Tere! Kas kellegil on kogemusi lapsega psühholoogi juures nõustamisest ja kus? Nimelt kodus 15.a tüdruk, kellega on lahkarvamused. Kui palun tal õigel ajal kodus olla - ei tulda, kui palun kodus aitamist, koristamist - ei tehta. Kõik toimub läbi suure pahanduse ja karjumisega. Ma pidavat olema kõige haigem ema? Mul seda nii valus kuulda, süüa saab, riideid selgas normaalsed. Teen kõik, et tal normaalne olla, vastutasuks ei saa suurt midagi, vaid sõimu ... ja peavalu. Närvid täitsa läbi. Mõtlen, et kaua selline elu kestab ja äkki olen juba ära keeranud. Kusagilt peab abi otsima.
Ehk on kellegil häid soovitusi?

Sul on varasem kodutöö ehk kasvatus tegemata jäänud. Kui praegu alles nõudma hakkad, siis loomulikult saadab su pikalt. Väiksest peale oleks pidanud nõudma, siis hiljem tuleb juba iseenesest.

Ei ole tegemata varasem kodutöö. Olen nõudnud väikesest peale, siis tegi kõik, kuulas sõna, hea laps oli ... nüüd teismelisena on kõik pea peal. Mis enne tegi, on nüüd ta jaoks mõtetu ...

Siis ei oska aidata. Omadest kogemustest - ei julgenud iial selliseid sõnu vanemate kohta kasutada nagu sina siin välja tood.
Ju siis on aeg edasi läinud. Ma olin siis juba aastane, kui sinu laps sündis.

Jäta ta hing möneks ajaks rahule ning suhtlemises yrita ise uuele tasandile liikuda,kyll ta tasapisi järgi jöuab.Hakka teda kohtlema kui täiskasvanut,söbrannat.Nöudmisi mötle läbi ning yrita vähendada.Ta ei ole enam titt ju, ja ei pea ka köiges Sinuga samal nöul olema.Ning ka Sinul ei pruugi alati köiges öigus olla.Tödesid on rohkem kui yks.

Ka minu laps ütleb, et olen halb ema, ju teismelised nii arvavadki. Eks nad tahavad rohkem vabadust, mitte koduseid kohustusi. Ole ikka järjekindel oma otsustes, küll see iga mööda läheb! Mul poiss 12 ja see kõik veel alles tulemas...

Ise mõtlen ka vahel, et peaks äkki minema psühholoogi jutule, aga ei taha hästi, sest siis on ikka märk küljes. Plika on aru saanud, et ma ei taha seda, kiusab mind kohe sellega.ütleb, et telli mulle aeg psühholoogile.

sinu nõudmised ja "kuulas sõna".
halb lähenemine. noor daam arvab vist, et koduseid toimetusi tuleb teha sellepärast, et sina nii nõuad. mõistlik oleks kodutööde möödapääsmatust selgitada nagu täiskasvanud inimesele, mitte käskida-kamandada ja nõudmisi esitada. perekond- see on "meie", mitte "mina käsin ja sina teed". muidugi oled "haige ema", kui sa pidevalt karjud.
mina selgitasin oma noortele, et on mõningased asjad, mida tuleks teha selleks, et meil kõigil oleks kodus hea olla. noored ise arutasid, millised need tööd on. sellest saavad aru ka, et ema üksi ei jõua kõigega hakkama saada, siis ei jääks talle üldse vaba aega, see poleks ju õiglane. asi käib nii, et igaüks teeb natukene, et vajalikud asjad tehtud oleks ja kõigile ka iseenda jaoks aega jääks. töö teostamise aja suhtes saab ju alati kokku leppida, kogu värk käibki kokkulepete alusel: tahavad praekartuleid, tehakse nii: üks koorib-tükeldab, teine praeb, kolmas peseb pärast nõud. igaüks teeb midagi, kõigil kõht täis. üks paneb pesud masinasse ja läheb ise trenni, teine teeb oma koolitööd ja paneb pärast pesu kuivama. jne. kodused toimetused tehakse muude asjade vahel pea märkamatult ära.
kusjuures need "noored" on meil 15-aastased noormehed.

Saima, sa teed ju lausa kadedaks! Aga eks selleni jõudmiseks tuleb hakata jah juba varem lapsi "kasvatama".

Kui asi väga karmiks läheb, siis võib psühholoogi abi kasutada küll. Tallinnas on neid päris palju ja päris häid, kui natuke vaeva näha. Olen kokku puutunud nii ametlike, psühhoneuroloogia-haigla omadega kui ka tugikeskuse ja kriisiabi psühholoogidega. Kuigi on väga raske olnud ja olen ka seinast läbi minema pidanud, on kõik lõppkokkuvõyyes kasuks tulnud. Tähtis on ju lapse edasine elu ja sinu enda oma ka, probleem tuleb lahendada siin ja praegu mitte oodata, et küll ´aeg annab arutust´. Mingi märgi külge jäämist minu arust karta ei tohi, see kes sedasi arvab, on ise probleemidega.

Ehk on tõesti parem laps natukeseks rahule jätta. Tuleb valida õigeid sõnu ja sobivat momenti ja hoopis vestelda lapsega teda huvitavatel teemadel. Mõnel on lihtsalt see iseolla tahtmine liialt segi pööratud. See läheb mööda. kõige tähtsam on ikka see, et suhted päris hulluks ei läheks. Tasuks vist ikka proovida ja teha mõnes asjas järelandmisi.

Muide unustasin lisada, et psühholoogi jutule võiks ikka ema minna ise. selt saaks tüki etemat nõu kui siit. Last ei maksa küll sellise asjaga traumeerida. See solvaks teda hingepõhjani.

vaata emme
see ongi põhiline viga mida suur hulk emasid teeb
hoolitsed ja ütled
et midagi tagasi saamata
et see on siis tänu ...

laste eest hoolitsemine ei ole see et tagasi midagi oodata
hoolitse ja hooli et lapsel oleks hea ja turvaline elada ning ta saaks tehtud omad valikud nagu tema elus oluliseks peab - see ei pruugi sulle meeldida, kuid lapsed ei ole kunagi sellised nagu me tahame et nad oleksid nad on sellised milliseks me oleme nad lasknud kasvada

loe natuke ka siit:
http://groups.msn.com/Meieeluteismelistega/ekslikudlhenemisedlastegategelemisel.msnw

ja mõtle natuke enne kui oled hapra sideme oma lapse ja enda haiget saanud isekuse vahelt katkestanud, sina vajad eelkõige õpetust kuidas olla lapsevanem
peatselt hakkavad lastevanematele mõeldud loengusarjad
http://www.ramkool.edu.ee/sisu.html?OSA=koolituskeskus&ALAM=3

kui vähegi saad siis vali mõni neist ning avarda silmaringi
keegi pole sündinud lapsevanemaks, kuid me võime teha kõik et selleks saada ning veel enam teha kõik selleks et meie lapsed oskaksid oma pere näitel kunagi ise headeks lapsevanemateks saada

Nüüd tuleb välja, et kui mõni teisme-ealine elab rajumalt üle oma murde-ea probleeme, siis on viga vanemates. Alati ei ole nii. Aga vanematelt nõuab selline asi rohkem vastupidavust, jah, kui tundub, et on abi vaja, siis tasub ikka minna asjatundja juurde. Aga minu kogemustest on hea nõu- last tuleb kiita aeg-ajalt, kui ta midagigi hästi teeb, siis rõhutada seda. Küll asjad korda saavad, need on ju kõik ikka meie omad kallid lapsed, kelle üle võime mõni aasta hiljem väga uhked olla.

kuidas sa kavatsed teda psühholoogi juurde saada? käsid minna?pakun, et naerab su välja. järsku sa peaksid kõigepealt üksi minema ja oma enese asjad selgeks mõtlema. kui ise rahulikum, pea ja mõtted selgemad.

Pigem käi ise psühholoogi juures ära. Tõsiselt kohe. Ei jää mingi märk Sulle külge, aga väga head nõu võid saada. Ja on üks hea raamat, mida soovitaks lugeda - Thomas Gordoni "Tark lapsevanem".

Enne psühholoogi soovitaksin siiski oma lapsega rääkida.
Kata kohvi või teelaud, küpseta ise küpsised ja palu et ta leiaks aja sulle seltsi pakkuda. siis räägid talle, et soovid suhetes selgust, ausust. küsi, mida sa oled tema meelest valesti teinud ning ole mõistlik vastuseid kuulates. loe kümneni. ära tee etteheiteid, ära arvusta. küsi mida tema sinult ootab. teata talle, mida sina tahad. ole arukas lapsevanem, ära trügi sõbrannaks.
kui vestlusest midagi välja ei tule, siis tee ettepanek kesklinna lastepolikliiniku psühholoogide juurde minna-las nemad hindavad olukorda. emasid üksi sinna ei oodata. ikka koos lapsega.

Kui arvad, et vestlusest midagi välja ei tule, siis sa võid ju paluda tal probleemid paberile kirja panna. Ise võid küsimused ette teha.

Kas keegi teab, kus netis on soovitusi teismelisele, kuidas käituda vanematega? Igal pool kuidas vanem peaks käituma a vastupidi ei ole. Mingid soovitused peaks ju vastupidi ka olema.
Ma püüan käituda tütrega nagu kirjas, a tütrel sest savi ja ei pea omavahelistest lepetest kinni..

Olen peale lahutust otsinud oma lastele abi nii psühholoogilt kui psühhiaatrilt, pole ühtki plekki märganud.
Kasu on olnud tohutu. Nad on ka teismelised.
Lõpuks on eesmärk ikkagi parim võimalik tulevik lastele ja vaimne tervis pole seejuures sugugi viimasel kohal.

Alguses käisime koos vastuvõtul - nagunii tahetakse rääkida nii lapse kui ka vanemaga. Vahel kutsuti ainult mind. Nüüd käivad lapsed ise kokkulepitud ajal.

Arvatava "märgi" pärast lapsele mitte abi otsida on minu meelest kuritegu.

delfis on noortekas, seal tuisupead räägivad omavahel, soovitavad igasuguseid asju, aga nii arulage värk, et mul hakkas hirmus kohe, tulin ruttu ära. Aga neid võiks ka mingi psühholoog vms. nõustada, oleks väga vajalik küll.

Okei, suures linnas, Tallinnas ei jää mingit märki külge, aga väikelinnas on hullem, ka psühholoog võib olla mitte küllalt tasemel, et ei tasu minnagi, kui pole kindel, et ise hakkama ei saa. Võib ju nii olla? Kas kellelgi pole negatiivseid kogemusi psühholoogidest?

Kui võtaks asja nii:

Tütar võib õigel ajal mitte koju tulla ja kodutöödest kõrvale hiilida lihtsalt sellepärast, et nii on talle mugavam ja meeldivam ja ta on kogenud, et saab nõudmistest kõrvale hiilida.
Sel juhul on see pigem kasvatusprobleem ja tuleks mõelda, kuidas edaspidi nõuda nii, et ta paremini kuuletuks.

Teisalt võib see käitumine näidata, et tal on mure või probleem ja alateadlikult ta püüab sinu tähelepanu oma halva käitumisega sellele juhtida.
Siis oleks tõesti tegemist psühholoogilise probleemiga.

mix psühooloogi juurde.. sellised teismelised ongi.. tuletage oma aegu meelde ... ei usu et alati viks krtaps viisakad olite

Olen viimase pooleteise aasta jooksul suhtlema pidanud kümnekonna psühholoogi-psühhiaatriga. Nende hulgas on olnud ka mittesobilikke. Sel juhul soovitan otsustavalt uus psühholoog otsida. Tänapäeval on olemas ka koolipsühholoogid, kellest võib märkimisväärne kasu olla, ka väikelinnas. Ma ei räägi ainult Tallinna-kogemustest. Kõige tähtsam on leida üles, mis sa ise soovid - minul oli silme ees üks traagiline kogemus ja tegin kõik selleks, et see ei korduks lapsega. Õnneks tuli laps kaasa, veenmine pole kerge, aga täiskasvanut ei veena sa hoopiski.

mulle meeldib www lähenemine asjadele.perekoolis oled ka nii heatahtlik ja mõistev. istun siin täna oma psüühilise tasakaalu saamisekz kodus(veic teine põhjus) ja surfan netis et nats eluvaimu tagasi saada ja hea kui on pljau mõistvaid ja tolerantseid inimesi! endal siin olemas samad probleemid teismelistega. Aga vaja on tõesti suhelda niialju kui võimalik ja põhjused miks nad nii käituvad ongi erinevad ja võimalik et kõik koos: kõigepealt on nad lihtsalt kõike eitavad teismelised; siis on nad tõenäoliselt millegi peale solvunud ja tunnevad ennast asjatult piiratutena; samas jälle kardavad et vanemad neid ei armasta vaid lihtsalt keelavad. See on vja selgeks teha. ja kui ikka püüda suhelda niipalju kui täiskasvanu mõistus ja tolerantsus vähegi annavad, saab teismeline ka ise aru et on vaja abi otsida kui omavahel asja lahendada ei suudeta. ja nõustaja(psühholoogi) abi ei ole küll mingi häbiasi tänapäeval. Pigem näitab, et inimene tunnistab probleemi ja otsib asjale lahendust ega häbne seda. Sest olulin on ju probleem lahendada, mitte omaette häbeneda et äkki keegi saab teada...Mina suutsin küll oma 13.a kroonilisle hilinejale valetajale suicetajale jne selgeks teha et me peame sellelel probleemile abi saama kui ise ei oska, sest tegelikult ei taha nad ju pahandusi, mingi sisemine eitamine ja iseendaga pahuksisolek ei lase neid kuuletuda. ja küllap vajangi abi esimesena ikka emana ju mina, sest ma pean olema targem. ja ikka koos sammukese haaval. mõelda sellest et varasem kasvatus tegemata on ju nüüd juba hilja ja mõttetu. tuleb mõelda et mis teha probleemi lahendamiseks nüüd ja preagu. Jõudu teile