kõigepealt oma lapsest
12 aastane poiss
oma tuba püsib korras peale koristamist niikaua kuni ta sinna jõuab, riided visatakse põrandale, asjad millega tegeletakse jäetakse alati sinna vedelema kus neid kasutati, riides käiakse hooletult - uusi normaalseid riideid on väga raske panna teda kandma - kardab nagu koer kellel on uus soeng.
jne ...
kas see on ka teile sama tuttav jutt

mida teha sellise pujääniga , sest see kui teda sundida ja pidevalt järel käia, see tekitab lõpuks endale stressi ...

Enam-vähem sama siin viimasel ajal. Põrandale poiss (15 aastane) just päris ei viska oma riideid, laotab voodile, ehkki on oma toas riidekapp olemas. Laud on küll pidevalt igasugust kraami täis, nii et ega suurt välja ei paista, sahtlitest pole mõtet rääkidagi. Nüüd teen nii, et ei korista enam lihtsalt tema tuba, panen ukse kinni ja vaatan kui kaua ta ise seda segadust kannatab. Korra olen teinud juba nii ja meil aitas.

Selles vanuses oli jah poiss selline, mine või lolliks. Käis nagu mingi Balti jaama pätt ringi, kui silma peal polnud.
Nüüd 15 ja tahab ise korralik olla puhas, tervete riietega, koristab tuba ja on viisakas.
Ehk läheb üle, mitte väga survet avaldada.
Hullem on see, et tütar 11 on samasugune, viskab asjad kus juhtub, kui mingi aeg tema elamisele pilku ei viska on otseses mõttes nagu sigala jne. Riietel plekke ei näe ja üldse ei armasta enam pesta ega midagi.

Oehh, mul kodus sama kamm. Tüdruk 15, täitsa jube, riided kukuvad maha nii nagu nad seljast langevad. Püksi allääred kõik mööda shoppa ja maad ära lõhutud. Kui vähegi must, siis pannakse pessu kohe aga et hoida riideid vähekegi, seda ei. Pidin kõige hullem olema, et nõuan korda. Oma tuba ja olemine võix ikka korras olla. Pidin shokki saama, kui ise kodus olles koristama hakkasin, sellised tolmurullid, et jube. Tõesti kogu aeg peab nagu miilits olema ja korrutama ühte teksti : ole hea pane nii, tee nii ... Ma olen seda pidanud taluma juba 1,5 aastat. Muidu enda välimuse eest hoolitseb väga aga tuba, seda silmad ei näe.
Et enda närve säästa, läksin arsti juurde ja mulle kirjutati antidepressante, mis ärrituvuse veits maha võtab ja tasakaalustab närvisüsteemi. Arst ütles, et see on tõesti see periood, kus lapsevanemal tuleb ise endal ellujäämise nimel hoopis tegelda, sest need pubekad ju arvavad, et on maailmanabad ja kõik on neile lubatud.

Kui teismelisel on oma tuba, siis peaks selle sisustamine, kujundamine ja koristamine olema võimalikult tema enda vastutusel ja vanemad võiks sinna siseneda ainult koputades :) Huvi koristamise vastu tekib just siis, kui tajutakse, et see on MINU OMA territoorium. Riiete jms suhtes pole mõtet tänitada, äärmuslikel juhtudel võib kulmu kergitada ja öelda rahulikult "minu meelest on see inetu" vms. Nagunii arvestavad nad eakaaslaste arvamusega rohkem kui vanemate omaga ja kes meist enne võõrastest vigadest õppinud on? :) Pideva kamandamise ja kritiseerimisega on kerge ära lõhkuda usaldus, mida raskel hetkel võib väga vaja minna. Millal te viimati oma teismelisega nagu võrdne võrdsega ilma asjust vestlesite?

Mul üheteistkümnene poiss, aga paistab, et see pubekaiga (kui sodiloomatsemine on pubekaea tunnus :)) algas aastaid tagasi. Oi jeerum, no ausalt on selline tunne, et sööks hommikust õhtuni antidepressante. Ta oma tuba mind ei morjenda, kuni sodi tuppa ära mahub, olgu, aga ta tarib kõik mööda maja laiali. Kus istub, sinna hunnik tekib. Ainuke võimalus oleks tabaluku taha panna ja ainult kooli lasta. Kaks korda aastas on tegelt opidu: kui jõulud tulevad ja kui on sünnipäev. Siis kraamib. Oleks pühi rohkem!

Meil ka sama jama kodus. Ainult, et minul on 7 aastane tütar. Seal, kus tüdruk liigub on maas riburada järel mänguasjad, kommipaberid, riided jne. Ei jõua ka kogu aeg kaagutades ta järel asju noppida. Koristamata ka ei saa jätta, sest ta liigub üle kogu korteri ja lõpuks võib lihtsalt oma jalaluud ära murda. Peale selle ei taha ta oma välimuse eest hoolitseda, isegi juuste kammimine on suureks probleemiks.

(lakooniliselt) sama!

jah ma söön ka antidepressante ja mul on tuba, kelle poeg on väga segi

oh :)
tuttav tunne.
aga seekord olen ma siis ise selle segaduse tekitaja.

laual on raamatud, riided, plaadid, pleier, lilled, laua külge kleepunud teetassid, joonistusplokk, harilikud pliiatsid, fotoalbum pluss hunnik lahtiseid pilte, õpikud, pastakad, paberilehed, kaustad janiiedasi.
sama (mõne erinevusega tasemel sussid) kordub ka voodi all.
või midagi sinnakanti :)
riided jäävad sinna, kust ma neist välja ronin ja voodi teen enamasti ära maksimaalselt kaks tundi enne magama minekut.

aga nii on ju mugav! :)
ja peale koristamist ei leia asju üles :)

ehh.
ja ärge väitkegi, et teie toad lapsena korras olid ;)

mul on tunne,et PUBEKAS on minu 13-aastane tütar!!!!!!Ta käib ka siin vahel kolamas ja tema tuba näeks samamoodi välja.Olid ajad,kus aeti näpuga vihikuvirnad laual sirgu ja voodikatted olid nagu triigitud,nüüd kannapööre ja laussigadus.Vähemalt elutuba on minu piirkond,sinna jäetud asjad viskasin neile üle ukse tagasi,koristagu ise,nüüd mujal ei sigatseta.Reegel oli,et peab pesema põrandat nädalavahetusel,kuid tihti tehti seda pühap.õhtul suure rutuga,peale seda pidin reeglit muutma,nüüd peab reede õhtuks koristatud olema,et nädalavahetuse tunne oleks.Oma tuba-ise elavad seal,küll kunagi villand hakkab saama.

palu mõnel sõbrannal, kellel on vastassoost samaealine laps, endale koos lapsega külla. sõbranna lapsele tuleks eelnevalt mainida, et ta segaduse kohta märkuse teeks ja siis suunata ta oma lapse tuppa lapsega suhtlema, mis ta passib täiskasvanute jutuajamise juures...

Loe veelkord endise lohaka kirjutatut.Olen temaga nõus.Poegadest kirjutasin juba riiete teema all,lisan veel seda,et koputamise kord on meie majas vastastikune ja ammu eksisteerimas.

ehh.
pubekas on neliteist. mitte et seal olulist vahet oleks.
nii et ei ole sinu tütar. sest korralik pole ma ka kunagi olnud :)

....ja mina mõtlesin, minu poeg(15) on ainus selline
laga tekitaja, norin vahest, et vaata varsti jooksevad satikad toas ringi!!Tõesti parajad stressi tekitajad, kas see tõesti kunagi üle kah läheb?

Minul 2 teismelist: poiss 13, tüdruk 12. Lugu sama. Mina ise mäletan, kui ema minu asjades soris ja mind segaduse pärast häbistas. Kui alandav ja solvav see oli!
Seepärast olen seda vältinud, aga närve nii küll ei säästa. Olen lasknud neil rahus oma segaduses olla, sest psühholoogia ütleb, et teismeliseeas valitseb segadus lapse sees ja teda ei häiri, kui ka tema ümber. Kui laps saavutab tasakaalu eneses, hakkab ta seda ka ümbruses vajama. Loodan, et see aeg saabub. Hoopis tõsisem märk pidi olema, kui teismeline on pedant.

toasegadus sama mis tema algatajal. oleme saavutanud kokkuleppe, et 1 kord nädalas igaüks koristab. tema oma tuba, tütar oma tuba, mina ülejäänud maja. kuigi segadus taastub juba õhtuks, jätan selle omalt poolt puutumata. ja veel on kokkulepe, et kui tulevad pojale sõbrad külla, on elementaarne kord toas olemas (see ei puuduta eriti tolmukorda:))

Veel: kui segadus kipub lapse toast väljapoole levima, võib tekitada ühe suure (papp)kasti, kuhu kõik laokil olevad asjad lendavad. Aga siis tuleb arvestada ka sellega, et kõik alluvad samadele reeglitele - jätad ise oma asjad (ainult korraks, kogemata) kuhugi vedelema, võid neid samuti pärast kastist otsida :)

sama siin, ma parem ei hakka rääkima...
Kas teil nõusid pool aastat vanade toidujäänustega ka lapse sahtlis on? Ma ükskord kogemata leidsin?
Lohutab see, et oln ise samasugune, aga mul läks see alles 28selt üle:(

"ja peale koristamist ei leia asju üles :)"

Täpselt minu tütre argument :)
Seda teemat siin oli küll tõeliselt kosutav lugeda. Mina mõtlesin, et ainult meie majas on sellised probleemid...

Meil sõna-sõnalt sama lugu,kui Kutsal.Tüdruk saab sügisel 7 aastaseks.Praegu juba lootusetu olukord,mis veel teismeliseeas saab!Räägi ilusti või pahanda,midagi ei mõju.Hakkab juba närvidele mõjuma.

Minu tuba on samuti selline, nagu oleks hunn Attila sealt oma hunnide hordiga üle kapanud.

Riided tugitoolis ja lauad-aknalauad-põrand on mattumas asjade ja raamatute alla.

Aga mis selles siis halba on? Las ta olla niiviisi.

Mind vihastab kohutavalt kui ema minuga naaksuma tuleb, et 'korista ära ja kas ma sulle vähe öelnud olen' bla-bla-bla.

Ma armastan oma ema väga, aga sellistel hetkedel mõtlen: Pane ennast põlema, kuradi lehm! Mis see sinu asi on, mis ma oma toaga teen!

Niisiis, mammad! Ärge rikkuge oma perekondlike suhteid millegi nii ebaolulise nagu toa korrasolek. Nagunii te ainult kaotate sellega.

Aga kui lapsel pole oma tuba ja terve korter muutub seapesaks? Kas see on siis loomulik,kui peab üle prahi ja asjade turnima?

No siis võiks ju eraldada lapsele oma nurga või ruumi. Mis ta elab sul keset elutoa põrandat ve?

täiesti nõus endise lohakaga : miks peaks ema teismelise tuba koristama?! mis asja temal sinna on?! küll tüdruk/poiss teeb ise ära kui enam karkudega üle hüpata ei anna... kuigi olen mina juba ammu teismeeast väljas, sunnib kiire elutempo ka mind vahel unustama või aega mitte leidma koristamise jaoks... aga kõik saab tehtud kui vaja... tähtis on teismelisel tunnetada oma tuba ja oma luba seal tegutseda...nii et toppige vähem oma nina lapse tuppa -> küll te väike täiskasvanu ise aru saab mis teha vaja on, kõik ei pea käima siis kui ema/isa käsib... naaksumine ja irisemine teeb asja hullemaks, võib olla see mittekoristamine on nö karistus/vastuhakk teile selle virisemise eest...

mida VÄRKI???
Kui segane tuba ei meeldi, siis MITTE SINNA MINNA!!!!
Kurat, ma nagu ammu täiskasvanu, aga see teema aiab mul ikka karvad püsti.
Kui teie lastel omad ruumid on, siis on see NENDE ENDA ASI, kuidas seal välja näeb!!! Kui enam midagi üles ei leia, siis küll nad koristavad.

Mina olen oma poega pisikesest pele harjutanud enda järelt koristama ja näidanud, et igal asjal on oma koht. Ise näitan ka pidevalt eeskuju. Võin öelda, et ta on sellega nuüüdseks (8-a) täiesti harjunud ja hoiab toa korras, kui segadus tekib, siis ehk kirjutuslauale asju kuhjates. Arvan, et lapse puhul peab olema järjekindel ja näitam aoma eeskuju, ta harjub siis niimoodi elama. Kui pisikesena ei ole ema viitsinud harjutada, siis oleneb juba lapse enda tahtmisest. Edu kõigile!

Ma mõtlesin sügavalt järele ja avastasin, et ma ei ole meie teismelise ( 14) poisi toas päris sees (kaugemal kui uksepakk) käinud küll vist 4-5 aastat. Kui tahan temaga rääkida ja ta on oma toas siis koputan ja me räägime tavaliselt siis köögis või elutoas, muidu mul tema tuppa pole ju vajadust minna. Kord aastas küsin, kas aknaid pesta tahab ja tavaliselt tahab millagi ja igatahes klaasipuhastuspudeli ja ajalehtedega siis toa ja köögi vahel lippab. Viimati kui üle ukse temaga paar sõna vahetasin oli küll selline poisi toa seis, et natuke riideid toolidel ja ajakirju põrandal. Mis mul ikka seal tema toas teha on, see ju tema tuba. Kui köögis hakkab tasse väheks jääma siis olen küll mõelnud et ju on tema toas aga ma ju ei lähe sinna sorima kui teda kodus pole, kui tuleb siis toob ja tavaliselt on mõni üksik seal ainult, maksimaalselt topsikut.

oiii,teil on vedanud...minu 12a tüdruk..oioioi..tal vedelevad koerasitajunnid voodi alla ja kuseplekid on põrandal...sahtlist leidsin ma eelmine nädal hallitanud hapukoore ja kõvaksläinud pannkoogi...