Tänan kõiki kes vastasid, kuigi sain neid kõiki alles täna lugeda(tehnilistel põhjustel).
Jah - tunnistan, et olen ka ise süüdi, sest pole koguaeg poisil kukil istunud. Siiani on ta üsnagi kenasti oma asjadega hakkama saanud. Pooldan põhimõtet, et last tuleb usaldada, siiani see toimis, kuid näib, et nüüd kasutab ta seda lihtsalt ära. Laps ise on väga lahtise peaga, kuid samas meeletult laisk. Tunnis räägitu jääb talle lihtsalt meelde ja ülekorrata ei vaevu, kui just ise ma seda ei nõua.
Enda tööpäevad on tihti üsnagi pikad ja paraku polegi kedagi, kes pidevalt tal kannul käib.
Kuna praegune olukord on tõesti väga, väga halb, siis olen loobunud pikematest tööpäevadest, mis kahjuks küll avaldab mõju ka töötasule, kuid hetkel on siiski minu jaoks tähtsam pigem lapse õppeedukus, kui saadav töötasu, seda enam, et kõige raskemad ajad materjaalses osas on enamvähem läbi.

Kõik kes soovivad veel nõuandeid anda võiksid kirjutada otse meiliaadressile.

Lahtise peaga lapsed ongi tihtipeale laisavõitu, nad ei ole harjunud pingutama ja vaeva nägema algusest peale. Edu teile pojaga ja küllap kõik saab korda!