Räägiks ka natukene teisest ühiskonnast, nt Rootsist. Siin ei saa küll ükski laps õppimise eest raha. Nädala või kuuraha, mis lapsed oma vanematelt saavad on imeväike. Lastele tehakse juba väiksest peast selgeks, miks ta koolis käib ja mida ta seal tegema peab. KUi lapsed tahavad raha, siis näiteks korjavad purke nii tänavalt, kui ka käivad uste taga, helistavad ja küsivad, kas inimestel on purke üle (ka rikkast perekonnast lapsed). Lapsi õpetatakse mõistma kuivõrd raskelt raha üldse tuleb !!! Ja õppimisega ei ole seal mingit pistmist. Lapsi kasvatatakse nii, et nad juba väiksest peale saaks aru, et õpitakse endale ja palga selle eest saad tulevikus. Mida paremini õpid, seda paremat palka tulevikus saad. Vanemad ja sugulased on eeskujuks.
Tean üht poissi, kes 12 aastaselt küpsetas saiakesi ja käis neid maja rahvale müümas. Kõik ostsid hea meelega ja taskuraha missugune !

Mobiilid ? Nende jaoks koguvad lapsed ise raha, otsivad nt mingi töö suveks ja ainult siis saavad sellist luksust lubada. Ometigi vanematel ju on nii palju raha, et seda ise lastele osta !

Ma arvan, et lapsi võiks ka Eestis nii kasvatada, st õpetada neile raha väärtust ja seda kui raskelt see tuleb.

Eks on Eestiski palju lapsi, kes kodust kaasa saanud teadmise, et õppida tuleb teadmiste pärast ja enda tuleviku tarvis. Arvan, et neid, kellele hinnete eest makstakse, on äärmiselt vähe. Kusjuures Sinu väidet, et Rootsis ükski laps ei saa õppimise eest raha, tõe pähe võtta ei saa, kuna Sa ju ei tea kõiki Rootsi peresid ja nende lapsi. Küllap leidub sealgi igasugust. Miski asi pole nii must-valge nagu me ette kujutame. Aga see selleks.

Kordan veel, et kui vanematel on "kodutöö" oma lastega tegemata ja lastelt ainult hindeid (teadmiste väärtusest pole räägitud) oodatakse, tuleb lõpuks olukorda päästma hakata ja siis on iga abinõu hea, mis vaid õpilase õppima ja paremaid hindeid saama paneb.

Loomulikult, ei saa ma siin rootsi ühiskonna pealt üldistada. Tean vaid mõningaid oma sugulasi ja tuttavaid, kes räägivad, et sellised asjad lepivad lapsevanemad juba lastevanemate koosolekul kokku. Arutavad, kuidas oleks õigem lapsi kasvatada, kuidas neid stimuleerida ja kui palju raha anda (et ei tuleks klassis mingeid tülisid õpilaste vahel).

Kuna mul endal lapsi ei ole, siis ei oska ka ennast praeguse teemapüstitaja ja üldse lastevanemate olukorda panna. Hea on muidugi öelda, et võidelda tuleb põhjustega (juba väiksest peale vastav kasvatus), mitte tagajärgedega (päästa lapse õppeedukust), aga reaalsuses on see kindlasti märksa raskem.

Omast lapsepõlvest mäletan, et minu stiimuliks oli vanematele head meelt teha, st ju ma siis päris hästi ikka aru ei saanud, miks õppisin. Tähtis oli aga, et vanemad mu üle uhked oleksid. Mul oli tohutu austus nende vastu. Huvitav kas tänapäeval selliseid lapsi ei ole ? Kõigil on pohhui, mis vanemad arvavad ?

Ma usun, et tänapäevalgi on väga palju just samasuguseid lapsi nagu old Sina. Minu ja mu õe ja venna lapsed kasvasid just niimoodi nagu Sina kirjeldad. Ei maksnud me keegi nendele õppimise eest. Õppisid vanemate rõõmuks ja natuke hiljem juba enda tuleviku nimel. Aga eks oli Sinu ajal ka selliseid, kes õppimisest eriti ei hoolinud. Neid on ju alati olnud. Aga just nende turgutamiseks tulebki kasutada ebatavalisi võtteid.

Elu on jah sutsu keerulisem kui me esimesel pilgul arvame olevat.

alustuseks mainin ära, et olen 16aastane vastne gümnasist nn eliitkoolis, nelja-viielise tunnistusega.

raha õppimise eest? pole kunagi saanud. lastetoetus kantakse arvele ja see on ka kõik... + trenni- ja ringiraha, sest seda oma taskust maksta oleks veidi liig.
7. klassini olin ainult viieline, emme istus kukil ja õppimine oli üleüldse üsna lihtne. tugev põhi all, mis seal ikka...
siis tuli laiskus peale. miks ma peaksingi tundide viisi õppima, kui võin ettevalmistuseta nelja kenasti kätte saada? nii on see kahjuks siiani, koolist-trennist-ringidest koju jõudes on kell üsna palju ja pole mitte viitsimist õppimisega jändama hakata. pilk päevikusse "nii - füüsika ajal keemia jutustamine selgeks, pikk vahetund mata tööks, tööst üle jäänud ajal psühholoogia konspekt läbi lugeda" ja see on kõik.
tegelikult on see kurb. võiksin ju veidi pingutada ja viisi saada, aga see lükkub pidevalt edasi - küll lõpuklassis mässan... ja siis otsustan arvatavasti, et lõputunnistust keegi niikuinii ei vaata ja keskendun ainult eksamitele, hea seegi, kui kolmesid tunnistusele tulla ei lase.

motivatsiooni oleks vaja. tean väga hästi, et tulevik-ja-daa-daa, aga see pole see. ei poolda maksmist - niigi on häbi vanematelt raha küsida, kuigi neil seda jätkub.

ühest lahendust pole. täiesti individuaalne.

ja triin, kullake - hoia oma üldistused põhikooli lõpukirjandiks!

vaata see mis siit viimati tuli peaks sulle natukenegi korda minema. vaata et ise omadega hakkama saad ja siis alles natu kaugemale ...
edu sulle pubekale ... enda leidmisel

Siin ju liba platsis. Reedel alustas ja lasi nädalavahetuselgi mõnuga edasi. Edu nädalavahetuseti arvuti oskuse näitajale, ega muud midagi. Vastik liba loll selline!!!!!

My kommentaar tundub justkui minu enda kirjutatud, kui välja arvata see, et vanust on mul kaks aastakest vähem.

Kuni üle-eelmise aastani olin viieline õpilane, kiituskirjad ja puha :) Aga siis avastasin, et milleks õppida, kui ma niisamagi viie kätte saan... Või halvemal juhul siis nelja. Ja nii see on ka praegu - koolist jõuan koju hilja, lisaks siis kunstikool ja trenn. Ma arvan, et ühelgi lapsevanemal poleks ka tahtmist õhtul surmväsinuna koju jõudes õpikutesse kaevuda :)
Ettevalmistanuna on tundi muidugi palju parem minna ja kirjanduse tunnis vene keele harjutusi teha on ka tüütu, aga sinna pole midagi teha vist :P

"Järgmisel aastal hakkan õppima". Ma olen seda juba viimased päris mitu aastat lubanud :) Ehk kunagi hakkan ka?
Ja näiteks kaheksanda klassi tunnistust ei vaata mul enam mitte keegi. Mitte kedagi ei huvita tulevikus see, et ma ükskord okasnahksete siseelundite eest kahe sain.

Siinkohal kiruksin ma veel pikalt ja põhjalikult tänapäeva koolisüsteemi ja hindamise subjektiivsust, aga see on vist vale teema selle jaoks.
Aga seda ütlen ma küll, et hinded ja teadmised on vägagi vastuolus. Kui ma saan kahtesid selle eest, et õpetajale ei meeldi minu käitumine või mul kodused tööd tegemata on, ei näita see teadmisi.
Suhtumist küll, aga see on juba teine asi... Selle võtaksin ma küll kahe vastu, teades, et ma olen selle ära teeninud. Aga kui ma olen neljandast eluaastast teatmeteostes tuhninud ja geograafiast huvitunud ning ise tunnen, et ma oskan seda, olen ma pettunud kui mulle suhtumise pärast veerandihindeks 'kolm' pannakse.

Motivatsiooni on küll vaja. Ja see on väga individuaalne.
Mulle on näiteks vanemad rääkinud, et neid ei huvita hinded, vaid see, et ma asjast lõpuks aru saaksin...
Aga kindlasti on ka võimalus heade hinnete teenimiseks.

Rahaga hinnete kinni maksimist ma muidugi ei poolda.
Samas on õige see, et enamik lapsevanemaid seda kaudselt siiski teevad. Kui laps hästi õpib, siis lubatakse talle ju rohkem, eksole?

- kx

Võib-olla on laps üleväsinud ja stressis, võib-olla on õppimisväliseid probleeme, mis keskenduda ei lase. Räägi temaga. Mitte ainult õppimisest vaid üldse elust, nagu inimene inimesega. Anna talle mõista, et ta on sulle hinnetest hoolimata väärtuslik, tähtis ja armas aga et sind teeb kurvaks ja murelikuks kui ta õppimiseks ja arenemiseks ette nähtud aastaid mõttetult raiskab. Trennist ära võtmine on kahe otsaga asi - võib-olla laps ise tunneb, et see on üldse ainus asi elus, mis tal hästi välja tuleb, mis teda innustab ja mille kaudu teda tunnustatakse. Vestle rahulikult õpetajatega, uuri järgi, milles asi. Uuri, millised on võimalused järeleaitamistundide võtmiseks ja mis teemad vaja tagantjärgi selgeks teha. Püüa leida koduõpetaja (või ole ise see), kes suudab õpitava teha nii huvitavaks, et lapsel tekib endal soov asja kohta rohkem teada saada. Õpi koos lapsega aga mitte hambad ristis tagant sundides vaid avastamis- ja või meeldetuletamisrõõmuga.

Väga kummaline on kuulata, et soovitatakse küll raha anda, karistada ja selgitada, et milliseks kujuneb tuleik kui ei õppi.

Õppima ei peaks nendel põhjustel, vaid seetõttu, et erinevaid teadmisi on huvitav omandada.
Soovitan teemaalgatajal hoopis seda meetodit kasutada, et püüda koos lapsega õppida ja asju huvitavaks teha.

Ise pole iialgi õppinud ei hinnete ega ka vanemate pärast. Kolmesid ja kahtesid olen ka palju saanud(- pole just eriti andekas), kuid sellele vaatamata olen elus kaugele jõudnud ja saanud töökoha, millest koolis käies isegi unistada ei julgenud. Ja kõik tänu sellele, et olen alati pidanud õppimist huvitavaks.

soovitus...kui sinu sona ei maksa, aga ma usun, et tantsuopetaja oma loeb su pojale kindlasti.
Räägi opetajaga ja lase temal poisile öelda, et niikaua, kui ta hinded ei parane, siis tantsutrenni ei saa.
Siis ei pea sind poeg halvaks ja temale autoriteerne persoon paneb asjad korda.
Proovi.

Tervitus

Ei oska kyll midagi tapselt soovitada,kuid ytleks oma minevikukogemustest jargmist.Mu poeg,kes kais kovasti suusatrennis oli tubli nii suusatamises kui oppimises,kuid yks ta klassivendadest oli oppimises yks viimane vedamik.Eks siis tolle ema kah pani oma poja kodus luku taha,et oppigu,trenni ei lahe enne,kui hinded korras.Kas aitas?Tolle poisi puhul ei aidanud-trennis enam ei saanud kaia ja hinded olid ka viletsad.Ja kasvaski moraalselt pisut koveraks,hiljem ,elus,ma motlen.Nii et mina ei tea,mis kellelegi aitab.Voib-olla kui keegi kangesti hukka tahab minna,ju siis ka laheb,raske takistada.Ah ja veel tuli meelde oma pojaga seoses.Ta oli lopetamas 12-ndat klassi[spordigumnaasiumis],pool aasta oli veel jaanud.Ehmatusega nagin ta poolaasta tunnistusel kahte kahte.Mind haaras oudus.Raakisin siis pohjalikult,et mis ta siis tulevikus kavatseb peale hakata,kas labidaga kraavi viskama voi autojuhiks,et tal terve elu ees,mis elamist tahab ja et kui korgemat haridust pole,siis ainult sellised,eelpool mainitud,voimalused teda ees ootavad.Yhesonaga raakisin moistlikult,pohjalikult,ei karjunud,tegin talle selgeks,et tema valik.Teate,mojus!Poiss vottis asja kasile,parandas hinded ara,astus samal sygisel korgkooli,sai sisse,oli onnelik.Nyyd on korraliku tookohaga,korgema haridusega perekonnainimene ja yldse yks kuldse sydamega teine!Nii et ma ei tea,igayks teab ise,kuidas oma lapsele laheneda.Aga arvan ka,et avameelne ja pohjalik jutuajamine saab ainult siis vilju kandma,kui lapse javanema vahel on alati uslduslik vahekord olnud ja kui on olemas vastastikune austus.Laps on samuti inimene,ykskoik kui vana ta ka ei oleks.OK!Venis pikaleIlusat kevadet!