On ju mõistatuski:
Mis tulukesed pimedal sügisööl pargis vilguvad?
Vastus: Taskulampidega lapsevanemad otsivad kastanimune.

just nimelt- ei ole isiklikke kogemusi. Sõbrannade lapsed jms. EI OLE isiklik kogemus! Sellest saad aru alles siis, kui omad lapsed tulevad.

No ei tea kelle kogemus siis, kui mitte isiklik?

L.i lapsed jooksevad esimesel võimalusel kodust ära sellise muti juurest. Kui L. neid oma suures "kasvatamise" tuhinas maha ei löö. Ja millal tuleb L.-i meelest see iga, millal tuleb hakata potil käima? Mõni laps hakkab aastaselt, teine kolmeselt, individuaalne värk. Aga L. vist kleebib poti teatud eas lapsele tagumiku külge. Et küll hakkab potil käima siis.

Kui laps juba iseseisvalt istub, hakkan potile panema. Millal istuma hakkab, vat see on individuaalne. Mõni ei hakkagi ja on eluaeg mähkmetes.

to:L
Miks sekkud teemadesse,millest ei tea?Iga asja kohta ei pea ju söna vötma.Nii tore lugemisvara oli,kuid kui Sina sekkud,on kokkuvötteks teema löpp alati negatiivne.Lapsi Sul ei ole ning niipea töenäoliselt ei ole ka tulemas.Öpi endaga hakkama saama.
Leia aeg ajalt midagi positiivset enda ymber.Hetkel leian,et emotsionaalsemad ja örnema hingeeluga inimesed+lapsed ei tohiks Sinu lähedusse mingil juhul sattuda.Oled päriselus sama myrgine nagu siin.Ning ära tule rääkima enam,et ei ole vöimeline olukorda parandama.Olen juba mönda aega Sinu sönavötte jälginud.
Saa terveks!

L. sa ei saa koeragagi hakkama, lapsega on sada korda keerulisem. Ja vastutus on kah üüratult palju suurem. Ära võta sõna teemadel, millest sul halli aimugi pole. Kui keegi kvantfüüsikast siin teema üles paneks, seletaksid sa ka vist.

aru ma ei saa, miks te nii toreda lugemisvara lasete lihtsalt L'il ära solkida ja hakkate temaga vaidlema, lähete liimile?

Küll aga L. saab täna valu! Rahvas, kas te diskuteerite sama ägedalt ka Svejki, Rehepapi ja Kääbikuga? ;)

Mina nõudsin kooli ajal emalt järgmiseks päevaks juteriiet, mulineeniiti (kohutav defka!), soolaseeni ja põrsakese kostüümi... õnneks mul on hästi külmavereline ja leidlik ema :)

ärge, ja, solkige niiii nunnut teemat L-ga tänitamisega ära!

Just mötlesin,et enam ei hakka L.-iga diskuteerima.Oli töesti tore teema ning neid teemasid tuleb veelgi,edaspidi kavatsen ignoreerida neid kohatuid sönavötte.
Ise olen lapsele teinud kokkuvötet raamatust,mis selgub yllatuseks öhtul,oli vaja suvel läbi lugeda.Eelnevalt ise kiirkorras ylelugemist teinud.Kohustuslikku kirjandust mööda linna taga ajanud,magava lapse körval innukalt töööpetuse töid teinud.Vanadest riietest sobivaid riidetykke löikunud.
Hetkel samuti kergendatult ohates,et algklassid läbi said ja et mul poiss on.Tydrukute emad jätkavad vist kooli löpuni.

L - ise nii korralik ja jälle raiskasid kallist tööaega möla ajamise peale. Kes sind küll kasvatanud on? Vanemad andsid sulle vist liiga vähe peksa.

lapsed on nii armsad, kui nad midagi natukene unustama kipuvad:) ja see paneb proovile lapsevanema leidlikkuse:)
minu tütar on ise hommikul koolitee pealt putkast liimipulka ostnud:) kuna unustas õigel hetkel, et liim otsa saanud.
ja lehti ning kastanimune saab igal sügisel pimedas korjatud:) kuna minu lapsel koolis kunsti- ja käsitöötunnid iga päev, siis üsna tavaline, et nad eelmisel päeval saavad teada, mida vaja. ja pole ei lapse ega lapsevanema süü, kui asja otsing viimasele hetkele jääb. mis on kokkuvõttes väga tervendav! lapsele ju tegelikult meeldib, kui lapsevanem ka tema asjadest rohkem osa saab!
väga tuttav ja mõnus on lugeda ülalpool kirjutanud lapsevanemaid:)
jagagem kogemusi! ikke endi omi, mitte võõraid:)

ah, mis kole süü? kui ma viisisin, siis mulle väga meeldis laste koolitöös osaleda, kuidagi nagu tuli selline fiiling peale, nagu ise oleks veel koolis. Tegin täitsa hasartselt näiteks vene keele kirjandeid, tahtsin ka joonistamistöid teha, aga neid tahtsid lapsed ise teha ja ei viinud minu teoseid kooli. Eesti keele töövihikusse igasuguseid sünonüüme otsisime koos, aga minu pakutud naljakaid variante ei julgenud lapsed kirja panna. Siis täitsin vahel nalja pärast poisi päevikut, ponnistasin tema varesejalgu järgi teha, et õpetaja aru ei saaks. Fun ju!

Kõigepealt pahad asjad:
L.on tigedik ja tore ,et talle boikott kuulutati.Ärgem raisakem oma aega mõttetute inimeste peale.

Nüüd lõbusamat:
Oi kui hästi ma ennast ära tundsin-hetkel käsil 3 klass aga paanikaosakond töötab ikka sama tempoga:
öösel kell kaksteist olen sõitnud läbi bensukaid ja otsinud sinist ja roosat värvi topsis jogurteid;puulehti korjasin just üleeile öösel( tegelikult on neid vaja alles järgmiseks nädalaks-läks päevikus nädal segi); tuttavaid olen 7.45 rivistanud kooli juurde oranzi ja kollase mulineega;kahekesi issiga limpsinud ( ja sooja vee all kraanist alla lasknud) pulgajäätisi et saada hommikuks 22 puust jäätisepulka,teinud internetist venekeelse raamatu sünkroontõlget kuna homseks oli vaja raamat jutustada jne.
Igavesti lõbusad lood!

Tore, et kõigil EMADEL on jutustada midagi toredat ja et kõigesse sellesse nii positiivselt suhtutakse - laste unustamine on täiesti loomulik. Minul kasvab peres kaks tüdrukut ning samad probleemid ei ole ka mulle tundmatud. Minu pidevaks päästjaks on mu töökoht - lasteaias läheb lastel samuti igasuguseid jääkmaterjale vaja, kuid põhikoormus nende kogumisel langeb kasvataja kaela. Eks emad-isad ja vanaemad-vanaisad ole ka ÜLIHEAD abimehed, kuid kasvataja elu loomulikuks osaks on "kartulikott toanurgas", kuhu igasugu erinevaid asju korjatakse. Nii ma siis sagedasti saangi sellised olukorrad lahendatud. Loodusliku materjaliga on loomulikult tunduvalt keerulisem, eriti nendel päevadel, kui pealelõunane vahetus juhtub olema (see ju lõppeb kell 7).
Nii et soovitus - muretsege endale lasteaiaõpetajast tuttav ja sageli saate kergema vaevaga läbi. Ja ikka kõikidele EMADELE tugevat närvi ja lalati head tuju - teie lapsed vajavad just nimelt armastust ja kannatlikku meelt ning nad on parimad ja armsaimad, ükskõik, mida teised arvavad!

Maailm on täis erinevaid inimesi: on Li-suguseid korralikke ja tuisupäid. Li lastest natuke kahju - päevik laua peal lahti ja kõik vaatavad. Kuidas lastel küll privaatsuse ja vastutustundega on. Ise olen õpetaja ja koolist tavaliselt väsinud, et oma laste õppimisest pole eriti kunagi midagi teadnud. Eks ikka tuleb öösel punast riiet otsida või värvilist paberit triikida.

Kuule sa L oled ju päris jube inimene! karistad kui pudruga määrib ja püksi teeb kui mähkmeeast välja, parem oleks kui Sa endale lapsi ei muretseks!

Minu lapsele oli eelmisel aastal (II klass) vaja sokiotsa (ja loomulikult kohe järgmiseks päevaks!) - aga mul kah kodus pole vanade asjade ladu - katkised sokid viskan lihtsalt ära. Otsisin siis välja kõige väsinuma soki ja andsin lapsele kaasa - väga tore sokikoer tuli välja - oli teina tükk aega mõlamel lapsel mängus!

Soovitus teile- jätke lugedes L kommnetaarid vahele ja temaga vaileda pole mõtet- saab vaid tuult tiibadesse.

Mulle meeldis kõige rohkem see pluusi ostmise lugu, et varrukat saada.
Eks muidugi on ka meie peres juhtunud, et viimasel hetkel teada antakse, mida vaja (kõge tihemini on vajaminevaks asjaks sularaha, mida mul tavaliselt on rahakotis minimaalselt). Kuna aga lapsed tahavad alati neid asju, mida meil juhtub olema, kooli rohkem kaasa võtta, et jagada seda sõpradega, siis teinekord, kui meil midagi ei ole, on jälle sõbrad neid välja aidanud.
Endal kõige ekstreemsem, mis meelde tuleb- sõidan sügisõhtul nii kella kaheksa paiku linnast välja metsa, et koguda sammalt. Õnneks sattusin esimeselt teelt ära keerates kohe hea sambla koha peale ja sain veel enne sambla kätte, kui päris pimedaks läks.
Teine lugu: avastan, et teises klassis käiva tüdruku toas põleb veel pool tundi pärast uneaja algust tuli. Tema loeb Nublu esimest peatükki, kuna oli vaja suvalisest raamatust üks osa jutustada. Kuna neil varem raamatust vaja jutustada ei olnud, siis püüdis ta loetut enam-vähem pähe õppida. Rahustasin ta maha ja kümne minutiga saime paraja jutustamislookese kokku. Aga ta oli ikka nii mures alguses, kohe kahju oli.
Nii, et mõistmist ja külma närvi. Ja vaadake mõnikord lapse päevikusse - seejuures mitte järgmist päeva vaid paar päva ette- neil seal tihti asjad ka kirjas, kuigi vahel öeldakse tõesti viimasel minutil

kuna olen alles esimeses klassis, siis kõik alles uus ja harjumatu. Algatuseks kleepisin öö otsa töövihikutele isekleepuvat kilet (et ikka vihiku ilusad kaanepildid näha jääksid). Vahtralehti aga raamatu vahele panna ei tohiks, rikub raamatu ära. Et asjad meeles seisaksid, on seinte, uste peal sedelid: pane uks lukku! õpi homseks! Karistamine unustamise korral ei aita midagi, pidev kordamine ehk kinnistab mõne kohustuse.

Ma ei teadnudki et ka teised emmed käivad öösiti kastanimune korjamas nagu minagi:))))

Nii toredad lood:)


oli juhus, kui koju tulles kuulsin vanaema toast kõvahäälset tüli, läksin vaatama- vanaema ja teise klassi poiss vaidlesid, kes ikka hakkab suurt pilti joonistama, vanemal pintsel käes ja õigust justkui rohkem :) ja muid käsitöid teeb ta kah väga hea meelega...

Küsimus neile, kes on öösel vahtralehti, kastanimune, käbisid korjanud. Kas teie laps on unustanud sellest õigel ajal rääkida või antigi talle koolis viimasel minutil teada? Minule jääb vahel mulje, et õpetajate arvates lapsevanemad ei käigi tööl ja neil on kodus kõikvõimaliku kraami varud. Tagantjärele on kõik see muidugi naljakas, aga kui pead ikka külma ja vihmase ilmaga pimedas käbisid otsima, siis võtab ikka natike kiruma ka.

Kui poiss käis esimeses klassis, siis üks kord pool 10 õhtul tuli meelde, et oli vaja "Meil aia äärne tänavas" pähe õppida. Hakkasime siis õppima, aga poiss juba väsinud, mitte midagi ei jää meelde. Proovisime ikka veel, aina hullemaks läheb, no nuta või naera. Noh ajaski vahepeal nutma ja naerma. Kui mulle pisarad silma tulid, poisile tulid ka, kui jälle valesti läks, siis tuli naer peale, naersime mõlemad nii et ei saanud pidama. Aga luuletusest sai ikkagi ainult esimene salm pähe. Jätsin lapse rahule.

Väga tuttavad olukorrad!
Meie peres on issil kandev roll supermänina,kes oma tegemiste kõrvalt peab aeg-ajalt tormama kooli,et lapsele mahajäänud julla või raha võimisiganes viia.
Meid küll hoiatati vanema tütre esimesel koolipäeval,et kallid vanemad,hakake s...a koguma!Kogusimegi!Isegi piimapakke sai ära pestud ja säilitatud.Ainult et miskipärast oskas õpetaja nõuda niivõrd fantaasiaküllaseid asju,et alati polnudki s...laost kasu.Alles hiljuti sai hunnik margariinitopse-jäätisepulki ära visatud!
Ja,muide,väga tihti olen just mina see,kes palub,et laps aitaks tal üht-teist meeles pidada.Just palusin,et mulle jäetaks köögilauale meeldetuletus söögiraha kohta.Nii et pole mingi ime,et väiksemad kodanikud sellised unupead on!Kui esimene shokk möödas,on alati palju nalja saanud.

Kuigi endal pole veel lapsi, segaksin ikkagi ennast teemasse. Alates 15 eluaastast olen andnud lastele eratunde (järeleaitamine ja keeleõpe, ka lihtsalt kontrollinud). Täiesti tavaline on see, et suveks antud raamatute lugemine toimub viimasel õhtul, vajaliku käsitöömaterjali (riide, vanade sokkide, pluusikäiste jm. taolise pudi) otsimine hilisõhtuti kas kodust, tuttavatelt, ñaabritelt. Shampoonipudeli tühjendamine plastkaussi, WC paberi rulli lahtikerimine jm. taoline on lihtsalt "work hazard" :) 4. klassi õpilastel pole päeviku täitmine enam kontrollitav ja nii ongi valesid luuletusi, jutustusi õpitud, kirjandit (teema: Euroopa Liit!!!) valmis kirjutatud jne. Piltide joonistamine/ kleepimine poole öö pealt lõpetatud...
L. soovitaksin tegelikult tutvuda kasvõi Spocki Meie laps taolise raamatuga, et saada aimu lapse arengust (vähemalt annab see raamat põhilise aimduse). Tegelikult on ka õppekavad tihedamaks muutunud ja pole võrreldavad ka 15-20 aasta tagustega!

Ka mina olen pidanud öösel lehti korjama ja piima tuli kord osta õhtul 5 liitrit, sest oli hommikuks vaja 5 liitrist piimakotti! Tundus küll üle mõistuse asi olevat, aga järgmisel päeval tänasin, et seda ikkagi tegin. Kellel ei olnud kaasas- 2 päevikusse ja parandada ei lubatud... Öeldes, et õpetaja käsku tuleb täita. Ja tavaliselt ongi just 1-4 klassis see viga, et päevikut täidetakse ühe päeva kaupa. Täna kirjutan ainult homsed õppimised ja nii need asjad viimasel minutil teada saadaksegi.Siin on siiski ka õpetajate süüd, kes arvavad, et lapsevanemad on mingisugused hiromandid ja kõikvõimsad.

Meil tahtis õpetaja eelmisel aastal (3. klass) järjestikku iga nädal ühekordselt kasutatavat taldrikut, lusikat, nuga, topsi jne. No meie kodus ei kasuta neid. Klassikoosolekul tuli välja, et nüüd on mitmetel kodus avatud ühekordsete nõude pakid, kust võetud ainult üks eksemplar. Selle asemel oleks minu arust võinud neid osta klassirahast õpetaja. Ja küsiti neid nõusid ka nii, et esmasp. oli kunstiõpetus, kus õpetaja ütles, et homseks tööõpetuseks kaasa võtta näiteks papist taldrik.
Ja tikkimisriiet kästi osta, aga kui suur tükk, ei öeldud. Ostsin siis vist meetri, et ilmselt läheb veel vaja, aga teised vanemad nii lollid polnud ja ei ostnud üldse, ainult paaril lapsel oli see olemas. Tubli õpetaja jagas siis minu lapse riide klassi vahel ära. Kui veel seda riiet küsitakse, kirrjutan õpetajale kirja, et võtku palun minu lapsele tükike kellegi teise riidest, meil on norm täidetud. See õpetaja on lihtsalt kõigile väga vastumeelne, aga hoolimata direktori igakevadistest lubadustest, et sügisest ta enam ei õpeta, on ta ikka iga september olemas. Õnneks pole klassijuhataja.
Hea, et jäätisepulki pole nõutud, me kõik topsijäätise fännid:)))

tegelt peaks kool iga õppeaasta eel saatma vanematele täieliku nimekirja kõigist vajalikest õppevahenditest, sh jäätisepulgad, kastanimunad, sammal jms :)