Enamasti on muidugi lapsed need,kes unustavad , aga on küllalt ka selliseid pedagooge, kes leiavad,et nende õpetatav aine on see kõige -kõige ja minumeelest lausa sadistliku naudinguga nõuavadki kõikvõimalikke ja võimatuid asju viimasel minutil. Algklasside lapsel tavaliselt pole niipalju julgust ka, et ütleks õpetajale,et pole seda asja nii ruttu kuskilt võtta ja kogu lugu. Minu laps ei lubanud ka päevikusse õpetaja jaoks kirjutada, öeldes, et õpetaja hakkab nagunii pahandama. Hea et on kohusetunne,aga hirm on küll üleliigne. Õpetaja on ikka neile nii suur autoriteet, et ega iial ei eksi küll. Hiljuti lapsega vaidlesime, töövihikus oli vaja teha ristike õigete väidete taha, ja lause-sõiduteed ületan ainult selleks ettenähtud kohas- oli minu lapsel märkimata. Kui seletasin et peaks ikka märkima, siis öeldi et aga õpetaja seda ei öelnud ja järgmine päev kui küsisin , siis vastas et teistel lastel enamustel kah märkimata ja õpetaja enam sellel teemal ei rääkinud. Mis siis lapsed peavadki aru saama sellest, et üle tee tohib minna, kust juhtub, sest õpetaja unustas seda mainida:!