Laps läheb esimesse klassi, tema on segaduses, mina olen segaduses. Tema kardab, et ei saa õppimisega hakkama (kuigi loeb-kirjutab-arvutab ja sai heasse kooli sisse), mina kardan et ta ei saa sotsiaalse poolega hakkama, kuigi ka see hirm on ilmselt põhjendamatu. Kõige rohkem kardan et ta pettub koolis - praegu tundub huvitav, aga kurjad õpetajad, kiusavad koolikaaslased jne. Ja ta on ju nii väike ja õrnake :P
Hunnik põhjendamatuid hirme, mis on tingitud sellest et ei tea. Minu jaoks oli kool katastroof, aga vahepeal on ju asi muutunud?
Need emad, kelle lapsed ka kooli lähevad esimest aastat, võiks oma hirme jagada, ja need emad kelle laps on juba kooli läinud võiks jagada oma lootuste/hirmude ja tegelikkuse vahelist kogemust, sest nemad ju juba teavad :P

mina eriti esimesse klassi minnes ei kartnud, pigem kartsid mu vanemad. tüdrukutel on ilmselt väiksemates klassides vähem muresid, poisid võivad omavahel kaklema minna jne.
minu arust ei tasu nii palju muretseda, sest esimene klass on ikkagi peaaegu lasteaed. soovitan aga silma peal hoida oma lapsel esimestel koolinädalatel ja kõigega võimalikult hästi kursis olla. võib ju sedagi juhtuda, et just sinu laps satub kiusatavate või hoopis kiusajate hulka. kui ta sul juba lugeda-arvutada oskab, siis ilmselt probleeme ei tule. hirmud uute asjade ees on ju loomulikud

Võibolla sa ise sugereerid oma hirmud talle.Laps näeb kuidas vanem pabistab ja hakkab ise ka kartma.Ole parem ise positiivselt meelestatud ja räägi kui tore tal saab olema.Oma halvad kooli mälestused võid esialgu enda teada jätta.Saavuta juba esimestel nädalatel hea kontakt klassijuhatajaga ja ära kiru teda lapse kuuldes.Samuti hoidu lapse kuuldes kirumast koolisüsteemi,tunniplaani jms.Tähtis,et lapsel jääks esialgu koolist ainult head mälestused ja et ta läheb rõõmuga kooli.

juulie,

kindlasti ma räägin lapsele jubedusi kooli kohta :P
Oh sind.

Meelestatus on üldjuhul positiivne, klassijuhatajat olen juba näinud ja lapsele ta väga meeldib; valmis olen dialoogiks, mitte kaitseks.

Need on need defineerimatud hirmud, millest tahaks yle saada sellega, et keegi jagaks oma kogemusi hirmudest enne lapse kooliminekut.

Kartsin oma lapse pärast siis rohkem, kui toimus elukoha vahetus. Kooli alguseni oli vaid 4 päeva. Kartsid ka lapsed ise. Poiss on agaram, leidis enne kooli juba sõpru, tüdruk (suhtlemisraskustega) suutis ka siiski mõnega tuttavaks saada. Ise kartsin ka, nii enda kui laste pärast. Aga ei näidanud lastele seda välja, julgustasin neid omale sõpru otsima. Ja saime kõik hakkama.
Peaasi, ära näita lapsele oma hirme välja, meelesta teda positiivselt(oledki teinud), ela õhinaga lapse kooliasjadele kaasa, las ta jagab neid sinuga, näita välja oma heameelt kui tal hästi läheb ja küll saate hakkama! Edu!

Minul oli ka hirm just selle sotsiaalse külje pealt, sest lapsed polnud päevagi lasteaias käinud. Eriti murelik olin just esimesel korral. Aga probleeme ei küll tekkinud, esimene klassijuhataja oli suurepärane ning lapsele juba tuttav pooleaastasest eelkoolis käimisest. Vanem laps pealegi tüdruk, nemad vist võtavadki kollektiivis olemise reeglid ja distsipliini kergemini omaks. Igatahes, kui esimese klassi talvel tuli kallale külmetushaigus, siis tüdruk nuttis hommikul kodus : Ma tahan kooli minna !
Aga ka poiss oli ka esimeses klassis tubli, ilmselt mõjus see täiesti uude olukorda sattumine, käitumisprobleemid hakkasid tekkima alles teisel aastal.
Ja õppimisega hakkamasaamist pole kindlasti vaja karta, esimeses klassis toimub ikka alles õppimise õppimine ja proovimine, lugemine -arvutamine on teil ju selge.
Nii et vähem muretsemist ja rohkem rõõmsat meelt teile !

Ega kõikvõimalikke asju ikka ei jõua ette karta, nii et parem võta rahulikult. Minu pojal läks esimeses klassis tegelikult halvasti - temale sattus pinginaabriks selline poiss, kellega ta juba lasteaias pidevalt rivaalitses, nii nad siis tunni ajal nägelesid ja juba teisel nädalal olid 'mustas nimekirjas'. Õpetaja siis muudkui kaebas lapse peale, lõpuks küsisin, et kas seda paarikest ei anna siis eraldi istuma panna. Seejärel lahutati nad ära ja poisid rahunesidki maha, aga mustast nimekirjast pääsemine võttis ca pool aastat. Vahepeal mõtlesin juba kooli vahetamisele, aga pole ju garantiid et mujal paremini läheb. Nii et üllatusi tuleb, oma lapse puhul muretsesin ka alguses kirjavigade pärast, et kas ta ikka õpib piisavalt kiiresti korralikult kirjutama, aga tulid hoopis käitumisprobleemid - oma uimasevõitu vennikese puhul poleks sellist asja küll oodata osanud.

Küllap laps on oma hirmule ka ema hirmust lisa saanud. Lapsed on selles vägagi tundlikud. Niikaua kui ise pabistate on ka laps ebakindel. Jätke see suhtumine väike ja õrnake! Jumalapärast ärge tema kuuldes seda öelge. Laps on ikka ilus ja tark ja koguaeg kasvab ja muutub tublimaks. Oma lastega pidasin alati kõige tähtsamaks, et nad oma tegemisi ja olemisi ka minuga jagasid. On ju omalgi nii, et kui saab murettegeva asja sõnades kellelegi ära seletada on juba kergem ja mure muutub palju väiksemaks. Ja kui last ergutada muredesid lahti rääkima kaovad mõned mured kindlasti täielikult.

ärge kartke,räägi õpetajaga,küll tema juba aitab.

See, et sinu jaoks oli kool katastroof, nagu praegugi veel märgid, ongi lapse koolihirmu põhjuseks. Pead enda mõtted selgeks mõtlema, miks oled siiamaani selle mõtte küüsis. Kuni sa alateadvuses lapsele sisendad, et koolis võib halb olla ja õpetajad on vanad kõõmad ja õppida on raske, siis nii just juhtubki.
Kool on huvitav, sest sealt saab laiapinnalise suhtlemiskogemuse.
Tundides saab teada asju, mis muidu jääksid tundmatuks. Õpetajad on kõik erinevad inimesed, kellega suhtlemisel õpid rakenduspsühholoogiat.
Kui kooli poleks, oleks ju lapsepõlv mõttetu aeg - ei mingit eluks ettevalmistust, ei saakski ema selja taga teda, mis sulle meeldib ja mida sa ei salli.
Ja milline rõõm on teenitud viis või klassivenna tähelepanu!
Kas sa nii ka mõelnud oled?