kallid emmed ja issid. Ärge nurisege kogu aeg teismeliste kallal.Arvate küll et tal kõht täis ja riided seljas.. mida ta veel tahab, aga kahjux nii see pole.Tuletage ka ome pubeka aegu meelde.. Ei usu et kõik väga viks kraps , puhas korras ja probleeme ei old.Ja see et täna päeva noor internetis aega veedab on ju väga hea ja hariv.Ikka parem kui nurgataga suitu pruugiksid.Oleme me seda ju kõik teinud.. A need pubekade... probleemid on väga segased.Räägi oma muredest lapsele ja laps räägib sulle... uskuge mind. Laps ei räägi sulle midagi kui ise oled väga kinnine ja püüad teda kontrollida.Pubekat tuleb võtta kui iseseisvat isiksus.Nii on kõigil parem.Nii et üks palve kõigile.Millised olid teie nn pubekaajad, milliseid probleeme tekkis ja miline peaks olema siis tänapäeva noor ?

Tänapäeval on õppimisvõimalused tunduvalt avaramad, eeldatavalt ka eesti keele ja grammatika osas. Kasutaksin sinu eas seda kindlasti ära.

to:Emme36
Just seda,mida kirjutasid,ei pea tingimata teismelisele pidevalt nina alla hööruma.
Oma pubekaga olen möistlik ja kutsun end pidevalt korrale.Ei ole kerge tänapäeval noor olla.Köike ei jöua ja igas asjas ideaalne olla samuti mitte.Ise pödesin vaikselt,enda sisse.Ning tagantjärgi sellest kahju.Olid naljakad hirmud,mistöttu magasin nuga voodi all.Punnid ja rasused juuksed,millega ei osanud midagi peale hakata.Kuna olin vene aegne laps,siis tuleviku ees hirm puudus.Köik teed olid ju "lahti".Suurim unistus keskkoolis-leida oma poiss.Ladusin öhtuti kaarte ja unistasin.
Ps!Olin väga tegutseja ja osaleja,mitte nurgas konutaja.
Erinevus praeguse ja tolle aja vahel -siis ei lubatud vanematele "vastu haukuda".Ehk siis teisisönu ei tekkinud dialoogi vanematega.Oma eriarvamused jätsin enda teada,kuid tegutsesin siiski nii nagu heaks arvasin.Ilmaski ei rääkinud oma probleemidest ja hirmudest vanematega.Ja seda viga ei taha oma lapse puhul teha.

Tegelikult tuleb otsustamise oskust ja vastutust hakata õpetama juba lasteaiast alates. Kui lapse eest on koguaeg kõik otsused ja valikud teinud vanem, siis teismelise eas lapsega on hilja viriseda. Usaldage lapsi rohkem, see tasub ära. (2 teismelise ema)

tuleb siin meelde, et kui olin 16, isal ja emal läks kergelt omavahel ütlemiseks, mina puutusin ka asjasse, karjusin isa nina all ma enam ei mäleta mida just, aga igatahes midagi sobimatut, et isa virutas mulle korra vastu kõrvu. Oih, kuidas ma vihastasin, aga korrapealt oli selge, et mina läksin liiale, aga mitte isa. Mingit hingelist traumat mulle sellest ei jäänud. Tundub, et kui mul oma lastega peaks tekkima midagi niisugust, siis ma võin ka ise nii teha äärmuslikkus olukorras, nagu mu isa. Vat ei tea, mis siis saab.
Aga mingit muud erilist vahet pubekatel polegi. Kasvuraskused on ehk erinevat sorti lihtsalt, seda küll ei saa ütelda, et vat meie olime tublid, ja nüüd noorsugu on hukas.

Kahjuks läheb oma noorus mõnikord meelest.Tookord mõtlesin paljude asjade kohta,et mina oma lapsega nii ei käitu,praegu pean aga kahetsusega märkima,et liiga tihti käitun nagu oma ema.
Mõne asja kohta saan alles praegu aru,miks ema toona just nii tegi.
Aga nagu siis,on usaldus praegugi kõige tähtsam.