Mul on 13 aastane tütarlaps, kes läks 7ndasse klassi.
Ise juba mõtlesin, et teine täitsa suur ka, et võib mind natuke mõnes kodutöös aidata. Noh, näiteks oma musta pesu võiks ikkagi ise pesumasina ette panna ja pärast ära triikida, oma mustad nõud ise ära pesta.
Ja kui talle seda täna mainisin..Siis toimus plahvatus. Olen näinud selliseid emale näkku, viha ja raevuga karjumisi ainult seebikates.
Tema jutu järgi sain aru, et terve suvi on olnud ta masenduses. Parim sõbranna (ja vist ka ainuke) kolis ära Haapsalu, kus tal juba uued sõbrad ja elu hea. Koolis istus ta sõbrannaga ja nüüd istub üksinda ja juba on tunda külma suhtumist klassi poolt.
Siis tuli vihaga lause:" Miks mina olen sündinud teie tütrena?? Mul ei ole mitte ühtegi sõpra, mitte kedagi, kellele muresi kurta."
Vot see lause tegi haiget. Kohutavalt. Rääkinud minuga enam ei ole, pilk maas..
Isegi vaatasin mõnikord, et laps kummaliselt istub kodus..Midagi teha ei ole ja ise on veel väga turtsakas..
Nüüd ma mures ja vaevas..Ta käib küll Loodusmaja ringis, aga sealt ta sõpru leidnud siis ei ole.
Panna ta mõnda trenni?
Kuidas teda aitada?
Äkki aitate :(. Ise olen ka nii kurb, et laps meiega rahul ei ole..