seda oligi arvata. kõige raskemini mõjuvad lapsele õpetaja ütlemised klassikaaslaste ees.
tööle saata on kõige lihtsam lahendus, aga tal ei ole siis haridust ju isegi mitte 9. klassi? ausalt öeldes küll ei usu, et ta hiljem omal initsiatiivil edasi õppima läheks. siis oleks ta juba klassikaaslastest nii palju vanem... mis omakorda võib olla norimise põhjuseks.
kas õhtukooli variant ei tuleks kõne alla, et ta haridustee ei katkeks?
mul on nii kahju Su pojast, ehkki kaastunne on väga totter tunne... lapsed ei ole ju halvad, nad ei sünni siia ilma selleks, et vanematele probleeme hakata tekitama. ilmselge, et Su poeg ei soovi koolis sekkumist, sest päris kindlasti on keegi õpetajatestt suuteline seda klassi ees nina peale viskama ja siis on klassikaaslaste kord "sõna võtta".
tegelikult on Su poeg kõige suuremas ummikus - lubab kooli minna ja ilmselt hea meelega seda teekski, aga ilmselt ei suuda solvumistega toime tulla.
mina ei arva, et tööle saatmine oleks kõige sobivam lahendus. seda enam, et ma ei loe kusagilt Sinu jutust välja, et Su poeg suitsetaks-jooks või ei ööbiks kodus. probleem on siiski mitte halvas käitumises, vaid selles, et ta ei lähe kooli?
vaevalt, et ta enam kodus kurtma tuleb, aga on tema jutust kaudselt välja tulnud, kes või mis on mõnitamise põhjuseks?
räägi pojale, et inimesed, kes hakkavad teisele halvasti ütlema, on ise komplekside küüsis. parim kaitse on ju rünnak! või on neil kodus pinged, vanematel kiire, pole kedagi, kes täiskasvanuna neid ära kuulaks. või kiidaks. sest ükskõik kui halvasti käitub laps, teeb ta midagi, mis väärib tunnustamist. mis annab motivatsiooni jälle midagi head teha.
ürita oma pojaga jutule saada. lase temal kaasa rääkida, mis saab edasi. see töölemineku jutt oli ju algselt Sinu poole välja pakutud, millega ta haakus ja lubas sõbra isa juurde tööle minna. see tundub talle mingi väljapääsuna lootusetust olukorrast. aga kindlasti on olukorrast ka hoopis mõistlikum väljapääs. üheskoos otsides leiate ehk selle üles!