Ma olen sinust veel lühem, 151. Ei ole kunagi selle pärast põdenud. Kusjuures kontskingi ka ei armasta :P Olen pisike ja uhkusega. Mees on minust pea 40 cm pikem. Enamikele inimestele vaatan küll alt üles, aga ennast kasvu pärast kehtestama pole kunagi pidanud. Teatakse küll, et olen pisike, kuid seda ei märgata. Samuti tean palju endapikkuseid (isegi lühemat, tean naist, kes on 147 pikk) ning kellelegi pole "peale astutud". Kikivarvul ka olema ei ole pidanud.
Vingumisest kasu pole, sest see ei muuda midagi. Kooli ajal mõned 1.7 m pikad vingusid, et tahaksid 1.75 pikad olla, siis oleks ilusa modelli moodi. Samas need, kes olid 1.75 pikad, käisid küürakil, sest häbenesid, et nad nii pikad on. Inimene ei ole kunagi rahul sellega, mis neil on. Elus tuleb õppida rahul olema, mis neil olemas on, mitte nurisema, mida neil pole.