Olen kaotanud oma 14.a. poja usalduse. Veel talvel me tegime koos nalja ja kõik oli tore, me saime tõesti normaalselt läbi, kuid siis ühe tavalise tüli käigus hakkas ta vastu, mina ütlesin ühe lause, tema kaks ... ja ma ütlesin lause, mida poleks pidanud ütlema - "saadan su internaati". Peale seda on kõik. Kohe pahaselt suhtub minusse, kõik käib talle minu juures närvidele, tema kõrvale diivanile istuda ma ei tohi (kohe läheb minema). Ma palusin vabandust, ta ei võtnud vastu. Mitu korda olen püüdnud talle läheneda, tulutult. Isale ta ütles, et pole mõtet ära leppida, et nagunii hakkan jälle temaga riidlema ja las siis jääda parem nii. Ma saan väga hästi aru, et tegin vea. Kuid kuidas käituda/olla edasi??? Ei tahaks teda täielikult ignoreerida, kuid kui järjekordselt näidatakse demonstratiivselt välja, kuidas mind ei kannatata, siis tuleb tunne, et milleks minagi pingutan. Ma ei tea, mida teha. On kellelgi olnud sarnast probleemi?

no niih,olen isegi vahest sigadusi ütelnud (tütrele küll), tema ütleb mulle kah, aga siis me tavatseme koos löristada ja asja läbiarutada,miks selline asi öeldud sai.Aruteludesse tema kaasatõmbamine ehk aitaks...Ei oskagi muud moodi seletada,et kui see oli sinu elu esimene pahvatus ja siiamaani oled olnud tore emme,siis paneb noorsandi maigutama küll,mina pole oma emotsioone tavatsenud laste eest varjata,nii naer,kui nutt,kurbus ja viha jne. on neil nähtud ja tavaliselt teada kah,miks nii käitun.Igaljuhul pole 14 aastane enam mõistmatu laps,saab täitsa aru,kui siiralt kahetsed oma käitumist ja ära seletad,miks nii ütlesid...ntx.kartus poisi ulakuste pärast,ka sul on ju õigus hirmu tunda...alati ei öelda ju pahasti lihtsalt õelusest,üks kandvamaid jõude on just hirm oma lähedase pärast...ahh,olen vist unine ja jutt segane juba,no ehk said miskit...

Kui nüüd oma lapse - ja teismeiga meenutada, siis mind pidevalt ähvardati lastekoduga ja lapsele sügavale hinge minevaid inetusi öeldi nii et sülge lausa pritsis.
Nüüd üritan tasapisi andestada, kuigi vabandust pole keegi palunud.

Mõtlesin, et milles see asi küll on.Kas närvisüsteemis kellel tugevam, kellel nõrgem ja siis veel murdeiga.
Tegelikult tahtsin endast paari asja kirjutada, et kui mina nii noor olin, sain tihtilugu pahandada, kuna ema elas oma ebaõnnestumised minu peal välja ja meestega tal kah kunagi ei vedanud..siis keda süüdistada?
Sain sõimata,et üldse siia ilma sündinud olen,et segan tema plaane ja vot siis saatiski oma 8a tütre kaugele kooli.Mind ei oodatud kunagi koju vaheaegadel,aga pidin tulema.Praktiliselt puudus igasugune lähedus tunne,et kuskil ka minujaoks keegi oleks,või ootaks mind.
Millest need tänapäeva noored nii solvuvad?

Teavad ikka tänapäeva lapsed misasi see internaat üldse on.... ?

Järelikult oled normaalne lapsevanem kui oma viga tunnistad. Su poeg ei oska seda kahjuks hinnata..
Minu ema ähvardas mind lugematu arv kordi lastekodusse saata, lisaks tulid süüdistused et olen tal kogu elu ära rikkunud ja olen muidu ka kohutav inimene. Ja tänase päevani pole tema poolt ühtegi vabandussõna kuulda olnud. Ootab, et ma talle veel tänulik tütar oleksin...

Akul õige tähelepanek - kas su poeg üldse teab, mis koht see internaat on? Ei olnud tavakoolide juures olevad internaadid mingid karistusasutused, on nad ju praegugi vist mõne maakooli juures.
Vali mingi hetk, mil ta ei saa su juurest lihtsalt ära kõndida ja räägi temaga. Rahulikult, jumala eest häält kõrgendamata. Ütle talle, mida sa toona mõtlesid, vabanda, et väljendasid end halvasti arusaadavalt ja küsi, kas oled ikka põhjust andnud väitmiseks "nagunii hakkan jälle temaga riidlema ". Seda küsi muidugi eelnevalt iseendalt ka ;) Ürita talle selgitada, et ärritununa öeldakse sageli asju, mida ei mõelda ja et sa ei ole tahtnud teda kunagi tahtnud solvata ega ta hingele haiget teha. Kui ta sind kuulab, võid märkida ka seda, et tüliks on ikka kaht poolt vaja, aga kui kardad, et ta selles uut rünnakut näeb, jäta parem ütlemata.
Ära löö käega, pinguta ikka edasi!

äkki on pojal lihtsalt murdeea selline periood, kus emad on mõtetud naised ja isad mõtetud mehed. ja see pole üldsegi seotud selle internaadijutuga. mina vist seda konkreetset teemat enam üles ei võtakski, lapsel tuleb lihtsalt lasta veidi olla ja suhelda nagu võrdsega. eks minu sama vana laps tee mulle ka pidevalt etteheiteid, aga ma püüan neid ignoreerida ja mitte tühjast tüli teha.

ma ise tunnen ka, et rohkem ei maksaks mul teda torkida, olen ju mitu korda lepitust otsinud ja asjata. loodan, et aeg annab arutust ja püüan jääda ta kõrvale olgu ta siis milline tahes. kuskil kunagi öeldi - olgu ta sitane või karvane, aga ikkagi oma.

Puberteet ju.