olen nõus eelkõnelejatega, kes soovitasid lapsele ilusti selgitada, et see pole kaugeltki veel maailmalõpp. kui on vähegi mõistlik õpetaja, siis võiks muidugi ka proovida sedakaudu läheneda.
minu plika on ka esimesest klassist saadik(nüüd neljas klass)jooksmises alati viimane olnud ja alul oli ikka väga õnnetu. oon talle üritanud selgitada, et jooksmine pole üldsegi nii oluline ja kõik ei saagi ühtmoodi kiiresti joosta. see-eest mängib ta palli hästi! ja on alati meeskonda valitud! ja kolmandat aastat käib ta rühmvõimlemise trennis, kus ta on hüpitsa, palli, rõnga jms kasutamisel päris osav! kolmandas klassis kuulsin esimest korda, kui spordipäevalt koju tuli ja ütles, et ma ei olnudki seekord viimane, olin eelviimane!!! hehh, juba see on tema jaoks oluline:) missest, et teab, et jooksmine pole see, mis elus määrab:)
mina pole õpetaja jutule veel läinud, kuna kehaline on senini vaatamata kehvaldele jooksutulemustele koguaeg 5 olnud:)
katsu lapsele selgitada, nii nagu eelpool kirbijad soovitanud, mis on oluline, mis mitte:) ja kui ongi viimane, siis lapsevanem ikka kiidab, kui tubli ta on, et üldse maa ära jõudis joosta!!!