14-aastane noormees oskas omada mobiiltelefoni täpselt kuu aega. Eile siis lihtsalt kaotas ära. Mis nüüd? Kuidas reageerida? Ma olen hetkel nii pahas tujus, et ei oska isegi iriseda ta kallal. Kasvõi selle pärast, et see 1500 oli minu jaoks arvestatav summa.
Aga ikkagi, mis teha? Osta uus? See oleks ka minu huvides - saaksin lapsele helistada ja küsida, kus ta on. Aga samas jääb lapsele siis täiesti ajuvaba mulje, et s...a kah, kadus ära - muts ostab uue... Äkki kaob see ka kuu aja pärast?
Kuidas kasvatada lapses vastutustunnet? Kuidas üldse teie sellisele situatsioonile reageerite?

P.S. Laps on õnnetu olemisega küll, aga kust mina tean, miks - kas on telefonist kahju või on minust kahju või kardab minupoolseid sanktsioone...

oled sa ikka kindel, et kaotas. vahel pommitakse või varastatakse ja lapsed ei julge seda öelda. mobiil oleks ikka vajalik küll, just lapsevanema seisukohast. kui on nõus, siis osta mõni noortepärane pael telefoni taha. siis raskem kaotada ja maha pillata.

Noh... Juhtub. Juhtub ka täiskasvanutel.
Mina soovitaks uus osta, aga mõni vana pann. Äkki mõnel tuttaval on mõni vana mobla üle? Mõni 6110 või midagi sellist? Uuri tuttavate hulgast, sellised vanad asjad antakse vahel ka ilma eest ära ja 300 krooni eest kindlasti.

Narr on küll reklaamida, aga osta.ee all on praegu kaks pakkumist Nokia 5110-le, üks 150 ja teine 195 krooni. Oleks vist päris mõttekas? Karistusena mõjub see, et peab leppima vana ja moest väljas moblaga, kasvatavalt see, et peab sagedamini laadima;). Lisapluss on see, et varastele ei paku huvi. Odav on kah.

Poistega juhtub paraku nii sagedamini. Eks peab paar nädalat praadida laskma ja 5110 ostma, et lapsega sidet pidada saaks. Näägutada võimalusel mitte, tegelikult kaotame ju ise ka vahel.
Minu poeg kaotas käekelli, üks tütar kindaid.

Aga võib ju olla, et ei kaotanud, vaid varastati? Minu poisiga juhtus just selline asi ja et ta ei tahtnud tunnistada, et jättis telefoni koolikotti lukustamata ruumi, siis ütles, et kaotas.
5110 on igati hea telefon, mu meelest Nokiatest üks õnnestunumaid, tuttav ostis enda vanale uue aku, sellise õhukese, nüüd nagu polegi nii suur telefon.
Ära poisiga väga pahanda ja õienda, telefoni tagasi see ei too, võid omavahelised suhted lihtsalt sassi keerata. Kindlasti on ta isegi õnnetu.

Kui poiss on õnnetu, küll ta isegi siis aru saab, et valesti läks ja kahetseb. Mingit karistust pole sel juhul vaja. Pahandasid ju nagunii juba. Aga osta jah odav ja mitte tingimata kohe homme.

pead last usaldama. ise kaotame ka vahest ühtteist ära, egas me selle võrra vähem vastutustundlikud pole. ei tohi last panna süüdi tundma millegi materiaalse kaotamise pärast(vaevalt et ta meelega kaotas!!) ja võimalusel ikka lapsele uus telefon muretseda, ei saa teda karistada sellise asja pärast!!
palun püüdke materiaalseid väärtusi mitte üle tähtsustada! ja ärge sisendage lapsele sama mõtteviisi:(

Ma leian ka, et võiks oma lapsi rohkem usaldada ja mitte pidevalt helistada ja tahta, et ta helistaks (see ju sisuliselt pidev kontroll!). S.t. leian, et pole üldse vaja mobiiltelefoni.

Totter teismeliste trend on jah, võrrelda moblasid, nende hinda, mudelit ja kasutusvõimalusi. Kahetsusväärselt sagelii olen sama trendi kohanud ka täiskasvanute seas...

sul tutsik vist on raha nii laialt käes, et selle olemasolul pole mingit tähtsust. mina küll arvan, et laps võiks siiski ennast süüdi tunda kui ta pole osanud oma asju hoida. pärast tuleb ilmselt nii kui nii uus telefon osta, aga ehk edaspidi on hoolsam.

meil kaotas õnneks suve alguses. uue ostmiseks teenis ise raha, mis on kooliajal muidugi problemaatiline.
hinnake tegelikku vajadust telefoni järele. kui see on väga suur, siis ega muud kui tõesti osta mõni vanem mudel. kui telefon oli rohkem poosetamise pärast, siis võib juhtuda, et pubekas on pigem ilma, aga vanemat mudelit pole talle vajagi.

to kreny: otse vastupidi, raha ei ole laialt käes. just seepärast peangi oluliseks, et materiaalsust üle ei tähtsustataks.
kasvatan 10 aastast last üksi. ja ma ei teeni sugugi palju. vaatamata sellele tegeleb laps muusikaga ja ka füüsilise treeninguga, mille eest loomulikult üksi ka maksan.
arvan lihtsalt, et see on olulisem, kui raha.
ka minu tüdruk kaotas kevadel telefoni, st arvas et kaotas, sõites bussiga ujulast koju. vaevalt, et ta kaotas, ilmselt oli bussis keegi, kes laste kotti käsi armastab toppida. ja vahet pole, kas kaotas või varastati, ikkagi on laps iseenesest juba väga väga õnnetu ja kui ma hakkaks selle eest veel teda kuidagi karistama oleks see enam kui liig!
ei maksa tekitada üleliigseid probleem ASJADE pärast!! see on see mida tahtsin öelda.
kuna minu lapse jaoks on taskutelefon oluline seetõttu, et olen siin suures linnas ainus inimene, kelle poole ta mures pöörduda saab, siis selle asjakese olemasolu on oluline nii minu kui tema südamerahu tagamiseks. kodus meil lauatelefoni ka ei ole.
seega ei jäänudki minul muud üle, kui muretseda lapsele uus telefon, ikka odav ja kasutatud, lihtsalt selle jaoks, et saaksime ühendust pidada, mitte poosetamiseks!

Tunnen kaasa, Berta. Mul on sarnane probleem. Tahaksin samuti teada kuidas lapses vastutustunnet kasvatada. Mul endal on 14-aastane vastutustundetu tütar. Mobiili ta küll kaotanud ei ole, aga 100-kroonine kõnekaart kestab tal küll ainult paar päeva. Ja siis puudub tal 6 kuud väljahelistamise võimalus, sest ma laostuksin kui vastavalt tema "vajadusele" kõnekaarte ostaksin.
Muidugi ei väljendu see vastutustundetus ainult mobiiliga tühjast-tähjast lobisemises. Teate ju isegi kui kallid on pop-kontsertide piletid. Kui ma keelasin tal kontserdile minemise, võttis ta sõbra käest võlgu ja läks ikka. Siis on ju selge, et ma pean selle hiljem kinni maksma.
Samuti kaovad tal riided ja asjad (näiteks kindad, ujumisriided, võtmed, koolitarbed, ehted jne).

Ühe asja kaotamist ei saa küll vastutustunde puudumisega seostada, vastasel juhul oleksime siin kõik väga vastututstundetud inimesed, sest käsi südamele pannes, kes ei ole mõnda asja kaotanud? ;))
Ilusa uue asja kaotamise puhul on poiss kindlasti õnnetu, ei ole mõtet näägutada, see tekitaks ainult trotsi. Ta mõtleks:"Ega ma siis meelega, kuidas sa aru ei saa?" Vana telefon+uus aku ajavad asja ilusti ära, eks ta saab edaspidi uue, kas enda taskurahast või kingite mõne aja pärast nt. sünnipäevaks.

Suslikul on aga küll probleem, sest laenamine keelu vastaselt on mõtlematus. Või just arvestuslik, mis antud juhul oleks halvemgi... Ehk aitab, kui tütrega rääkida kodustest rahaasjadest: kui suur on sissetulek, kui palju millegi peale kulub. Siis paneksite vastavalt võimalustele paika tema kuu taskuraha ja lepite kokku, et oma kulud kannab sealt, kui tahab ostab kogu raha eest kõnekaarte või kommi või hoiab kokku ja läheb kontserdile. Kui laenab, maksab tagasi ikka sellest taskurahast. Loomulikult riided, trenni ja muu taolise maksad ise. Sellega ehk kasvataks natuke vastutustunnet ja õpiks rahaga ümber käima.
Sorry, kole pikk jutt tuli ...

Aitäh mõtete eest, natuke läks selgemaks...