Siiamaani oli lapsel kindel plaan peale 9 -ndat (praegu ongi 9-s) samasse kooli gümnaasiumisse edasi jääda.Nüüd käis koolis kutsenõustaja ja rääkis tulevituplaanidest jne.Täna tuli laps koju ja ütles kindlalt, et läheb kohalikku kutsekasse, et sealt võib samuti pärast ülikooli sama minna.Siiamaani käis kodus jutt, et no sinna ma küll ei lähe! Oi isegi plaanis, et läheb gümna osas majandusklassi ja siis sealt edasi.Kas ma pean leppima sellega või aitab rääkimine või on aega veel kevadeni ,et midagi muutuks? Kas ongi vaja mul oma nina sinna toppida, kuigi ta mõne nädala eest alles sai 15.

Ma arvan, et peab rääkima, uurima, miks ta nüüd just sellise valiku tegi ja avaldama oma arvamust (mitte peale suruma). Ja mõne aja pärast jälle seda teemat põgusalt puudutada. Ma arvan, et 15 aastast ei saa just käskida tegema teie valikut, aga ehk saab teda jutuajamistega mõjutada. Ma küll ei ole ekspert, mul see aeg alles ees.
Jõudu!

täpselt nagu minu kirjutatud oleks, meil sama probleem, no ei tea ise ka, mida teha. Näen hirmu-unenägusid, et tüdruk on kutsekas, aga samas mõtlen et võib-olla ma peaksin lihtsalt omaenda suhtumist muutma, õppima leppima sellega, et kõik ei lähe nii nagu mina olen ette planeerinud. Lõppude lõpuks kutsekas pole ju mingi katastroof, aga mul on seda pala ikkagi raske alla neelata. Kui oma arvamust pressin peale, siis läheb minu kiuste kutsekasse. Päris pealt vaadata ka ei suuda, peab kuidagi kuldse kesktee leidma.

mis selles kutsekas nii õudset on? kutsekast saab ka edasi õppima minna kutsekõrgkooli või (kui natuke rohkem pingutada) ülikooli või avatud ülikooli. praktiliste oskuste ja maalähedase mõtteviisiga on tulevikus palju kergem karjääri teha, eriti perspektiivsetel tehnilistel erialadel. unustage see euroärihaldusjuhtimismarketingisuhtekorraldus :)

Kutsekate tase tundub õudne olema. Ja kontingent - miks mulle tundub, et seal on lollimad ja laisemad koos, ja kui laps juhtubki targem olema, siis läheb suurema massiga kaasa, s. t. vaatab kuidas lihtsamalt läbi saab jne. Vat see on hirmus.

Kas lapsel on mingi tulevikuvisioon, kelleks ta saada tahab? Kas kutsekas annab talle selle soovitud kutseoskuse? Mis tasemel? Kui laps kavatseb treialiks või õmblejaks minna, siis oleks kutsekas paras valik, kui aga pankuriks tahab saada, siis oleks ilmselt mõttekas siiski gümnaasiumi pürgida. Üldiselt jagan Vana arvamust-hirmu. Õnneks samas seisus Triitoniga, lapsed alles liiga noored selle mure jaoks.
Igal juhul tundub, et kutseka värbaja oli väärt müügimees:))

To pralle see sinu viimane lause oli küll liiast.Paistab ,et sul lapsed veel väiksed.Mul poiss 11ndas ja see etapp kas kutsekas või gümnaasium üle elatud.Just poisi soov oli gümnaasium kuigi ma rääkisin ,kui õppida ei viitsi ja ülikooli ei lähe siis on kutsekas mõtekam.Kutsekoole pole vaja halvustada ,ka sinna on konkurss ja katsed .Saab keskhariduse ja kutse.Kui läheb gümnaasiumi saab keskhariduse ja peab edasi õppima kas ülikoolis,kui sinna ei lähe siis ikka kutse õppima mõnes kutseametis.Ainult keskharidusest ei piisa et tööle saada .Neid asju peaks lapsega arutama,kui hea pea tal on,mitte lapse võimeid üle hinnata .Igaüks tahaks ikka lapsele parimat kuid lähtuda tuleks reaalsusest ja mitte lapsele suuremat koormat panna kui kanda suudab.

Sellest oleks kahju, kui lapsel on väga hea pea, aga ta on laisk - valib kutseka, et kergem oleks.

Tegelikult lapsel ongi soov hiljem ülikooli astuda, ütles et õpetaja oli öelnud ,et vahet pole ,kas asutd kutsekast või gümnaasiumist.Pealegi suudaks ta gümnas õppida küll, kui kulutaks õppimisele üle 15 minuti päevas.Praegu ta õpib kiirkorras ära ja keskmine hinne on tunnistusel 4,12.Ta on poiss ja soovib arvutit õppida.

Mina ei usu, et vahet pole, kust sa saad keskhariduse. Võrrelge palun kolme endist varianti-
saadud keskharidus:
1) keskkoolist
2) kutsekoolist
3) õhtukoolist
Vahe oli ju tohutu, no ei usu, et nüüd on palju muutunud.

Vanasti oli tehnikumiharidus ka veel.Kuidas tehnimume nüüd nimetatakse?

Kusjuures oleneb kutsekast. Mul sõbranna kaks poissi, üks laisemat sorti ja nats kõvema peaga, teine lahtise peaga ja virk, kukkusid mõlemad kutsekast pärast esimest aastat välja.
See teine vist ikka rabeleb edasi, aga ma sain aru, et kerge tal seal küll ei ole.Ta läks kutsekasse sellepärast, et saada kiiremini tööle ja rohkem ema aidata, ema vireleb toimetulekupiiril.
See on vist nii, et kerge on sisse saada, aga hakkama saamine on eri asi.

See õpetaja, kes ütles, et ka kutsekast võib ülikooli mina, on ikka väga loll. Siis peab laps ajuhiiglane olema.

1)Kutsekas on reaalained lihtsamal tasemel
2)Sisekeskkond on teine
3)kui minna ülikooli, siis pole eraldi treialiks vms õppima minna

Eelnevaga nõus,kutsekoolis võetakse programm küll läbi kuid kiiremini ja mitte nii põhjalikult ,hindamiskriteeriume ei tea ,ju need ikka samad ametlikult kuid arvan siiski ,et õpetajad on leebemad ,ei lähe ju ülikooli ja ükski õpetaja ei taha enda koolile sellist reklaami,et nende koolist tulevad nõrgadõpilased.Kui poisil pea hea ja tahtmist jätkub õppida siis ikka gümnaasiumi .Kui siis ikka ei lähe ülikooli on ju gümnaasiumi baasil selliseid erialasid mida õpetatakse kutsekoolis ,valik on laiem kui põhihariduse puhul.

Olen üks neist paljudest, kes lõpetanud Otsa-kooli (sisuliselt kutseka siis) ja sellega paralleelselt ka hariliku gümnaasiumi. Nägin kõrvalt, milline oli Otsas keskhariduse andmise tase, milliseid ülesandeid seal nt matemaatikas ja füüsikas lahendati, mida mu kaaslased teadsid end ümbritsevast maailmast, ajaloost jne. Väga jama kahjuks. Kui on ikka kindel soov ülikooli minna, siis püüaksin tingimata last ümber veenda.

Jummel nii kõrge keskmise hindega tuleks kindlasti edasi Gümnaasiumisse minna.

Oluline pole ainult keskmine hinne, vaid ka see, et keskmise hinde taga mingid teadmised-oskused oleksid. Nt Pirita maj-gümnaasiumis on viimastel aastatel olnud silmatorkavalt ülikõrged keskmised hinded, aga kõrgkoolidesse pääsemisega seejuures õige kehvad lood.

Aga jah, ülikooli astumise soovi korral kindlasti gümnaasiumi, kui vähegi võimalik.Kui laps ise tahab mingi kutse omandada ja sellega leiba teenima hakta, siis iseküsimus.

Kui ikka kõrgkooli tahab, siis kutsekasse küll minna ei tohiks. Seal ei olegi nii harvad juhtumid, kus antakse küll kutsetunnistus, aga mitte keskkooli lõputunnistus, sest riigieksameid ei suudeta ära teha. Kuna tunnen sealt mõnda õpetajat, julgen väita, et asi pole alati õpetamises, vaid üldises suhtumises (saab lihtsamalt).

Olen töötanud aastaid ülikooli vastuvõtukomisjonis ja võin öelda, et juba nende osakaal kes üldse tulevad kutsekooli lõpetanuna kandideerima on imeväike, sissesaanute protsenti ei osa öelda. Ilmselt on riigieksami tulemused sellised, et ise ka saavad aru, et pole mõtet.

Aga oma lapse pealt tean, et need värbajad on üsna kuldsuud.

Kui tahtmine ülikooli pääseda on tõsine, siis küllap saab ka kutsekoolist. Aga kutsekoolis peab selleks ise kõvasti rohkem tööd tegema ja õpetajatelt väga palju abi loota ei ole.
Teisest küljest, kutse on väga kasulik asi.

Kõigepealt - selles vanuses on noor väga mõjutatav.
Kui laps siiani normaalselt õpib, on huvitundlik, mitte lihtsalt aja veetja, peaks ikka gümnaasiumi minema. Ega pärast tingimata pole vaja ülikooli minna. Kutsehariduseks pärast gümnaasiumi palju suuremad võimalused. Aga kui laps tõesti tahab nii, siis las teebki nii. Vigadest saab ainult ise õppida. Peaasi on soov õppida, vahel viib otsetee ka ringiga.

kui lapsele oma otsuse peale sunnite, võtate talt vastutuse oma tuleviku eest. edaspidi saab ta iga ebaõnnestumise puhul öelda: teie mind ju sinna ajasite. muidugi, kui tal lasta ise otsustada, on teil võimalus iga tema ebaõnnestumise peale tänitada - kas ma sulle küll ei rääkinud... :)

Kutseks on tore küll aga vaadake, milline seltskond seal koos käib. Mõnest klassist lõpetab 40st 6 inimest, ülejäänud lihtsalt ei viitsi tundides kohal käia. Samas peab vaatama ka mida õpetatakse. Tallinna Transpordikoolis autoremondi erialal õpetati sapakate ehitust ja kui see noor inimene proovib kuhugile Audi keskusesse tööle minna naerdakse ta välja. See on kahjuks kurb tõsiasi.

Olen ka isa ja Kassyga nõus

Uuri näiteks eksamikeskuse kodulehelt tolle kutsekooli riigieksamite tulemusi. See peaks ka järeltulijale mõjuv argument olema.

minu üheksandik oli veel kevadel raudkindel,et läheb kutsekasse,enne lõpueksameid võtsime teema jälle üles,sest vaatevinklis oli mitu kutsekat,sai siis tuleviku perpektiivi vaadatud ja seekord olid ta ambitsioonid omal juba kasvanud,võttis end kokku,korrastas hinded,lõpueksamid tegi ideaalselt ära ja nüüdsest siis gümnaasiumis...

oeh, mina tahan ka niimoodi.

Lõpetasin kunagi kutseka. Töötasin, teenisin raha, sünnitasin lapsed. 10 aastat hiljem läksin ülikooli(tasulisse, hoopis teine eriala), lõpetasin cum laude.
Otse kutsekast riigieksamite tulemustega ilmselt tasuta kohale ülikooli saada pole lootust. Kuid paljudel gümnaasiumilõpetajatel seda lootust on?
Palju oleneb ka erialast- kokaks õppinul pole nende teadmistega ülikoolis küll palju peale hakata saaks ehk oma teadmisi kasutada kui teda huvitaks toiduainete tehnoloogia (midagi sellist vist on TTÜ-s)
kuid infotehnoloogia avab juba rohkem uksi.

Kui noorel vaimsed huvid ja õppimine korras, siis kindlalt gümnaasiumisse. Kui teda tõmbab füüsiline tegevus, siis parim variant oleks edasi kutsekasse ( juhul kui on tal teada, mida ta teha soovib ). Kutseka kõrval lõpetab gümnaasiumi ( see asja kõige raskem osa ) ,edasi kõrgemasse rakendusülikooli ( siin tal suuremad võimalused siise saada, kui teistel- see on muide nii !).

Olen kutsekate poolt, eriti veel siis kui ülikooli pääs on suht sulalumele kirjutatud. Iga sügis on jama kui tööturg on üleujutatud noori keskharidusega ametita töötuid, kellel on suured fantaasiad ja ambitsioonid. Midagi ei oska, millestki ei tea.
Sugulased-sõbrad-tuttavad aidaku mingi tööots leida.
Parem olgu juba ametiga keskharidusega töötu, seda saab vähemalt kuhugi suunata.

kutsekooli lõpetaja ei pea ju tegema riigieksameid, milleks siis tulemusi uurida..