Esimese klassi laps ei taha minna enam kehalise kasvatuse tundi. Muidu aktiivne laps, ainult teised jooksevad temast kiiremini. Lapsel mure kuni pisarateni. Kelle viga? Ilmselt tuleks 6petajaga r22kida?

Räägi ikka lapsega, rahusta maha, et tema teeb jälle mõnda teist asja teistest paremini. õpetaja peaks käskima teistel siis aeglasemalt joosta või?

Räägi kindlasti õpetajaga. Koos leiate sellele kõige paremini lahenduse. See, et ta teistest aeglasemalt jookseb on tema jaoks tõesti lausa katastroof. Tean seda omast käest. Meil aitas õpetajaga rääkimine ja õpetaja pani minu tüdruku peale seda jooksma ainult nende lastega, kes jooksid enam-vähem sama aeglaselt. Mure kadus päris ruttu.

Kindlasti on sinu laps parem milleski muus aines või alal.Sellele rõhugi.Kõik ei saa ju kõiges parimad olla.Minu laps on düsgraafik, aga selle eest on kehalises üks parimaid.Mina ise olin ka kehalises alati viimaste seas.Peaasi, et laps tunnist ikka osa võtab ja kaasa teeb, mitmendaks ta jääb. selle järgi hinnet ei panda ju.Sina pead teda tunnustama.Õpetajal pole siin midagi teha.Mul koolis neli last käinud ja on ka sellelaadseid probleeme olnud, aga oma pingerida tekib koolis igas õppeaines, sinna pole midagi parata.Kui keegi on mates sinu lapsest parem, siis sa ei lähe ju sellepärast kooli.

Mu laps pole ka nii aktiivne kehalises kui teised. Probleemi olen püüdnud ennetada rääkimisega, et tähtis on tunnist osavõtt, mitte see, mitmendaks jääb.
Sry, teised vanemad, aga olen ka seda rääkinud, et kui ta tippsportlaseks saada ei taha, siis võib vabalt viimane olla. Tippsport on minu meelest inimest (inimsust) tappev ala, mõttetu pealegi, sest kasu saavad vaid meelelahutuse manegerid (raha) ja pealtvaatajad (tsirkus), sportlane on kui vahend, kes oma tervise lõppkokkuvõttes ära rikub.
Tervisespordis pole oluline kiirus, kaugus, kõrgus, vaid just osavõtt ja tervis. Sedasi.

olen nõus eelkõnelejatega, kes soovitasid lapsele ilusti selgitada, et see pole kaugeltki veel maailmalõpp. kui on vähegi mõistlik õpetaja, siis võiks muidugi ka proovida sedakaudu läheneda.
minu plika on ka esimesest klassist saadik(nüüd neljas klass)jooksmises alati viimane olnud ja alul oli ikka väga õnnetu. oon talle üritanud selgitada, et jooksmine pole üldsegi nii oluline ja kõik ei saagi ühtmoodi kiiresti joosta. see-eest mängib ta palli hästi! ja on alati meeskonda valitud! ja kolmandat aastat käib ta rühmvõimlemise trennis, kus ta on hüpitsa, palli, rõnga jms kasutamisel päris osav! kolmandas klassis kuulsin esimest korda, kui spordipäevalt koju tuli ja ütles, et ma ei olnudki seekord viimane, olin eelviimane!!! hehh, juba see on tema jaoks oluline:) missest, et teab, et jooksmine pole see, mis elus määrab:)
mina pole õpetaja jutule veel läinud, kuna kehaline on senini vaatamata kehvaldele jooksutulemustele koguaeg 5 olnud:)
katsu lapsele selgitada, nii nagu eelpool kirbijad soovitanud, mis on oluline, mis mitte:) ja kui ongi viimane, siis lapsevanem ikka kiidab, kui tubli ta on, et üldse maa ära jõudis joosta!!!

Sportmängud on ju VÕISTLUS, alati keegi võidab ja keegi kaotab ja need pingeread on erinevalt ainetundidest märksa selgemini eristatavad. Ja loomulikult on lapse jaoks viimaseks jäämine maailmalõpp. Kehalised võimed on õnneks sellised, mida peaaegu ALATI saab trenniga arendada, nii et kui lapsele on väga oluline jooksus mitte viimaseks jääda, siis võib ta trenni tegema hakata. Ma kujutan ette, et õpetaja hüppab rõõmust lakke, kui laps läheb tema käest tehnikat ja harjutusi küsima, et tublimaks saada. Teine võimalus on muidugi lapsel oma tasemega rahule jääda ja väärtustada teisi asju, nt matemaatikas parem olemist. Nagu keegi ütles eespool, mida õpetajagi teha saab, kas panna kõik teised aeglasemalt jooksma, et üks ennast paremini tunneks?

Kui ta muidu aktiivne on ,nagu ema ütles, siis võik lapse ju trenni kuhugi panna.Kui ta tahab paremaks saada, siis peab treenima ja harjutama hakkama.

Aga miks peab üldse võrdlema: parem-halvem? Miks peab võistlema: kaotama-võitma?
"kui laps läheb tema käest tehnikat ja harjutusi küsima, et tublimaks saada." Ma küsin: misjaoks? On seda VAJA? Tublimaks saada? Vat kõik see eelnev on see, mida nimetasin "inimsust tapvaks", spordis on see eriti näha, aga on ka muudes valdkondades, ja mitte vähe :(

Inimesel on vaja olla inimene, see, kes ta on, unikaalne, võrreldamatu, pole olemas kaotajaid ja võitjaid, sest igal asjal on mõlemad küljed, hea ja halb, olemas. Tähtis on osavõtt, elamine, kogemine, õpitu mõistmine, arenemine, oma tervise hoidmine mõõduka füüsilise koormusega.

Kui lapsel ei ole mingit kehalist puuet, võiks jooksmist harjutada, üldse kuhugi ternni panna. Kui laps matemaatika tunnis ei saa ühegi ülesandega hakkama, lohutate ka samamoodi: unikaalne, võrreldamatu, see pole maailmalõpp, kui oled kummipea? Ei, siis kukute küll koos lapsega tuupima või võtate hädaga kasvõi koduõpetaja?

Tuupima?! Kindlasti ei hakka! :) Loogiliselt seletan ära, puust ette ja punaseks kui vaja. Ses mõttes olen absoluutselt seda meelt, et mitte matemaatika (no näide oli selline) pole keeruline vaid õpetaja seletab keeruliselt. Kehaline kasvatus... jaaa, vat seal pole arusaamisest suurt tolku. Pikkust pikemaks/lühemaks ei venita, kaalu suuremaks/väiksemaks ei treeni ;)
*muide, matemaatikaõpetaja oli meil super, ta tegi hämmastava kergusega selgeks kõik ka "kummipeadele", loogika oli taga. Samas, paraleelklassis oli lõpueksamil tohutult läbikukkujaid. Kuidas üks õpetaja suudab sama programmi läbi võtta, selgeks teha ja veel ülegi korrata, teine ei suuda täpselt sama materjali ühte kordagi läbi töötada, selgeks tegemisest rääkimata? Aga selge on see, et matemaatikat ja kehalist kasvatust ei saa võrreldagi, ühel on mõistus, teisel jõud taga ;) ("Jõud on taga, ütles karu, kui suvel suusatas" :)))

Ühest küljest muidugi, et miks üldse peab võrdlema ja võistlema, kõik omal moel head.
Paraku on selles meie reaalses maailmas siiski võit ja kaotus olemas. Igaühel seisab elus ees palju olukordi, kus teda võrreldakse kellegi teisega ja kus ta kas võidab või kaotab. Tööintervjuud, abikaasa valimine, ülikooli pääsemine.
Seepärast tuleb õppida nii võitma kui kaotama. Võitmise oskus on tähtis, kaotamise oskus on tähtis. Igaüks on mingis asjas parim ja kui ka halvim välja tuleb, siis on igaüks ka mingis asjas halvim. Nii esimene kui viimane olemine on kogemused, mida ja millest tuleb õppida.

Spordi suurim väärtus minu arust selles seisnebki, et ta õpetab võitma ja kaotama. Kes sporti teeb, kogeb mõlemat ja saab aja jooksul aru, et võitmisest ülbeks muutumine ja kaotusest masendusse sattumine on mõlemad halvad asjad.

Reaalses maailmas pole puhast võitu ega puhast kaotust, need käivad käsikäes: ühtpidi võit on teistpidi kaotus ja vastupidi. Hea ja halb kokku ongi tervik.
Sellest arusaamiseks pole vaja sportlane olla :)

laps on aktiivne, st käib tantsimas, aga muus osas huvialad vamimsemat laadi - pillimäng, kunst. Et kergejõustikutrenni panna, selleks tuleks yhest neist varasematest loobuda, sest aeg ei ole nii plastiline kui tahaks. Samas ma ise ei pea tyhja treenimist, ainult selleks et treenida, ka mõttekaks. Kui valida kas arendada pilku, milega ta vaatab maailma, või kiirust, millega ta jookeb teistest kiiremini, siis praegu on ta valinud pilgu. Kahju oleks lihtsalt kui yldiste väärtushinnangute tõttu see muutub..praegu tundub kyll, et kui tahta joosta kiiremini, tuleb vähem pilli mängida :(

Eh teid küll. Jutt käisiki ju selles, et tuleb valida, mida laps rohkem tahab. Kas lepib sellega, et jookseb kehvasti ja arendab endas kaunite kunstide meelt või hakkab trennis käima, kui on eesmärk kiiremini jooksma hakata.

See "võistlemine-on-halb"-retoorika kõlab nagu Waldorf-pedagoogika, ninnu-nännu kuni suureks saamiseni välja ja kui karm olelusvõitlus peale hakkab, siis on raske. Nõuka-aegses deviisis "raske õppustel, kerge lahingus" on siiski mingi tõetera sees. Ja elus ON olemas puhtaid kaotusi ja puhtaid võte, sest tagajärjed võivad tulla alles aastate pärast ning nende seostamine algpõhjusega on raske. Kui ikka nahk nii puhtalt üle kõrvade tõmmatakse, et i-d ega a-d ei oska ütelda, siis ei hakka vähemalt nutma, kui oled kogenud, kuidas kaotuskibedus maitseb. Ega võistlemine ei välista unikaalse indiviidi olemasolu, koos kõikide tugevate JA nõrkade külgedega.

poll, su laps on terve ellusuhtumisega ja sina ka. Loomulikult on oluline "pilk, millega maailma vaadata", mitte võimete piiril kiire jooksmine (no kellele seda vaja on?!).
Ära kuula neid nõuandeid laps trenni panna. Parem las mängib pilli ja huvitub kunstist. Et ta ennast viimase jooksjana halvasti ei tunneks, siis tee talle selgeks, et ei peagi esimene olema.
*siinkohal meenus ütlus: tippsportlased olid trennis, kui jumal mõistust jaotas. Paraku on elu näidanud, et see võibki paika pidada ;)*

Pirts, iga halb on millekski hea, iga hea on millekski halb. Kui nahk üle kõrvade tõmmati, on selleks põhjus, see pole puhas kaotus, teisalt on see võit: hea õppetund (iseasi, kes seda mõistab ja tekkinud võimalust õppimiseks kasutab).
On loodusseadus: põhjus->tagajärg->omakorda põhjus->jälle tagajärg. Point seisnebki nende seostamises, olgu see kerge või raske.
Eks iga inimene mõistab elu erinevalt. Minu isiklik kogemus näitab, et kuni tolle loodusseaduse mõistmiseni oli palju raskem elust aru saada, oli kaotuskibedust, oli liigset ja ennatlikku eufooriat.
*vabandan oma liigse jutukuse pärast*

Ja seni, kuni sa sellest loodusseadusest aru pole saanud, õpidki kaotama ja võitma spordi jm võistluste abil :) Selle loodusseaduse äratundmine ja mõistmine eeldab mitte ainult suurt lapsevanemlikku selgitustööd, vaid teatavat elukogemust.

Kummaline on, et tippsportlased arvatakse automaatselt lollide inimeste hulka. Tippsport on praegu nii keeruline ala keemiliselt, juriidiliselt ja poliitiliselt, et selleks peab ka omama teatavaid ellujäämisoskusi, et seal hakkama saada. Iseasi, kas neidsamu oskusi nö tavaelus rakendada suudetakse. Iga inimene, kes ainult ühe asjaga eluaeg on tegelenud, on tavamõistes loll, sest tal puuduvad teadmised. Huvitav, et just sportlased arvatakse selles suhtes esirinnas olevateks ...

:) Rumal õpib oma vigadest, arukas teiste omadest :)
Oleks minu vanemad omal ajal mulle lapsevanemlikku selgitustööd teinud...
Tippsportlase viga see, et tähtsustab oma ala üle (aga muudmoodi ei saaks ta tippsportlane ollagi), seetõttu muudes valdkondades üsna tume. Poliitilisi, keemilisi ja juriidilisi küsimusi lahendavad treenerid või mänedžerid. Tippsport on meelelahutus.

Laps reeglina ei õpi endagi vigadest, mis veel teiste omadest rääkida. Jutt oli teise klassi lapsest, mäletad :)

Tippsport on loomulikult vaatajatele meelelahutus. Mina naudin selle vaatamist (teatud kindlate eranditega) kui misiganes teist meelelahutust, mille jälgimisel ei pea ajusid kasutama. Sportlase jaoks on see aga töö ja kui ta oma tööd tasemel ei tee, siis ei tule sponsorrahasid (ehk palka). Seega on loogiline, et ta muudkui harjutab, treenib, harjutab ... muide, ainult jõu- ja mahvitreeningud on pikka aega kestvad, seal võid sa ennast suruda üle valupiiri. Kui treenid tehnikat, siis pole mingit kasu väsinuna treenimisest, see võib pigem kahjulikult mõjuda. Järelikult jääb isegi soprtlasel aega enesearendamiseks :)) Kuigi, kui vaadata selliseid Indrek Sei taolisi rullnokki, siis tekivad mõningad kahtlused. Sportlaste lollus paistab võibolla seetõttu rohkem välja, et nad on avalikkuse tähelepanu all ja see tähendab ka intervjuusid jms, samuti "kõik-sportlased-on-lollid"-mõtlemisega ajakirjanikega. Tagajärg on vältimatu :)))

P.S. Sportlased on küll sõltuvad oma nõuandjatest, kuid pole nendega siiami kaksikutena ühendatud. Kui enda eest ise ei hoolitse, ei aita ka heade nõuandjate palkamine, seega ei saa sportlane päris kõrvale nende probleemide lahendamisest jääda.

PS. Esimese klassi.
Sõltub ka vanemate suhtumisest. Kui vanemad ise ei pea jooksmises viimaseks jäämist oluliseks ja oskavad lapsele selgitada miks, küll laps aru saab, ega ta loll ei ole :) Aga kui kõikjal, kodus ka, tähtsustatakse liialt esimene/parim/tubli olemist ja ei pöörata tähelepanu lapse individuaalsetele võimetele, siis on teine lugu :(
Laps õpib eeskujudest, see lihtsalt sööbib temasse, millise suhtumisega keskkonnas kasvab. Hiljem on muidugi tal ise võimalik vastavalt oma suhtumist muuta.
Ehh, läksin ehk põlema seetõttu, et enda esimeses klassis käiv tütar on pikem ja standardist paksem. Samuti huvitub kunstist ja nikerdab hea meelega. Käib tantsimas 2 korda nädalas. Praegu veel keka tunniga probleeme ei ole, aga eks ma oma eeskuju olen jõudnud anda :)

Selles nö päriselus ei süvene enamasti keegi inimese individuaalsete eriärasuste rägastikku. Kui sa pole parim või vähemalt hea, siis vesi peale. Suureks saades võib laps šoki saada, kui saab aru, et hindamine toimub teistsugustel ja mitte-objektiivsetel alustel.

Mitte, et ma põhimõtteliselt Sinuga nõus ei ole, tegelikult TULEKS lähtuda indiviidist, aga elu tundub teistsugune olema.

Pirts, ühiskonna arvamus on üksisisikute arvamuste summa.
Seda saab pisutki muuta enda arvamuse muutmisega.
Ega ma ei propageerinud matem., füüsika, ajaloo jt. ainete mittehindamist, vaid kehalise kasvatuse. Mõneti ehk aitaks kehalisest saadud kogemus karjääriredelil turnida? :)))
Selleks et olla tasemel, tuleb arendada lapses neid suundi, milles andekas on. Ja selles pole hetkegi kahelnud.
Tead, aga sihukest "vesi peale" asja pole ise kunagi kogenud, tutvusringkonnastki tuleb vaid üks juhtum meelde, aga see juhtivtöötaja kohe mitte ei taht teatavasse erakonda astuda, mistõttu töö kõrgemalt poolt väga raskeks tehti... aga see on teine teema :)

Treeningu eesmärk ei pea olema tippsport! Piisav eesmärk on ka norm. füüsiline areng , kehe tunnetamise parandamine, vastupidavuse suurendamine (südame tervis), vaimse pinge kompenseerimine stressi ennetamiseks vms.

Kiirus jooksmisel on pigem keha tunnetamise küsimus - raskuskese tuleb kõrgemale tõsta, on keerge joosta.

Tundub, et emme võiks tiba lugeda näit. "See tundlik keha",
"Lasse Vireen".

Minu laps oli ka kunagi mures, et teised jooksevad kiiremini.
Mõni minut seletamist ja samm oli kohe teine.

Mis tippspordist ja selle kahjulikkusest te räägite!!?? Jutt on esimese klassi lapsest. Lapse- ja noorukieas on spordiharrastus (justnimelt laste võistlussporti pean silmas) kahtlemata hea kogemus igale osalejale. Ja seda (mõned alad välja arvates) ei ole mingit põhjust ega alust võrrelda tippspordiga.

...
"...aga olen ka seda rääkinud, et kui ta tippsportlaseks saada ei taha, siis võib vabalt viimane olla. Tippsport on minu meelest inimest (inimsust) tappev ala, mõttetu pealegi..."

Vat sihuke lause oli.

suva: selles kommentaariga on veel üks oluline asjaolu. Mina olin nimelt samasugune viimane. Täiskasvanu mõistusega hakkab mulle vaikselt kohale jõudma, et viimane ei olnud ma kaugeltki mitte ainult sellepärast, et ma olin nõrgem. Võibolla ei olnudki nõrgem. Ma lihtsalt ei osanud.
Krt, aga oleks ükski kehalise kasvatuse õpetaja mulle minu kooliaja jooksul öelnud, KUIDAS peab jooksma, kuidas keha hoidma. Keegi kunagi midagi vist hingamisest rääkis, aga see oli juba siis, kui ma olin sellega harjunud ja leppinud, et ma viimane olin. Nagunii olin ja mis siis?

nüüd siis ka teemast:Ära teemaalgataja ehmata, I klassi lastel on pidevalt mured, mis nende jaoks ületamatud. Minu poiss ka esimeses. Ta lihtsalt harjub kooliga. Meie koolis joostakse keh. kasvatuses pikkuse järjekorras. Käisin koosolekul ja 1 lapsevanem palus, et kas tema poeg(klassi kõige pikem)ei võiks kuskil keskel joosta. Poiss ei tahtvat kõige esimene olla. Kohe mure oli. Ja ise õpetajale öelda ei julgenud. Õpetaja ütles, et probleemi pole, edaspidi jookseb siis keskel.Kindlasti räägi õpetajaga, ta aitab olukorda lahendada. See on tema töö. Küll tema juba oskab sättida;))

r22gi lapsega ja yrita ta ka kuhugi trenni sokutada.