Soovitus teile- jätke lugedes L kommnetaarid vahele ja temaga vaileda pole mõtet- saab vaid tuult tiibadesse.
Mulle meeldis kõige rohkem see pluusi ostmise lugu, et varrukat saada.
Eks muidugi on ka meie peres juhtunud, et viimasel hetkel teada antakse, mida vaja (kõge tihemini on vajaminevaks asjaks sularaha, mida mul tavaliselt on rahakotis minimaalselt). Kuna aga lapsed tahavad alati neid asju, mida meil juhtub olema, kooli rohkem kaasa võtta, et jagada seda sõpradega, siis teinekord, kui meil midagi ei ole, on jälle sõbrad neid välja aidanud.
Endal kõige ekstreemsem, mis meelde tuleb- sõidan sügisõhtul nii kella kaheksa paiku linnast välja metsa, et koguda sammalt. Õnneks sattusin esimeselt teelt ära keerates kohe hea sambla koha peale ja sain veel enne sambla kätte, kui päris pimedaks läks.
Teine lugu: avastan, et teises klassis käiva tüdruku toas põleb veel pool tundi pärast uneaja algust tuli. Tema loeb Nublu esimest peatükki, kuna oli vaja suvalisest raamatust üks osa jutustada. Kuna neil varem raamatust vaja jutustada ei olnud, siis püüdis ta loetut enam-vähem pähe õppida. Rahustasin ta maha ja kümne minutiga saime paraja jutustamislookese kokku. Aga ta oli ikka nii mures alguses, kohe kahju oli.
Nii, et mõistmist ja külma närvi. Ja vaadake mõnikord lapse päevikusse - seejuures mitte järgmist päeva vaid paar päva ette- neil seal tihti asjad ka kirjas, kuigi vahel öeldakse tõesti viimasel minutil