Meie 14 aastane tütar ei räägi vanematega, kuna on nii vihane. Varsti sellest saab kaks kuud täis. Asi oli selles, et algul ta vihastas minu peale, kui ma temaga poodi ei läinud talle uusi teksaseid ostma. järgmisel päeval küsis isalt raha juuksuri juurde juuksepikenduse jaoks. Isa ehmatas ära -nii suur summa ju- ütles:Missasja? Tattninale nii palju vaja! Nüüd on tüdruk isa peale ka vihane, midagi ei räägi, ainult küsimustele vastab kas JAH, EI või EI TEA. Niisugune asi sööb närve, kontakti temaga ei saa, ei tea, kas peaks psühholoogile minema? Kas teistel on ka niisugust asja?

Normaalne ju. Mina ei suhelnud vanematega kuu aega ja hilisemas vanuses, kuna olin vihane. Vanaema tegeles siis kontaktiloomisega. Katsuge oma lapsega ära leppida kuidagi, kasvõi otse küsides, kuidas asja parandada saab. Mõni lihtsalt on pika vihaga.

No ei, mis on normaalne L.-ile, ei saa seda olla tavainimesele! Eks see temega rääkimine aita siingi, ja anna talle aega, tule poolele teele vastu. Võibolla tahaks ta ise ka vaikimise lõpetada, aga tal võib olla imelik niisama lambist jälle normaalselt suhtlema hakata.

kris: see ongi ju seesama, mida L. soovitas.

L soovitaski sama asja.

Kui asi puudutab asjade saamist,s iis ei maksa järele anda nii, et näe, tule ja võta nüüd raha ja mine osta omale need asjad ära.See jama tuleb katsuda kuidagi teisiti lahendada.Kui tal tõesti on üks ainuke paar pükse ja needki katki või väiksed, siis ostke püksid.Juustepikendused pole eluküsimus ju.Sa ju ise tunned oma last, kas enne on ka sellist vihastamist olnud? Kas talle rääkimine ei aita, suur laps juba.Kui ta saab taskuraha või kingiks raha kunagi, siis jätku see alles ja kogugu endale selliste asjade jaoks, mida muidu ei saa.
Meie tutvusringkonnas räägiti ikka ühte lugu, et plika nõudis ema käest kalleid saapaid talvel, aga ema polnud nõus.Ühel hommikul ütles tüdruk, et siis ma lähen paljajalu kooli, kui ei saa.Ema vastas, et mine pealegi.Tüdruk hakkaski minema, vaatas, et ema järgi ei jookse ja tuli varsti koju tagasi ja pani olemasolevad saapad jalga.

tüüpiline materiaalsel pinnal tekkinud tüli ja küllap on tüdruku käitumine - vaikimine sellise ea kohta normaalne ka. Siin tuleb perekonnanõukogu kokku kutsuda ja alustada RAHULIKKE läbirääkimisi. ise arvan, et raske see ilmselt olema saab ja küllap voolab pisaridki, aga sellest ei tule ka head,kui jätta asi sinnapaika. ilmselt on laps pärinud kokku kahe inimese (vanemate) kanguse. Isa vastus- tattninale nii palju vaja, on kindlasti solvavam, kui rahulik seletus, et pere rahakott seda ei võimalda. Kui tüdrukul tõesti pükse vaja, peaks leidma lahenduse. kõige ebaõigem lähenemine on asjale see, et vanemad lihtsalt keelavad midagi- ma ütlesin, et ei saa ja jutul lõpp- põhjendamata oma seisukohta. just selles vanuses laps peab saama põhjendatud vastused.

Tere!
Esitan küsimuse: "Kas te ise suhtlete temaga samamoodi kui varem - nagu midagi ei oleks juhtunud?"
Meil oli eelmisel aastal ka veidi sarnane vahejuhtum (mitte raha küsimuses). Minu siis veel 13.aastane poeg solvas oma käitumisega mind hingepõhjani ja mind valdasid tookord sellised mõtted, et ka minul on õigus solvunud olla ja,et miks mina peaksin temaga esimesena rääkima minema, suur poiss juba peaks aru saama ja vabandama jne. Nojah, tallasime siis paar-kolm päeva korteris peaaegu nagu võõrad - ema toimetused tegin ma loomulikult ära, aga sellist sõbralikku suhtlemist nagu varem, ei olnud. Siis meenus mulle mõttetarkus "Targem annab järele", läksin poisi tuppa, tegime pikka juttu, sellest miks tema nii käitus ja mis minule ei meeldinud selle asja juures ja saime asjad korda.
Ta käitus eelmisel aastal üldse aegajalt minuga sugugi mitte hästi s.t ei kuulanud sõna - võib-olla pani ta mind proovile, kuid praegu võin ma öelda (sülitan kolm korda üle õla), et meie suhted on head ja ma tunnen täielikku rõõmu teismelise ema olemisest. Oeh, pikk jutt sai.
Võib-olla proovida temaga südamest südamesse rääkida, muudkui rääkida ja rääkida, et ta saaks aru ,et te armastate teda, hoolite temast,et hoolimata sellest, et te ei saa talle "miljoneid" anda respekteerite te ka tema soove...

sama analoog mulgi.

Äkki ta tahab alateadlikult tähelepanu?
Tunneb, et teda pole KELLELEGI vaja, et mitte keegi EI ARMASTA teda!!! Teismelised...
Teksad võiks ju osta:), aga nii et ta ei mõtlesks, et sai väljapressimise teel. Muide meie peres läheb teksaseid nagu leiba. Mul kaks tütart. See on vist sellepärast, et teksad on igapäevane riietusese, kodus, koolis, vabal ajal...Lausa augud kuluvad sisse. Ehk on asi selles, et oleme ikka ostnud odavamaid, mitte roppkalleid, aga igatahes neid kulub...

katsuge jah asi uidagi rääkides selgeks saada. vastasel juhul hakkab ta lohutust otsima tänavalt. Siis on juba palju raskem temaga kontakti saada. Lihtsalt ei tule koju ja kõik.Ja kui teismeline on endale pähe võtnud et teda ei armastata ja temast ei hoolita on väga raske teda uuesti uskuma panna et see tegelikult nii ei ole. Minul preagu see tee käia. Nend emõtlemine pole mitte sma mis meil ja haigetsaamine kuidagi väga forsseeritud. Ka eelkõnelejatega nõus,etoma seisukohad tuleb selgeks teha, kuid endale siiski kindlaks jääda - aga mitte põhjendamatult lihtsalt karta järeleandmist. poolelel teele vastu - see õpetab mõndagi. ja ärge arvake et see kokku põrge jääb viimaseks. olge valmis, neid tuleb veel edaspidigi. Elu õppetunnid teile ja lapsele , kuid võtke asja ka niipidi - elus edasijõudmiseks on kangekaelsus ja sihikindlus parim viis. ärge murdke oma teismelist, pigem õpetage talle erinevaid suhtlemisviise ja paindlikust ning problemide lahendamisoskust. vaikimine on põgenemine mõlemalt poolt,lahenduseni see ei vii.

Kodus 2 pubekat, mõlemast soost.Vanasti ei teadnud selle tähendust,on raske aeg küll.Nii lapsele, kui vanemale.Aga naerma ajab ka.Ise olen ilmselt samasugune olnud.Armastama peab neid sellel raskel ajal,kuid mitte igas asjas alla andma,pärast istub pähe.Kui ei räägi, siis ei räägi.Peale sundida ennast ei tasu, tekib negatiivne reaktsioon.Ignoreerida ka mitte.Kui tegemist on tüdrukuga,soovitan tuppa viia mõni lilleõis vm.,
et ta ei tunneks end tõrjutuna.Tegelikult laps ise ka kannatab praegu,kuigi ta arvab olevat vihane.Kõik möödub, ka see etapp.

Millest see tuleb, et minul näiteks lapsena ja neiuna midagi ilusat ei olnud ja raha ka mitte, vanemaid ma kunagi ei süüdistanud.Pigem oli see edasiviivaks tõukeks, et hästi õppida ja ise teenima hakata.Ma ei mõista iial neid tüdrukuid - naisi, kes ehtimise ja riiete pärast oma lähedaste elu põrguks teevad.Mõttetu.

Vaatamata sellele, et olen ka ise teismeline, ei suuda ma eriti sinu tütre käitumist mõista. Mina küll ei suudaks oma vanematega paar kuud mitte rääkida. Arvan, et su tütrel on endal ka raske niimoodi koguaeg vihane olla ja sisimas ta tahab ära leppida, kuid ei julge tunnistada oma eksimust(üldjuhult peetakse selles eas enda otsuseid ainuõigeteks ja alles hiljem jõuab tasapisi kohale, et vist veits vale otsus oli). Soovitan sul tütrega ise lepitust otsima minna ja rääkida talle, et nii ei saa ometigi jätkata. Küsi, kas tal tõesti on hea meel oma vanematega riius olla jne. Soovitan sul teda mitte mingil juhul tänitada, temaga riielda ega muud sarnast. Katsu hästi leebe ja mõistev olla, sest muidu võib leppimisest uus riid kujuneda.