Kui mu laps hakkas kooli minema, siis üks kogenum sõbranna kirjeldas lustakaid lugusid, mis hakkavad juhtuma, kui laps avastab hommikul, et täna on kibekiirelt jänese kostüümi vaja jms. No ja eile oligi käes see moment, et poisile tuli meelde, et täna peab kooli viima raamatu vahel sirgeks kuivatatud puulehti. Eks võtsin siis ajalehe, panin vahtralehed sinna vahele ja hakkasin kannatlikult triikima :)
Mida sama jaburat teie olete kiirreageeringuga teinud?

suurem koolilaps helistab tööle: mul on kolme tunni pärast viimane aeg ära anda itervjuu mõne kultuuritegelasega - otsi mulle mõni ruttu!!

Loe ja imesta kui kohusetundetud lapsed teil on.

L, tee omale siva lapsed. Eks siis näis, kas sellest, et sa ise pidid lapsena tummalt nurgas kükitama ega tohtinud a-d ega o-d öelda, on abi. Lastega JUHTUB, kõigiga, ka kõige nunnumatega, selleks nad lapsed ongi. Nad on (vahel) pahad, jonnakad, valelikud, vastutustundetud jne, aga üldiselt ikkagi toredad. Ja see, et me siin üksteisega neid asju arutame, muretseme, nõu küsime, ahastame, kuulub IGA ema ellu ja IGA lapse juurde. Ühel ühed mured, teisel teised. Laps ei ole väike täiskasvanu, pigem natuke nagu omaette liik. See teab, kel nad olemas on, teised ärgu arvustagu!!

Minule küpsetas ema omal ajal ahjus seda herbaariumi.
Lastega on ju tavaline asi, et üleeilseks oli vaja, aga nemad ärkavad homme, ja sina seisa pea peal, kust see välja võluda...

Alati ei ole laps süüdi, et kohe vaja. Minul oli juhus, kui laps esimeses klassis käis, öeldi et vot homseks peavad olema kastanimunad kaasas. Tulen mina siis õhtul töölt, juba parasjagu pime, läksingi siis otsima. Elasin varem teises linnas, nii et ega teadnud täpselt kohtagi kus kastanipuu võiks kasvada. Küsisin siis lihtsalt vastutulijailt, imelikult vaatasid küll, aga kastanimunad sain. Mis teha, vahest on nii, et tõesti õpetaja täna ütleb ja homme vaja.
Väga nõus olen jutuga 13.47.

Tuttav tunne, kui õhtul lapsele headöödmusi annad ja ta ütleb, et homseks oli vaja mingi raamat läbi lugeda, kusjuures kodus seda raamatut pole. Ise ka õnnetu ja hädas, et alles nüüd meelde tuli.
Ja muide ei saa öelda, et need täiskasvanud kangesti paremad oleksid kui lapsed. Leidub ikka selliseid süüdimatuid tegelasi, et lase aga olla. Ja mitte vähe.

Otsinud siis laps ise neid mune kui koolist tuli. Meie peres lihtsalt polnud selliseid probleeme. Kõik, mis vaja oli, sai päevikusse kirja pandud ja kodus oli ju päevik lahti laual, et näha, milles mida õppida on ja mida vaja kaasa. Ei tekkinudki olukorda, et kohe vaja, ikka varem sai hoiatatud. Tööõpetuse asju
rääkis lausa õpetaja ise vanematega, et vot sellist kangast ja selliseid niite, lõngu, vardaid on vaja ja ka mitu kuud ette. Siis oli vanematel aega otsida mööda poode. Ikkagi on teis ja teie lastes viga, et enne ei saa asju teada antud. Kas ise olete samasugused, et kohe täna või homme või lausa eile on vaja? Sel juhul on muidugi järglased samasugused.

Väga, väga, väga nõus vastajaga 13:47!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!

issand, need olid nii toredad ajad kui selliseid "äkki nüüd vaja mingit täiesti mõttetut asja" probleeme oli. Sõbranna rääkis vahva jutu, kuidas tütrel marukuri tööõpetuse õpetaja nõudis kodutööks korraliku varrukaotsa õmblemist. Ei saanud sõbranna hakkama, rääkimata lapsest, siis läks poodi, ostis valmispluusi ja lõikas pluusi varruka otsast maha ja viis varrukaotsa kooli :)))))

...ostsime apteegist ravimtaimed, kui pidime neid suvel korjama ja kooli viima, aga olime muidugi ära unustanud. Pärast tuli teise apteeki minna müüma, sest kool tahtis kviitungit, mitte taimi.

laps õmbles käsitööks sipsiku, hästi armas sipsik oli, ainult nägu sai mähe maalitud värvidega, mitte õmmeldud ja tüdrukul sai hommikul vihmaga sipsik vett ning nägu voolas laiali. Kõpsti oli laps tööjuures ukse taga, nuttes, et mis nüüd saab. No sai kähku nägu taastatud ja hilinemiseks vabandus kah kirjutatud..

Kuule L, kas sa oled mingi ülikorralik või? Unustamine on inimlik, eriti laste puhul. Olen kah 100 % ja rohkemgi nõus vastajaga 13:47.

Lottega täiesti nõus. Mu 1. klassi laps teatas eile õhtul, et vaja tänaseks sügisest kompositsiooni või hoidisepurki retseptiga või... Õnneks olid marineeritud männiriisikad kapis olemas :) Pärast muidugi selgus, et näitus hoopis homme, aega oleks küll olnud. Aga ei mingit märget päevikus ega sildikest lapsele "tähtsa ülesandega" ei antud.

vahetult enne poe sulgemist mitu pakke komme ostnud, sest vaja oli 50 kommipaberit...
öösel kastanimune ja tammetõrusid korjanud...
kempsupaberi rulli tühjaks kerinud...

Püüan olla jah. Ja laste kodutööd vaadatakse üle, eriti seda, mis kirjas on ja veel enam seda, mida pole. Mõni ju ütleb, et õppida pole midagi, endal kaheseis, sest õppimata. Kui ütled, et laste puhul on unustamine inimlik ja neil ju noored pead, mis nad siis vanana teevad? Unustavad ennast kuhugile maha? Ei ole normaalne, et laps unustab. Kirjutagu siis üles, kui selline tuisupea on. Või mine oma unustajast lapsega arsti juurde ja lase mälu parandavaid rohtusid kirjutada.

Unustav laps ongi normaalne. Nende mälutüüp on n-ö hetkemälu, ei tekita veel püsiseoseid. Kolmekuune laps ei pea ju kõndima ega aastane kirjutama. Algklassi omad unustavadki iseennast ka maha. Meenutamise, seostamise ja ettemõtlemise võime areneb koos lapsega. kahjuks ei tea seda õpetajadki. Mu lapse lasteaia kasvataja kirjutas mulle kunagi n-ö "märkuse", et laps (kolmeaastane!) ei pane õuest tulles kummikuid korralikult ära, kuigi "enne õueminekut sai seda meelde tuletatud".

Ja lähed ja korjadki öösel kastanimune, tood kadunud koolikotti ära, ostad uusi vihikuid ärakadunute asemel... ja kunagi õhkad seda vahvat aega taga. see kuulub arengu juurde. Kas röökiv imik ja püksi kakav väikelaps on kasvatamatud? Eks ole, L, sinu lapsed, kui neid oleks, ei teeks väiksena püksi ega sodiks pudruga nägu. Sest sina õpetaksid kohe nende sündides, mis sobib ja mis mitte. Meie, lollid, näe ei õpetanud. Häbi öelda, aga minu laps tegi püksi...

olen kord pool ööd püüdnud õhupalli paberitükkidega üle kleepida.
ei tea, kas kliister oli halb või õpetaja soovitatud tehnoloogia vale, aga ei õnnestunud see mu algklassides käival pojal ega mul endalgi.
kleepisin ja püüdsin taibata, milleks peaks lapsel sellist oskust vaja minema. mingit muud käeliselt arendavat tegevust nõudvat tööd polnud õpetaja nõus vastu võtma, ütles, et peab olema üle kleebitud ja roosaks värvitud õhupall, muidu laps tunnistust ei saa.
mu lapse õpetaja ilmselt arvas, et elame prügikonteineris. küll oli järgmiseks päevaks vaja majapidamispaberi rulli südamikku, küll liitriseid sampoonipudeleid, lauajuppe ja muid põnevaid asju.
ajapikku õppisin vastavat sodi koguma, no ei ole paneelmajas elaval üksikemal kodus just alati lauajuppe, ja kui ongi, siis pole jälle saagi, et see parajaks saagida.
kohe kergem on, et poeg algklassieast väljas. treipink on õnneks koolis olemas.

Püksis on mähkmed seni kui vaja, kui poti-iga pole veel käes. Röökiv on jah kasvatamatu. Pudruga sodiks ta nägu 1 kord ja rohkem enam mitte, sest ka see on õpetatav, samuti karistatav.
Kas see aeg, mida sa kirjeldad on tõesti vahva? Minu arust ei ole seda mitte ja õnneks meil vennaga oli ka olemata. Ja mina ennetaks selliseid asju juba varakult piisava selgitus-, kasvatustööga ja kui vaja, siis karistusega. Veel parem, tehku laps ise ära see, mis õigel ajal tegemata ja edaspidi juba teab, et ei hiline tähtaegadega.

Kuule L.-kui sina nii ülipüüdlik ja korralik olid, miks sa ei läinud kuhugile edasi õppima. Nii püüdlik inimene nagu sina oleks kindlasti kuhugi kõrgkooli sisse saanud ja ilma tenud. Praeguseks oleks sul hea haridus, normaalne töökoht ja materiaalselt ka kindlasti paremas olukorras. Istud ja virised hoopis arvuti taga.

Tormisel sügisööl Mustamäe majade vahel puu otsast lehti korjanud (lootuses, et saab nii punaseid kui kollaseid), pimedas metsas käsikaudu pihlakaid otsinud, sampoonipudeleid tühjendanud, jne, jne, jne.

Kuigi olin 4-5-line, ei saanud ma ülikooli sisse vähese huvipuuduse tõttu vastava ala vastu. Läksin tehnikumi, mille ka 4-5-lisena lõpetasin. Rohkem polnud aega õppida, sest 1 haridus oli saadud ja oli vaja hakata oma panust andma pere rahakotti. Tööl käisin tegelikult juba tehnikumi ajal ja enne seda ka suviti malevas alates viiendast klassist ja lausa 2 korda suve jooksul.

Ei ole minu laps mingi unustaja ega tuulepea vaid täiesti normaalne ja tragi tüdruk. Ja unustamine on inimlik kõigi mitte ainult laste puhul, aga sina oled ilmselt üliinimene kui väidad, et sul pole elus kunagi midagi meelest läinud. Tunnen sinu tulevastele lastele tugevalt kaasa, sest ilmselt ei tohiks nad ühtegi lapselikku ja inimlikku viga teha...

Laps unustas päeviku kooli ja kuna klassikaaslastele helistada ka ei viitsinud, hakkas mälu järgi õppima. Õppis pika ja üsna keerulise ülesehitusega luuletuse kenasti pähe, pärast koolis tuli välja, et oli vaja ainult esimene salm pähe õppida.

Muide L. kuidas sa lahendaksid olukorra, kui umbes 2 aastane laps istub poe põrandal ja röögib, kuna ema ei ole nõus ostma talle ihaldatud mänguasja? Raputaksid lapse läbi? Paneksid tropi suhu?

L
Ja üleüldse, sa ei pea ju sõna võtma teemal, milles isiklikud kogemused puuduvad. Rohkem sallivust! Ema armastab oma last sellisena nagu ta on, mitte ei püüa teda treenida, et laps oma käitumisega kaaskondseid ei häiriks.
Siinkohal meenus, kuidas minu isiklik teismeline ühel päeval, kui arutasime kodus minu võimalikku paaripäevast komandeeringut, teatas, et mine kindlasti, tema tahab ka juba ükskord ellu astuda, s.t. üksi hakkama saada.

Umbes analoogiline juhtum mul oli. Tüdruk oli küll natuke vanem kui 2-ne ja ei istunud põrandal, aga lõugas üle poe, et tema tahab seda asja. Käratasin talle peale, et mis sa lõugad. Kohe jäi vait ja põrnitses mind. Mõne aja pärast tahtis uuesti lõugama hakata. Vaatasin talle vaid otsa, ja plika oli vait. Tüdruku ema riidles ka veel temaga ja lausa kiitis mind. Justnimelt peab laps olema nii kasvatatud, et teisi ei segaks. Vastasel korral istugu kodus. Miks peavad teised kannatama kellegi kasvatamata jõnglast, kes röögib, trambib, lõhub või teeb veel tont teab mida? Üks näiteks tegi käe tatiseks ja siis määris seda mööda bussiakent. Ema ei teinud märkamagi. Kui emale märkuse tegin, keelas ta kohe last ja probleemi rohkem polnud. Kust võtad, et mul pole isiklikke kogemusi? Olen lapsest saati nooremaid lapsi hoidnud ja kantseldanud, ka sõbranna omi, olin nende laste lemmik. Nüüd on nad muidugi juba suured ja mina mitu korda kolinud.

hm sa l oled vist oma noorusest nii kibestunud et ei oskagi elu rõõmsamat poolt näha. Ja lapsed hakkavad ka sul tsirkuses esinema köiel tantsijatena sest pool disipliinist ja rividrillist juba selge.

oh armas jumal hoia mind selliseks vanemaks saamast

L., selliseid inimesi, kes ise elada ei oska ja teistel elada ei lase nimetatakse psühhopaatideks. Kahju, et oled pidanud lapsest saati armastuseta elama.
Ma olen iga kord imestanud, kui keegi on kiitnud, et talle küll meeldib. Seekord keegi ei kiidagi teda?

Oleks rohkem nõudlikke vanemaid, oleks pätte, narkomaane ja röökijaid vähem.

L
Ei lasku sinuga vaidlusse, kuid jään enda juurde: head lapsed kasvavad vitsata! Armastust ja veel kord armastust (aga mitte ahviarmastust!) vajab laps.

*meenutan aga ei meenugi et isiklik laps oleks väiksena kunagi jonnimisega stseene teinud!