Sõbranna laps teatas pühapäeva õhtul, et hommikul pihlakaid vaja. Emal ei tulnud esimese ähmiga meelde ka, kas või kus meie alevikus pihlakad kasvavad. Helistas siis vanaemale ja saatis selle taskulambiga metsa (õnneks mets kodu lähedal ja pihlakas teada koha peal). Pärast selgus, et pihlakaid alles neljapäevaks vaja ja paar päeva hiljem tittedega jalutades avastasime üllatusega, et meie majast 30 m kaugusel algab pihlakarivi (aknast paistsid ainult vahtrad, aga iga järgmise majaomaniku maja ees järgmist sorti puud, ühel siis pihlakad ka).
Ise olen vetsupaberit kerinud lapse jaoks ja otsinud üksildast sokki (ohverdanud siis lõpuks päris terve ja kabeda soki, millel paarilinegi olemas, suurpuhastusest oli vaid nädal möödas). Tema õpetaja õnneks korjas ise koos teiste õpetajatega paberirulle ja jogurtitopse ja mahlapakke varuks ja papptaldrikud ostis vanemate säästmiseks ühekorraga (kogus tiba raha muude sääraste ostude jaoks). Ja enamasti ei olnudki nõuet, et igaühel just mahlapakk peaks olema, pigem luges sõnad peale, et tooge mahlapakk või jogurtitops või paberirull või tühi karb või muud sellist). Ja see oli nende algkoolilambukeste endi arusaam, mis emasid öösel 3 liitrit mahla pluss kaht liitrit jogurtit jooma sundis.
Oma lapsepõlvest meenub hommik, kus naabritüdruku juurest läbi minnes nägin, et suured õed on pahurad, noorem õde nutab tegemata ununenud tikkimistöö pärast, pereema riidleb, et tüdruk varem ei rääkinud ja ... isa tikib kiiruga:)