Minu lapsel on ja mõlemad korraga.Ta on 3 klassis ja lugemine nii vaevaline, ega huvi ka ei ole, et harjutaks rohkem.Ta nagu ei suuda silmadega pikki sõnu haarata ja see ka veel, et alustab õieti, aga enne ,kui lõpu ära loeb, ütleb selle lõpu umbes juurde.Nagu arvaks peast sõnu.Vahest juhtub tavalises sõnas rõhk hoopis valele tähele ja tavalisest sõnast on saanud justkui võõrsõna.Kas seda saab harjutuste või lihtsalt treenimisega kaotada ka või? Ise olen väiksest peale suur lugeja olnud ja nii laps näeb tavalise lugemiku või looduse tükiga nii suurt vaeva, et sellise lugemisega on pea võimatu asjast õieti aru saada ja edaspidi suuremahulisi aineid ettevalmistada või jutustada.Enamus ju kodus ei õpi lugemist, vaid loevad võõrast teksti kohe.Ise oma vigu lugedes ei märka ja tihtipeale on mate ülesannegi valesti sellepärast tehtud, et pole tekstist õiget asja välja lugenud.Nii raske lapsel .

Pane siis erikooli, kus samasugused koos. Selline ei kõlba teisi segama oma mitteoskamisega. Oleks veel, et esimene klass. Ise lugesin enne kooli "Kevade" läbi ja veel teisigi paksemaid raamatuid ja olin algklassides klassi parim lugeja. Kuidas ta sul üldse niikaugele on jõudnud ja pole istuma jäänud? Ähvardagi sellega, et kui huvi pole, paned erikooli.

Miks logopeedi juurde ei lähe? Isegi koolides peaks need olema.

Kas su laps käib mõnes väikeses maakoolis? Minugi laps õpib tavakoolis, aga seal kontrolliti kõik esimeste klasside lapsed logopeedide poolt üle ja kellel oli probleeme, neid hakati ka kohe dresseerima.
Kuidas õpetaja asjasse suhtub?

Nöps, sa räägiksid nagu minu poisist :)
Tegelikult aitab logopeed ja järjekindel lugemise treenimine. Minu laps on käinud kolm aastat logopeedi juures ja lugemist oleme väga palju harjutanud. Nüüd, neljandas klassis, hakkab asi lõpuks paremaks minema ning emakeeles lõpuks kolmede asemel neljad ja viied.

Peadki sundima teda rohkem harjutama, huvipuudusest välja tegemata. Mul oli poisil algul sama häda. Lugeda oskas, kui püüdis, aga lohakuse ja kiirustamisega luges ära ainult sõnade alguse, lõpu tuletas huupi. Ja kuna vähe luges,siis kirjutada ka ei osanud, õigemini tegi seda puhtalt kuulmise järgi, a'la "linnd tõusis lenndu". Kõige tõhusam abivahend on ikka pidev harjutamine. Teise klassi lõpuks oli lugemine 5, kirjutamine jäi veel 4-ks.

minu laps kirjutas teises klassis "jllm onn küllm" ja ma olin lootust kaotamas. Siis äkki läks nagu "lahti" ja hakkas raamatuid suisa neelama ja probleem lahenes. Logopeedil oli ka muidugi suur roll selles.

sai hiljaaegu teada,et on mingi seadus,mis lubab logopeedi juures käivatele lastele ühe võrra suurema hinde panna,kui tegemist on tõsise häirega,mis siis,et tavakoolis õppiv laps.See polnud küll vastus antud teemale,kuid ma arvan,et paljud meist ei teagi seda ning mõnele lapsele vahel on just seda viimast ergutust vaja,et veelgi rohkem pingutaks

olen ka oma esimesse klassi poisiga hädas,loeb sõna aga mõtleb juba sellele,kuidas rutem raamatu käest saaks panna ja õue või arvuti taha,mõtted nii hajevil,püsivusest ei räägigi,seda on ainult mängude jaoks.Ei aita arvutikeelud ega toaarestid,see ainult trotsi tekitab...nüüd vähemalt pandi logopeedi tundi,loodan et sealt tuleb pikapeale abi

kas see lugemine on kõik kolm kooliaastat vaevaline olnud?
või ei ole lihtsalt erilist edasiminekut olnud?
mina katsuks selgitada, miks lapsel huvi ei ole, see võib olla tingitud millestki ebameeldivast. võibollaet seoses kooliga, võibolla millestki muust.
tõrge ja huvipuudus on tavaliselt ikka millegi tagajärg. miski häirib teda ja huvi kaob.
minu tütar oli väga entusiastlik ja hea koolis käija ning õppija seni, kuniks algasid inglise keele tunnid.
asi polnud aines, vaid õpetajas. klassi ette oli pandud täiesti pädematu õpetaja ja lapsed tundsid end väga halvasti ning igasugune tahtmine ja huvi keelt õppida kadus. neil päevadel, kui oli keeletund, hakkas hommikuti kõht valutama jne. see on tema psühholoogiline reaktsioon ja täiesti normaalne.
järelikult on lapsel mure ja kuniks keegi ei märka ega sellega tegele, ei ole ka mingisugust lootust, et ta iseseisvalt edasi areneks.
logopeed aitab kindlasti. ei maksa eelarvamuslikult karta, et logopeedi juurde ainult väga raksed juhtumid saadetakse. logopeed teeb ka ennetuslikku tööd ja laps tunneb end kindlamini. juba see aitab, et keegi lapsega tegeleb.
minu laps on seni viieline olnud ja ka vahelduva eduga logopeedi nö tunnis käinud. kool ise testib lapsi iga õppeaasta alul ja väga paljud saadetakse logopeedi tundi. olin rõõmus, kui sel aastal laps ütles, et ta logopeedi jälle läheb. ta on üsna põikpäine mul ja kui ma palun kodus kirjutamist harjutada, siis ta punnib vastu, et õpetaja ei ole käskinud. nüüd on sellele tähelepanu juhitud ja ta läheb heameelega sinna lisatundi, üle poole klassist läheb:)
uuri oma kodukohas järgi, milline võimalus on, et laps logopeedi juures saaks käia. ikka kipub see nii olema, et võõraste inimestega on lapsed kohusetundlikumad ja sõnakuulelikumad(vähemalt minu oma on) ja talle hakkab see meeldima, et keegi tahab teda aidata.
mitte mingil juhul ei ähvardaks mina last!!! lapse enesekindlus on niigi kannatada saanud ja ei tohi lasta sel veel väiksemaks kahaneda. ääriveeri saab ehk välja uurida, et kas miski koolis on viltu, et teda ei huvita see, kuis tal läheb ja et tal võiks paremini minna..
lapsele ongi vaja enesekindlust sisendada, siis hakkavad kõik asjad paremini välja tulema ja tekib ka huvi.
ikka armastuse ja hoolivusega läheneda!!
ära kuula neid hurjutajaid siin ülal.
iga laps on hea laps ja on ka tubli laps, kui täiskasvanud oskavad last hinnata ja suunata.

Kas logopeed ravib siis ka lugemishäirega lapsi? Kas seda nimet. düsleksiaks? Ta juba käib logopeedi juures, korra nädalas, kirjutamist ja õigekirja harjutavad.Koolis siiani veel logopeedi pole, käime mujal.Kirjutamine on veidi paranenud.
Selle oma mitteoskamisega ta teisi klassis küll ei sega, pigem segab mõni neist oskajatest teda või teisi, neil kulub mõnele asjale vähem aega ja siis hakkavad neid segama ,kes veel valmis pole.Omast ajast mäletan, et meie klassis oli üks poiss, kes sai kogu põhikooli aja logopeedilist ravi ja lõpetas põhikooli ära küll, lihtsalt tema eestikeele kirjand hinnati teise süsteemi järgi, aga ega ta keeleteadlaseks õppima läinudki, sai meh.tehnikumi hoopis sisse.Ja rumalaks ei pidanud meil teda keegi, teisi aineid sai normaalselt õpitud, teise kooli küll keegi ei plaaninud teda saata, kuigi luges koperdades 8- klassi lõpuni välja.
Oma logopeedilt ma küsin veel nõu lisaks.

Veel Tutsikule: Edasimikekut on võrreldes esimese klassiga olnud küll.Lihtsamaid tekste loeb ikka küllalt ruttu, aga õpikus on tihti sellised keerulised teksti, ekstra õppimiseks ju otsitud ja siis ta vahest nutab seal, aga kui mitu korda ikka läbi teha,siis saab 4 ikka kätte.Algul lasin silmad hoolega üle kontrollida, et äkki näeb halvasti. Muidu, kui luuletus pähe on õppida, siis õpib teises toas üksi ära ja siis tuleb mulle vastama.Matet oskab ka paremini, kui mina tema vanuselt.Õpetaja nõuab koolis ilmekust, nii lugedes, kui jutustades, selles on ta ka üks paremaid, kui juba selge on.Vahets on liiga ilmekas, kui kodus harjutab, siis suuremad vennad muigavad omaette, heas mõttes muidugi.

Ehk näitaksite ära konkreetselt need seadused, mille järgi pannakse kõrgemad hinded ja hinnatakse teiste kriteeriumide järgi? Riiklik Eksamikeskus küll ei tunnista seda. Samuti pole koolidesse jõudnud taolisi HM määrusi.

Ma ei tea seadustest midagi, aga mei logopeed ütles, et temal on õigus välja kirjutada tõend, mille lapsevanem esitab kooli ja selle järgi on näha, et laps vajab logopeedilist ravi ja teda ei hinnata tunnistustel hindega "2".Minul kehtib lapsega selline asi.Logopeed selgitas, et sellest on ikka vägagi kasu, sest kui laps juba logopeedi juures käib, siis järelikult ta ka teeb mõningaid edusamme ja näeb nagunii teistest lastest rohkem vaeva.Nii kodus, koolis, kui ka ravil, kus ka antakse koduseid ülesandeid ja kui laps pingutab ja ikka saab hindeks vaid kahe, siis see nullib ära nii lapse õppimishuvi ja innukuse ja annab hoobi ka ravile.Ma pean muidugi üle küsima, kas eelmise aasta arstitõend kehtib ka sellel aastal või tuleb igaaasta uus võtta.
Meie klassis oli oma ajal üks tüdruk, kes oli paks ja sai iga aasta ema ja arsti abiga kehalisest vabastamise tõendi.Kogu kooliaja oli see nii.Muidu oli ta hea õpilane, aga kehalises ei käinud ta kogu kooliaja.Hinne oli ikka 5.Aga selle loo iva on see, et see paks plika ju ei püüdnudki treenuda või oma vähema koormusega harjutada, kirjutamisega hädas olevad lapsed aga näevad ikka palju vaeva, enamasti kogu kooliaja.

Nõustun nende eelkirjutajatega, kes soovitavad sulle kannatust ja positiivset suhtumist lapsesse. See, et tal lugemise-kirjutamisega raskusi on, ei tee teda alaväärtuslikuks ning kindlasti ei ole tema koht erikoolis. Parim on siiski püüda nii palju kui võimalik lugemise ja kirjtuamisega tegeleda ning kindlasti pöörduda ka spetsialistide poole. Oluline märksõna siin juures on aga ka piiri pidamine. Kui laps on juba stressis sellest pidevast õppimisest ning mängudeks ja muuks jääb aega väheseks, siis tõenäoliselt annab see ühel päeval tugeva tagasilöögi.
Minu kaks tütart on erinevad nagu öö ja päev. Üks neist näeb praegu 4ndas klassis vaeva, sest tema põhiliseks probleemiks on laiskus. Just nimelt see, kuidas võimalikult kergelt hakkama saada. Esimeses klassis nägin temaga kurja vaeva ja tegelesime pidevalt lugemise ja kirjutamisega. Nüüd kirjutab ta viitele. Ei ta loe siiani, ainult ehk vahel õele ette. Kuigi õde hakkas lugema 4 aastaselt ja loebb praegu (1 klassi juntsu) pakse raamatuid ja kogu aeg. Näen ainult seda, et vanemat sundida pole mõtet. Ja tema lohakus ajab vahel nii tigedaks, et ... Ainuke abimees on teadmine, et viha ei muuda midagi ja kannatus on olulisem. Isegi nn kohustuslikust kirjandusest oleme läbi end närinud ühiste lugemistega - kord loen mina, kord laps ise, kord õde.
Nii soovitangi sulle võimalikult palju kannatust ja usu - ega elu ainult lugemisest ja kirjutamisest koosne. Kõigile on koht siin päikese all...

mul sama häda.poiss kolmandas klassis.kusjuures laps ei taha minuga üldse midagi kodus teha.käime kah logopeedi juures.tundub et peaks veel midagi ette võtma.üks suur samm oli et vahetasime linnakooli väikse maakooli vastu ja vähemalt ta nüüd tahab koolis käia.

Mina olin ka viimased aastad arstitõendiga kehalisest vabastatud, aga ei pandud mitte 5, vaid kriips, ehk hindamata. Ja kui hindamata, siis tähendab see sisuliselt hinnet 2.

saepuru ei kannatanud põrutamist või?

tekita lapses raamatute vastu huvi.
ära sunni teda üksi nende taha.
võta aeg maha, leia põnev raamat ja loe talle õhtuti veidi ette. jäta põneval kohal pooleli. kui ta palub, et jätkaksid siis anna talle teada, kuhu sa raamatu paned(juhuks kui ta tahab teada mis edasi juhtub.
lugemine on kirjutamise alus.
lähed kodust kuhugi, jäta lauale kiri. ole kirja kirjutades vaimukas, et ta saaks selle lugemisest rõõmu. õhuta teda samuti toimima.