsega, kellele pai ja präänik väga hästi mõjuvad ja lausa imesid teevad. see ilmselt ongi enam-vähem ainuke, mis teha saad: ikka kiida ja kiida, ka pisimaidki asju, huumoriga võta ise asju, et hulluks ei läheks. nõudmised olgu ikka järjekindlad, tema loksuva maailma jaoks on kindlustunne äärmiselt oluline, liiatigi kui sõbranna on just kaotatud ja uut veel pole. paku välja erinevaid võimalusi: trenne, ringe, las ta ise valib ja otsustab (aga ikka sinu suunamisel ja juhtimisel). ja peamine, ärge kumbki kaotage pead: puberteet on nagu tuulerõuged, mis õigel ajal läbi tuleb põdeda:)jaksu ja kindlat meelt!
12 a plika ema 04. september 2003, kl 16.49 |
mul enesel kah sama mure, aga olen püüdnud küll hea ja vahel ka kurjaga. Tihti aitavad ka kokkulepped- täna pesed sina nõud, siis võid istuda internetis... Mina tegin söögi ja sina pesed nõud... Kui olete harjunud oma lapsega "korjamise-orjamise mänge" mängima, siis oleks viimane aeg lapsele selgeks teha, et elus tuleb paljugi teha, mida ei taha või ei viitsi! Ei saa loota, et küll keegi ikka teeb- aga ei jäägi tegema... Arvan, et niikaua kui jalad käivad emme söögilaua all, tuleks aidata-ja sõna kuulata. Või olete kodu-köögikombain või väsimatu... Me kõik käime tööl=õpime ning tahaks puhata, telekat vaadata või hobidega tegeleda. Katsuge oma lapsega rääkida- ehk olete ainuke, kes ta muresid-rõõme-maailmavalusid suudab mõista. Minge kahekesi jalutama või kasvõi ujuma, shoppamas, kinos... Varsti on ta suur inimene-äkki ei olegi veel hilja...
Proff 06. september 2003, kl 20.42 |
1) mitte kordagi ära luba tal enam endale näkku kinni karata. "Sina pead austama oma isa ja ema".
2) kui arvad, et trenn on hea mõte, vali ca 10 varianti välja ja paku need talle välja. Enne tee ca 3-minutiline sissejuhatus, kus sa serveerid ideed talle nagu tema lemmikmaiustust.
3) kutsu ta vahel loodusradadele, kasvõi pane kusagil 100 kiltti eemal mõni odav kämping kinni ja minge siis sinna aega veetma (ehk saate kodust eemal olles üksteisega paremini rääkida ja ära unusta talle teha mõnda odavat, kuid fantastilist kingitust päeval, mis ei ole ei sünnipäev ega jõulud ega jne.)
4) räägi temaga tema tulevikuplaanidest (suuna teda tema tulevase karjääri suhtes, et ta tunneks, et tema pärast muretsetakse)
5) tuleta meelde, milline olid sina või su ema-isa või tema isa 20 aastat tagasi ja räägi talle sellest huvitavaid lugusid.
Võib-olla hakkas su fantaasia nüüd juba ise jooksma.
Pea meeles, et laps on sinu elus külaline ja umbes 3-6 aasta pärast on ta juba su katuse alt kadunud.
Mul endal on 13 ja 12-aastased poisid ja - kuigi olen neid maast-madalast õpetanud tööd tegema, tundub kohati ikka veel, et räägin seinaga ja tean, et mõnikord pööritavad nad minu poole silmi. Ülbus on tulnud neil viimase poole aastaga.
2) kui arvad, et trenn on hea mõte, vali ca 10 varianti välja ja paku need talle välja. Enne tee ca 3-minutiline sissejuhatus, kus sa serveerid ideed talle nagu tema lemmikmaiustust.
3) kutsu ta vahel loodusradadele, kasvõi pane kusagil 100 kiltti eemal mõni odav kämping kinni ja minge siis sinna aega veetma (ehk saate kodust eemal olles üksteisega paremini rääkida ja ära unusta talle teha mõnda odavat, kuid fantastilist kingitust päeval, mis ei ole ei sünnipäev ega jõulud ega jne.)
4) räägi temaga tema tulevikuplaanidest (suuna teda tema tulevase karjääri suhtes, et ta tunneks, et tema pärast muretsetakse)
5) tuleta meelde, milline olid sina või su ema-isa või tema isa 20 aastat tagasi ja räägi talle sellest huvitavaid lugusid.
Võib-olla hakkas su fantaasia nüüd juba ise jooksma.
Pea meeles, et laps on sinu elus külaline ja umbes 3-6 aasta pärast on ta juba su katuse alt kadunud.
Mul endal on 13 ja 12-aastased poisid ja - kuigi olen neid maast-madalast õpetanud tööd tegema, tundub kohati ikka veel, et räägin seinaga ja tean, et mõnikord pööritavad nad minu poole silmi. Ülbus on tulnud neil viimase poole aastaga.
h.v. 07. september 2003, kl 20.39 |
Kui mina omal ajal teismelisena kodus uksi paugutasin, siis minu ema ütles mulle väga leebelt ja kannatlikult, et ta saab aru, et mul on elus keeruline aeg ja hormoonid teevad möllu ja vahel tuleb jonn peale ja mõistus jääb alla. Ta ütles ka, et kui ma tunnen, et jonn kipub peale tulema, siis ta on alati valmis tulema ja mind kallistama - siis läheb jonn üle. Nüüd on tema omakorda selles eas, kus vahel jonn peale kipub ja nüüd siis kallistan mina teda. Aitab alati.
Angelica 12. september 2003, kl 13.25 |
Lisa postitus