... ja kogu see õnnis aeg, mil isa kulutab direktori kabineti või haridusameti uksi (enne kui käigud tulemusi hakkavad andma, ja pole sugugi kindel, et hakkavad - ta pole ei esimene ega viimane hädaline), solgitakse poja toitu, lõhutakse koolikotte, mõnitatakse... siinkohal on ka paar päeva viivitust liiga pikk aeg.
Enne tuleks kiusaja läbi raputada ja teda mehiselt ähvardada, alles siis mööda asutusi rallima hakata. Taevake, kuidas te nii naiivsed olete, pole vist bürokraatiaga üldse kursis, et loodate kiirele lahendusele ametivõimude poolt?!?
Vägivald sünnitab vägivalda? Ilmselt küll - isapoolne raputamine on see kiusaja vägivalla poolt sünnitatud vägivald.

kassy: peaks ma nüüd õhku ahmima hakkama selle peale, et sul nii palju ja nii vanad pojad on? :) Ehk on su pojad ise kiusajad (kodus tublid ja illikukud)? OK, aga bürokraatia koha pealt oled küll naiivne. Ja milline on kõige õigem lahendus? Seda polegi olemas! Alati on keegi, kes tunneb end kaotajana, iseasi, kas see tundja peab just antud hetkel kannataja pool olema...

See, kui see isa läheb nende või selle ühegi kiusaja juurde ja temaga mees mehega räägib ja lihtsalt mõne kõvema sõna ütleb, pole mingi vägivald.

Tiiuga nous. Eelmises kirjas soovitasin kiusajat vagivallaga ainult ahvardada ning tema vanematega raakida. Ei kujutaks ette, et isa laheks kellegile fyysiliselt kallale ja peksaks kiusajat labi. Ei usu et direktoriga voi klassijuhatajaga raakimine palju kasu tooks. Isa ju ise kirjutas, et kalassijuhataja nuttab klassi eest, kuna tema joud ei kai lastest yle. Kuidas ta siis saab kiusamise probleemi lahendada?

Isa kirjuata palun kuidas poisil laheb ja mida sa oled ette votnud selle olukorra lahendamiseks.

muideks, ei tohi unustada ka lapse hinge. et ta enesehinnang millegipärast ei langeks, sest eneseusku tagasi saada on väga raske.

Ise pole mõtet küll vägivallatsejaid peksma minna. See ajaks asja aind hullemaks (Sinu isa andis mulle peksa, nüüd saad veel hullemini). Direktorile või klassijuhatajele tuleb rääkida. Koolis, kus mina käin oleks sellised matsid ammu käskirja saanud või välja visatud.

makaak? On sul äkki mõni näide taolise käitumise kohta (et isapoolne raputamine (mitte peksmine!) muudab asja hullemaks)?
Mul küll ei ole, on just vastupidised, pärast isapoolset (või aktsepteeritava meesterahva) paikapanemist, on endised vägivallatsejad nii vagurad, et anna olla. Mõnel juhul on isegi endise pekstavaga suhtlust arendama hakanud.
Pole mõtet hüpoteetilisi väiteid välja tooma hakata :)

makaak pigem nõustun sinuga aga sina katta ei oska ka järele jätta.sel teemal ma rohkem ei viitsi sinuga vaielda,pealegi soovid olla ju nii domineeriv ,okeyMine klobi siis kõik läb.Oma lapsi mainisin seetõttu ,et näidata sulle ,et mul on kogemusi ,mis puudutavad kooli-kodu -lapsi.Kiusajad ei ole,neil on palju hobisid,kui enne olid jalgpall ja purjetamine siis nüüd on neil oma bänd,mängivad kitarri ja hiljuti said ka ühes võistluses tunnustuse osaliseks.Võimalik ,et tunnustuse puudus kaasõpilaste ja vanemate poolt, suutmatus end realiseerida sunnivad lapsi käituma kiusakaltja vägivaldselt teiste suhtes.Isale meelekindlust ja küll tulevad ka lahenduse.

Minu arust pole mõtet pedagoogide ja lapsevanematega jännata, käsile tuleb võtta ikkagi lapsed. Tuleks välja selgitada, kes on klassi liider ja temaga rääkida. Juhul kui selleks on see terroristist õpetaja poeg, on asi muidugi räbal, sest teised õpilased joonduvad tema järgi ja vägivaldsus üha suureneb.
Tegelikult on vägivaldsed inimesed küllaltki arad, sest omasugustega (tugevatega) nad tüli norima ei hakka. Seega tuleks ka oma poega julgstada enda eest seisma, panna ta kusagile trenni jne.

to apa:Pedagoogist on erinõme oma tööpraaki?
Kujuta nüüd ette, et oled ise koolis, kus on piisavalt palju õpilasi, õpetaja valmistub järgmist tundi andma, viib päeviku õpetajate tuppa, käib WC, palju nõutakse ühelt inimeselt 10 minuti kohta. Telefon on selline asi, mille võib vabalt koju jätta, kool ja õpetajad ei saa vastutada kaasa võetud hinnaliste asjade eest. Bussijuht ei vastuta ka teie koti eest, mille istmele jätate kui ise väljute. Üksteise peksmist, nim. lapsed isekeskis ka mänguks, saa siis aru, millal asi tõsine. Loomulikult tuleb kontrollida kiusamist, mida füüsilises mõttes on vähem kui psüühilist vägivalda, mis oliolemas aastate eest koolis ja arvatavasti ei saa sellest lahti kunagi.

Milla: Sinu lause: oli aastate eest ja ei saa kunagi lahti.
Nii mõelgu need ,kelle last ei kiusata või kellest see mööda läheb.
Kui vanem saab teada, et tema laps kannatab ja on juba teab kui kaugele viidud, siis see lause enam ei kehti.Kasutada tuleb kõiki vahendeid, mis lubatud.Igaüks valib omale sobivama.Mina ise oleks nõus kõik ära proovima, et oma last aidata.Ja kui see kõik ka ei aita, siis ikka prooviks ja veel ja veel ja veel.Vaataks ,kellel visadust rohkem on, kas minul või pättidel.Lõpuks nad sitsiks.

to: Ka ema
Tuleb ikka teada ka saada, millepärast laps on sattunud kiusatavaks, põhjus võib olla lapses endas. Sõnadega teiste kaasõpilastele halvasti ütlemine, ime ka kui kallale tullakse. Õpetaja koolis küll räägib nendel teemadel ja kooli sees selliseid füüsilisi kiusamisi ei ole aga koju minnes, tee peal on hea üksteist klobida, kuhu vanema ja õpetaja pilk ei ulatu.
Siis räägitakse, et tegemist on koolivägivallaga. Ei piisa ainult kooli poolsest aitamisest ka vanemal tuleb hulk tööd ära teha. Kui sa oled võtnud sellise eesmärgi ja nii tubli ema oled, siis jõudu sulle.

Olen näinud pealt, kuidas kiusatekse kedagi ja see laps küll kellelegi halba midagi ei öelnud ega teinud.Olen kaise kiusamist tunda saanud.Olin vägatagasihoidlik tüdruk ja vaikne, õppisin keskmisest veidi paremini.Mingil ajal hakkas mu keha ju arenema ja eriti suure hooga just rinnad, muutusin teistest rinnakamaks.Punt rumalaid ja halbu poisse hakkasid mind norima ja avalikult torkima sealt kohast. Kord tulid nad kõik mulle kallale ja tirisid alla keldrisse ühte ruumi, kus mind vägisi paljaks kisuti.Jube häbi ja alandav!Kes oleks tahtnud pärast seda enam kooli minna? Kellelegi ma ei rääkinud(13olin) ja ikkagi läksin.Kõik poisid juba teadsid sellest, sõimati litsiks ja irvitati.See kestis samalaadselt umbes 3 aastat, siis ma läksin sealt minema, aga kui sellele mõtlen tuleb alati pisar silma.Nüüd olen 31.