Minu kogemus VHK'ga on olnud üpris huvitav. Siin on minu sissesaamis lugu, kui keegi viitsib lugeda...
Mina olen kuulnud, et sinna on väga raske sisse saada. See aasta võeti kooli vastu 15 õpilast tuhandest soovijast. Enne katseid ma isegi mõtlesin, et mul pole mõtet sinna minna, sest nagunii sisse ei saa. Nad ju ootavad väga "erilisi" inimesi. Ma andsin oma avalduse viimasel päeval sisse, peaaegu polekski andnud. Katsetel mul läks matemaatika täiesti metsa ning ma mõtlesin seal istudes, et vahet pole, kas saan siia või mitte. Tulin katsetelt oma klassikaaslastega koju ja kogu tee nad rääkisid, et neil läks nii halvasti ja blablabla. Mind enam ei huvitanud see üldse, sest ma lihtsalt teadsin, et ei saa sisse. Ma arvan, et kaitsesin ennast niimodi pettumusest, kui ma sinna kooli poleks saanud. Paar päeva enne katsete tulemuste avaldamist kuulsin oma klassikaaslastelt ainult seda, kui väga nad tahavad vhk'sse saada ja mina mõtlesin, et mis neil viga on. "Rahunege juba maha oma vhk'ga", ütlesin neile. Ja järgmisel päeval istusin ma sööklas ning mu pinginaaber jookis juubeldades sisse ja teatas, et mina ja mu üks klassivend saime ainukesena edasi. .... Vaata see oli šokk. Kuidas sain mina saada?? Minu klassivennal oli lihtsam, sest tema õde käib seal koolis, aga minul pole seal ühtegi tuttavat. Minu tulemused olid eesti keel-67, inglise keel-89 ja matemaatika kõigest 16! Aga nad ütlesid, et ma kirjutan hästi. Kühikirjadni teemaks oli "Looming minu elus". Ausalt ma kirjutasin sinna endaarvates täielikku jama kokku. Alustasin tsitaadiga, mille ma mõtlesin välja jne. Aga kokku tuli vist päris hea tekst. Vestlusel rääkisin vahepeal väga spirituaalset teksti. Kui vestlus läbi hakkas saama, ütles gümnaasiumi juhataja mulle:" Igaljuhul oled sa väga tubli tüdruk." Alguses ma arvasin, et see on hea märk, kuid hiljem hakkasin mõtlema, et äkki ta mõtles seda pigem nii:" Sa oled küll väga tore, aga sind me siia ei soovi." Ma olin ühe õhtu masenduses, sest südames ma väga tahtsin sinna saada, kuid arvasin, et rikkusin kõik vestlusel ära. Üks õhtu enne koolinimekirja välja panemist nägin ma unes, täiesti ausalt, et mu klassivend on kandidaatide hulgas ning ma vaatan natuke allapoole, ja mina olen päris nimekirjas. Nüüd arvake ära, mis juhtus. Deja vu. Täpipealt sama asi. Ma otsisin oma nime ja ma leidsin alguses oma klassivenna nime, kes oligi kandidaatide hulgas(!) ja altpoolt enda nime, mis oli klassinimekirjas. Te lihtsalt ei kujuta ette, kui kahtlane see oli. Ma olen täiesti tavaline inimene, kes käib täiesti tavalises koolis ja ma sain sisse. Unistused täituvad, inimesed!
Appi, sellest tuli mingi romaan. Liiga pikk, keegi ei viitsi neid pikemaid kommentaare lugeda :D. Aga see on minu kogemus siia maani VHK'ga, loodan, et on mingil määral abi. Või siis mitte.