küsimus kõigile koolijütside vanematele: kas teie lastel oli enne kooliminekut hirm peale tunde üksi kojujäämise ees? minu poeg läheb järgmine aasta esimesse klassi, muidu on ta üsna tubli, saab kõigega hakkama, osakab lugeda-arvutada ka. ise ta natuke nagu tahaks juba kooli ka, aga tal on suur hirm, et peale koolitunde peab üksi kodus olema kuni ema-isa töölt tulevad. ise arvan, et praegu on õige hetk hakata teda üksi kodus olema harjutama, kuna varem pole ma seda nagu teadlikult teinud ja vajadust ka pole ka olnud. kas kellelgi on olnud kokkupuudet sellise probleemiga ja kuidas te olete selle lahendanud?
nõuannete eest suured tänud juba ette :)

alusta tõesti harjutamist juba praegu. ma küll ei tea, et minu lapsel hirme oleks olnud(nüüd 2 kl.), küll aga minul. hakkasime teda igaks juhuks varakult harjutama - nii mõne tunni kaupa. saime ilusti hakkama.

Aga uuri juba praegu kas koolis kuhu lapse panna tahad on pikapäevarühm. Minu arvates enamikes Tallinna koolides on, ei tea kuidas mujal. Meie koolis käivad enamik lapsi pikas päevas, vist poole kuueni tegutseb see. Seal neil igasugu trennid ringid ka kus aega veeta ja kodused tööd saab ka seal ära teha. Aga minu omale just meeldib üksi kodus;) 2a tagasi ei tahtnud 10 minutikski üksi jääda. Aasta on pikk aeg.

Kui minu tüdruk esimesse klassi läks, ja ma peale tööd koju tulin ja küsisin, et mida sa siin siis tegid, siis tüdruk ütles, et magas vahepeal natuke. mulle tundub, et eks ta veidi kartis ka üksi kodus olla, et magama läks, sest muidu küll päeval enam ei maganud. Aga hiljem lihtsalt harjus üksi olemisega.

minu poeg läks sügisel esimesse klassi ja ega tal ükiolemise hirmu küll ei ole. nüüd läheb ja tuleb ise koolist, varem ju viidi ja toodi lasteaeda.tegelikult tunneb ja saab aru, et tal on nüüd teised kohustused ja on uhke selle üle.aasta muudab palju, muretseda küll pole vaja.

Võibolla oleks kasu hirmudest rääkida,et mida ta konkreetselt kardab ja üheskoos neile hirmudele lahendused leida.Rääkida mida sina tegid väiksena kui midagi kartsid jms.Alguses võib teda koju jätta pooleks tunniks kuni tunni -kaheni välja.Minu laps oli esimest korda üksi 5 aastaselt.Ise olin titega sünnitusmajas ja issi pidi korraks tööle minema.Nüüd on päevi,kus ta koolist tuleb ja kodus pole kedagi (1 klassis käib).Isa jõuab alles kella viieks kõige varem ja on hakkama saanud.Ükskord küll rääkis,et oli midagi kartma hakanud ja oli siis teki all peidus oma voodis.

Hirm üksiolemise ees on individuaalne. Kohati tundub, et see sõltub lapse eripärast, mõneti aga ka kasvatusest.
Ma ei tea väita, aga näib, et omaette olemist peaks harjutama juba peale sündi. Laskma lapsel ALATI OMA voodis uinuda, rahustuseks võiks ise voodi kõrval olla, järk-järgult järjest vähem. Lapsel tekib siis just oma voodis turvatunne, ega seosta seda ema kõrval olemisega. Ei pea olema vägaväga hea lapsevanem, selline, kes iga piuksu peale kohale tormab ja pidevalt lapsega tegeleb. Nii ei õpigi laps omaette tegutsema ja pole ka vanemal hetkegi enda jaoks.
Mu laps oli elus esimest korda üksi kodus 4-aastaselt. Tema omal tahtel ja valikul (ei tahtnud lasteaeda ja kuna mina pidin peagi tööl hakkama käima, siis profülaktika mõttes lasin üksi olla - pärast 2 päeval korraga 4 tunnil üksiolemist!!! leidis, et vist on lasteaias parem, aga üksi kodus saab ikkagi edukalt hakkama).

Aga kui hakata alles nüüd harjutama, siis tõesti vähehaaval, nt. 15-30 minutit korraga alguses. Ja selleks ajaks anda lapsele mingi huvitav tegevus, joonistab või vaatab multifilme. Et üksiolemine poleks jube kogemus, näeks ja tunneks ise, et saab hakkama küll. Tegelikult vist kodulooma olemasolu tuleks ka kasuks - ikkagi elus olevus, keda paitada, kellega rääkida.

Järgmise septembrini on ju piisavalt aega, et jõuaksid ise koduseks jääda :)
Esimese klassi laps ei peaks küll poolt päeva üksi olema. Kuna ise käisime mehega tööl, siis meil oli vanaema see, kes peale kooli korraliku söögi tegi, riided vahetama sundis, ilmale vastavalt õue saatis või vajadusel õppida aitas. Loomulikult saab sundida last seda kõike kohusetundlikult ise tegema ja lisaks üksiolemist mitte kartma, aga minu arvates ei pea kooliminekuga muretu lapsepõlv kohe päevapealt otsa saama.

lii: "riideid vahetama sundida" ja "kohusetundlikult"?!?!? Midagi on ikka väga valesti... :(

Mina küll oma lapsest mõttelaiska ja otsustusvõimetut (paraku need omadused saavad harjumuseks, neid on suht raske välja juurida) inimest ei kasvata. Ega's lapsepõlv sellest otsa saa, et laps on vastutustundlik. Ja kui lapsel tekib küsimusi või kahtleb milleski, siis helistab ja küsib (see omakorda õpetab julgust küsida, organiseerida).

Ahjaa, vastutustunne ja kohusetunne on täiesti erinevad mõisted. Esimene on vaba ja puhta südametunnistuse aje, teadmine, et nii on VAJA; teine on käsu/korralduse täitmine eesmärgiga karistusest pääseda või preemiat teenida, teadmine, et nii PEAB.
Kas pole erinev?
Huvitav, mis tundega teie tööl käite - vastutus- või kohusetundest? :)

kattale : Paistab, et olen kellelegi heateo teinud, usun et pärast seda õelusepurset on sind ümbritsevatel inimestel palju rahulikum päev.
Kindlasti polegi sinu laps erinevalt minu omadest mõttelaisk ja otsustusvõimetu, vaid tubli ja kartmatu miniatuurne täiskasvanu, või vähemalt umbes nii sa teda kirjeldad. Edu sulle edaspidiseks !

Ja olen endiselt seda meelt, et lapsel on turvalisem pereliikmete seltsis, kui üksi või lemmikloomaga.

lii: õelusepurset?! Pigem ärevat hämmastust, sest kasutasid sõna "sundima" ja "kohusetunnet", mis mulle isiklikult külmavärinad peale ajavad.

Sul on õigus oma arvamusele. Ja mul pole õigust keelata Sul oma last "vatis" kasvatada. Head kavatsused ei pruugi sugugi head olla, sõltub vaatenurgast. Ehk on minu viga see, et olen liialt palju uurinud inimpsühholoogiat, tagajärje ja põhjuse seost... sry!

PS. mu laps pole miniatuurne täiskasvanu (vabatahtlik riiete vahetamine ja kapist valmispandud söögi kätte saamine on sama elementaarne kui iseseisvalt kempsus käimine või söömisel lusika hoidmine - sedagi sai ju väikelapsele õpetatud?), suhtun temasse sõbralikult nagu võrdsesse, isiksusse.

Ema jäägu töötuks esimese klassi lapse pärast?!? Taga targemaks läheb. Puhkuse võib sel aastal just septembris võtta, või siis nädal või paar puhkusest alles jätta kooliminekuajaks, aga et töötuks! Hullumeelsus.

sa Vana oled vist tõesti päris vana, ma pidasin ikka silmas noorte naiste teistsugust kodusolemise põhjust :)
Ja anna andeks, Katta, kui ma sind nüüd kogemata oma psühholoogia-võõra kommiga jälle solvama juhtusin.

Vana ei ole vana midagi, sorry, läks valesti, aga ikkagi vaidlen vastu, siis peaks ju iga seitsme aasta tagant sünnitama - nõiaring.

lii: ära ülbitse :))) Isegi kui solvun, on see minu isiklik tragöödia :) (*heatahtlikult*)

tänan erinevate nõuannete eest!!!!!
laps on mul siiani vajaduse korral üksi kodus olnud ikka ka - no poole tunni või tunni jagu korraga, kui väga vaja on olnud. aga nüüd on tal endal tekkinud väga tugev tunne, et kui ta kooli läheb siis on see aeg mis jääb tema koju tuleku ja minu koju tuleku vahele jube pikk. olen talle küll selle kohta selgitustööd teinud, kuid paisatb et vähe veel.
muidu on ta päris iseseisev, magab alati rangelt väiksest peast alates oma toas omas voodis, saab ise riide ja söödud ka.
selles suhtes, mina küll ei poolda olukorda, kus keegi peab peale kooli last kodus ootama ja tema järgi vaatama. leian, et pigem on see lapse enda vastutustunde kasvatamine ja tal endal tekib ka tähtis tunne ja endast lugupidamine, kui on enda eest vastutamisega hakkama saanud.
pigem on küsimus selles kuidas lapse hirmu üksi olemise ees hajutada. sellest tulenevalt oli ka minu algne küsimus, kas keegi on oma lapse puhul mingeid meetodeid proovinud ja kuidas need on mõjunud. seega tänan nõuannete ja minu kahtluste hajutamise eest :)

üksiolemise hirmu annab väheke leevendada ka kodulooma olemasolu, olgu siis tegu kassi, koera või rotiga.ma siinkohal ei taha mitte kodulooma soetamist propageerida aga minu lapsel oli kassiga tegemist ja ta ei tundnud, et oli üksi kodus.

OK, võtan "raamatutarkuse" lõpuks appi. Lugege Karlssonit, neid Väikevenna koolist-tulemise kohti. 7-aastane on siiski väike laps, talle meeldib kui kodus on keegi(värskete kuklitega!),kes tema saabumise üle rõõmustab ning kellega saab kohe oma päevamuresid ja rõõme arutada. Aga teie nõuate temalt ainult iseseisvust ja vastutusvõimet, andmata talle üldse mingit valikuvõimalust, ta lihtsalt peab koolist tulles üksi olema, enda ning kodu eest vastutama, 4-5 tundi päevas,5 päeva nädalas, tohtimata karta ja olema kõige selle üle uhke. Kui laps kardab üksi olla, siis pole ta üksiolemiseks veel lihtsalt valmis ja erimeetodid võivad lõpuks ainult stressi suurendada. Igatahes imetlen veelkord teie vapraid lapsi, eks see Väikevend oligi tegelikult üks arenematu ja haige fantaasiaga kuju.

Valikuvõimalust ei saa lapsele pakkuda sellepärast, et endalgi valikuvõimalus puudub - töökohast tuleb kümne küünega kinni hoida. Karlssonit lugesin alles eelmisel nädalal, aga mul poleks Karlssonit ennast ikkagi lapsele pakkuda. Nii, et ebaõnnestunud ema?
...Eri meetodid võivad aidata lapsel hirmust üle olla.

Tulevase koolilapse ema: suhtume sarnaselt :)

Mu lapsel on koduloom - jänes. Värskete kuklitega too loom hakkama ei saa, aga hea kuulaja, kellele rääkida päevasündmustest, on ta sellegipoolest, jänesele heina ja söögi ette panemine on ka hea tegevus. Meil eelis, et laps saab lauatelefoniga mulle tööle helistada. Kunsti- ja tantsuringid annavad 4 päevaks nädalas piisavalt tegevust.
Tasapisi on tekkinud ka sõbrannad, kellega peale kooli maja ümber õues olla, selline eelis on vist rohkem turvalises väikelinnas?

Mian lahendasin sellise asja nii, et sünnitasin teise lapse just enne esimese kooliminekut, et siis kodus olla ja nagunii ma teist last tahtsin, niisiis planeerisingi asjad nii.Olin alati kodus, kui poiss koolist tuli.Nüüd olen juba kolmandaga kodus ja nüüd tulevad kaks last koolist ja mina ootan kolmandaga juba ees.
Et kuidas mul see kolmas ükskord koolist tulema hakkab? Ma kavatsengi siis sellise töö valida, et täiskohaga tööl ei käi.Ja suure pere kõrvalt on see ka andestatav.

Minul oli nendel esimestel kooliaastatel "lapsehoidjaks" koer. Suur ja rahulik emane koer, kes oli poisi justkui "ära lapsendanud", tuli poiss lumiste jalgadega tuppa, koer läks ja lakkus puhtaks jne. Poiss ise väitis, et kui koera poleks, siis tema küll üksi kodus ei oleks.

No minul on asi pigem vastupidi, olen päeval kodus kui laps koolist tuleb, aga õhtul lähen tööle. Ja nii on see asi kestnud lapse neljandast eluaastast peale. Elame tütrega kahekesi. Õhtune kasvatamine käib siis telefoni teel. Ja täitsa hästi oleme hakkama saanud. Sel aastal läks esimesse klassi, võtsin terveks septembriks puhkuse, et koolitee selgeks teha, aga ainult esimese nädala viisin ja tõin koolist, siis hakkas ise käima. Ja ausalt öeldes on ta mul üks tubli väike tüdruk küll, kelle üle ma ütlemata õnnelik olen. :-)))